Tuleb üks emotsionaale ülekanne, aga nagu Pille mulle ütles, siis ''emotsionaalne on hea!'' Kuidas teil läheb? Kirjutage mulle! Kõige selle vahel, mis minuga ja/või Hong Kongis toimub, tahaks ma vahelduseks millestki muust rääkida. Teate ju küll seda tunnet, kui olete nii üleküllastunud infoga ja kõik ümberringi küsivad, mis toimub ja mis saab ja mis teed ja siis, noh, lõpuks lihtsalt ei jaksa enam korrata ennast nagu katkine raadio. Seega, palun, keegi rääkige minuga millestki muust kui minust või Hong Kongist. Ausalt heameelega kuulaks, kuidas teil läheb. Küll ma ka teada annan, kuidas mul läheb, kui ma tunnen, et keegi ei pressi minult infot välja enam. Aga jällegi, see on see põhjus, miks ma olen siin tagasi kirjutamas. Et ma saaks selle lingi saata kõigile neile, kes mu situatsiooni kohta uurivad. Hea paradoksaalne olukord: ''ma ei viitsi endast rääkida, aga vaadake, siin ma nüüd räägin endast.'' Aga ma loodan, et te saate aru. Tänaseks on (vist) kõik Hong Kongi ülikoolid näost-näkku õppetööd selleks semestriks lõpetanud. Osad ülikoolis on üldse kõik õppetöö peatanud ja hinded pannakse välja juba tehtud asjade põhjal, aga minu ülikool kavatses adapteerida online-õpingu, mis... ei ole kuidagi väga meeldiv ega vahva variant. Aga ega muud üle ei jää. Ja mu mõtted on jälle viies otsas laiali, sest nii palju on öelda, aga samas päris täpselt ei oskagi midagi öelda. Ma tulin siia kirjutama, nagu tavaliselt, et muid tegevusi vältida. Mul peaks ametlikult olema veel umbes 2 nädalat tunde + siis 2 nädalat eksamiperioodi. Mul on 2 nädala pärast vaja ära esitada suuuuuuuuur suuuuur hulk esseesid, grupitöid, projekte, portfooliosid... ja igasugu muud huvitavat ja kuigi ma pole otseselt mingi tegevusega hõivatud, on seda äärmiselt raske teha. Raske on keskenduda õppimisele, kui sa tead, mis su ümber toimub, kui sa tajud kõikide teiste väsimust, segadust, kurbust, hirmu ja tühjust. Teisalt on jälle üsna võimatu lihtsalt ära kõndida, nagu ma ei teaks asjast midagi. Ja ma tean, et ma olen osadele päris emotsioonitult või nähvavalt vastanud, kui keegi on minult küsinud, kuidas läheb või mis saab või mis ma teen ja see kõik on eelneva pärast. Me oleme väsinud ja segaduses. Ärge võtke isiklikult, ma ei ole tüdinud, et minu heaolu kellelegi korda läheb, ma olen lihtsalt nii suure infokoguse all ja proovin kõike analüüsida ja tasakaalustada. Järsku tekkis nii palju dilemmasid. Mida teha? Tulen kohe koju ja teen näo, et kõik saab koju tulles korda, ja õpin ilusti asjad ära ja siis elan edasi? Jään siia pideva uudisetulve alla koolitöid lõpetama ja lasen kõigil teistel mu pärast muret tunda? Lähen reisile, et mõtted mujale saada; aga koolitööd? Teate, tahaks kõike ja mitte ühtegi neist teha. Ja siin ma nüüd istun, kõikide oma dilemmade ja kohustuse otsas oma sassis toas ja nosin Eestist toodud piparkooke ja joon nüüdseks riigist lahkunud sõbranna Andjela jäetud Serbia kohvi. Ei viitsi ja ei taha midagi teha, aga õnneks! Õnneks! See on mööduv nähtus. Selles suhtes, et see kõlas kõik nüüd väga depressiivselt, aga ma ütlen teile, et muretsemiseks pole põhjust, sest ma tean, et ma venitan end suurest trotsist ja muust olenevalt oma asju tegema ja ma teen kõik ära ja kõik saab korda. Vahel lihtsalt tahaks hästi palju kurta, kui sada asja korraga juhtub. Aa, kõigele sellele lisaks olen ma jälle(!!!) haige ja pean ülehomseks ühe raamatu kooliraamatukokku tagastama, et siis alustaks selle lõpuni lugemisega. Aga, ei, tulin hoopis siia kirjutama! See kõik kõlab nii dramaatiliselt, aga tegelikult ei ole nii hull midagi. See ongi see naljakas konks asjal. Minuga on kõik korras, ma olen turvalises kohas, mässust olnud põhimõtteliselt puutumatu. Sama ka mu koolikaaslastega. See oli just mõni päev tagasi, kui ma toidupoes ühele siinsele kursakaaslasele otsa kõndisin. Ütlesin talle, et ta näeb väsinud välja ja siis hakkasime kogu situatsiooni üle arutama. Jõudsime järeldusele, et viimastel päevadel on nii palju juhtunud, et kõik on ülekülvatud infoga ja emotsioonidega ja kuigi näiteks kogu protesti teema meid nii otseselt ei puuduta (st näiteks meie kool pole lahinguväli), siis sellest olenemata oleme kõik sellest mõjutatud, tahame või ei taha. Küll aga on turvalisust meie kooli ümber tõstetud. Kui täna poes käisin, siis pidin kolmes kohas oma õpilas-ID-d näitama, et tagasi kämpusesse saada. St iga sissepääsu juures on valvurid. Ühesõnaga, ma loodan, et saite nüüd sellest mulgipudrust siin aru. Minuga on kõik okei, hästi ja korras, usun, et see jätkub samamoodi ka edaspidi. Olen protestidest otseselt puutumatu olnud, aga mõned tagajärjed on igapäevast elurütmi häirinud ja muutnud (nt. klassitundide tühistamine) ja selle pärast olen ma mõjutatud, aga ei midagi dramaatilist ega traagilist! Nüüd sain esimese emotsioonikuhja maha raputatud ja teen siis kiire ülevaate ka, mis viimastel nädalatel toimunud on. HK protestid Viimasel ca nädalal on protestid läinud rahva poolt intensiivsemaks, sest üks 22-aastane noormees suri 8. novembril, kui ta kuskilt parklast alla kukkus. Miks ja kuidas täpselt ta alla kukkus, on teadmata. Osad süüdistavad politseinike, osad ütlevad, et oli õnnetus. Kuskil on ka mingid salvestised kaamerast, mis näitavad seda noormeest seal parklas eelmnevalt toimetamas. Ja siis oli mingi teema, et videosalvestiste järgi oli aeg vale või keegi valetas aja kohta uudistes või andis vale ajal, millal see noormees alla kukkus vms ehk siis kahtlustatakse, et keegi varjab mingisugust informatsiooni või üritab midagi katta. Või siis on kõik üks suur hunnik kokkusattumusi. 11. novembris tulistas politseinik üht noort vabadusvõitlejat kõhupiirkonda nii, et ta pidi kohe operatsioonile minema ja oli kriitilises seisus. See aga tekitas teistes noortes veel rohkem viha nii, et suured vastasseisud politseinike ja meeleavaldajate vahel tekkisid koolialadel. Õpilased väidavad, et nad tegid rahumeelseid meeleavaldusi koolialadel, kui politseinikud hakkasid sinna pisargaasi loopima jne. Sellest eskaleerus kõik edasi nii, et õpilased hakkasid vastu; peaks vist olema mingi seadus vms ka, mis peaks keelama politseinikel ülikooli aladele tungida või seda nii 'rüüstada'. Ma kirjutan nii kahtleval toonil seda kõike, sest ma ei ole kõigega 100% kursis, ei ole fakte üle kontrollinud ja ei mäleta ka kõike täpselt. Selles suhtes, et kõik on uudistes olemas, teil on see võimalus sellesse süveneda. Kuna mul on siin niigi niivõrd palju informatsiooni, siis ma lihtsalt ei jaksa kõike viimse detailini üle täpsustada ja välja uurida. South China Morning Post netis ja Instagramis on selleks parim koht. Samuti on Youtubes alati otseülekandeid protestidest. Ja sellest ajast saati on mitmes ülikooli kämpuses käinud täielik sõda politsei ja mässajate vahel ja läheb iga päevaga aina absurdsemaks. Praeguseks ajaks on HK polütehnikumi kämpuses kinni sadu protesteerijaid, sest politsei ei lase neil enam välja tulla ja nad ei lase ka kedagi sisse neid aitama, kellel on vaja esmaabi. Samuti on nad toidu- ja veevarudest tühjaks jooksmas. Nüüdseks on selle kooli ümber kogunenud tuhandeid inimesi, et protesteerida selle üle, et politseinikud neid inimesi seal kooli kämpuses kinni hoiavad. Nad esialgu ütlesid, et lubavad kõigil mingi aja sees lahkuda ja kes neist ei lahku, need vahistatakse; AGA nii kui inimesed kämpusest lahkuma hakkasid, vahistasid politseinikud nad teiselpool ikkagi. Lisaks, kõige kummalisem asi, mida ma eile otseülekannet vaadates nägin, oli see, kuidas politsei võttis kinni kümneid meedikuid ja pressiinimesi ja lihtsalt sidusid nad kinni ja hoidsid neid kinni...? https://www.scmp.com/news/hong-kong/law-and-crime/article/3038308/polytechnic-university-war-zone-how-hong-kong-radicals - Siin näiteks on pilte ja videosid ja teksti situatsioonist Polütehnikumi ülikoolis. Ma vahel olen väga segaduses, kelle poolt olla. Ma muidugi tahan samamoodi, et Hong Kong oleks omaette riik ja neil oleks demokraatia, aga mõned olukorrad on olnud vabadusvõitlejate poolt seletamatud ja irratsionaalsed, st kuidas sa õigustad demokraatia ja vabaduse poolt võitlemist vägivalla ja vandaalitsemisega? Samas nüüd on jälle olukord selline, et on mitmeid situatsioone, kus politseinikud on käitunud äärmiselt ebamoraalselt. Ühesõnaga üsna 'nokk kinni, saba lahti' olukord on. Keegi alla anda ei kavatse, sest juba on nii kaugele oma tegudega jõutud ja üldse... väga raske situatsioon. Keegi ei oska ette kujutada, milline järgmine päev on või milliseks lõpp kulmineerub. Igapäevaselt arreteeritakse nüüd vist juba sadu inimesi. Üks päev olid nende hulgas ka kaks minu kooli vahetusõpilast ja nad meie info järgi isegi ei olnud meeleavaldajad ega katnud oma nägu maskiga. Jõudsid sellega rahvusvahelistesse uudistesse üsna kiiresti ja kõigi hirm põhjendamatute arrestide ees kasvas enamgi. Igapäevaselt visatakse sadu molotovi kokteile, sadu seeriaid pisargaase ja lastakse suur kogus veekahurit. Muide, nö illegaalse protesti/kogunemise eest võib saada kuni 10 aastat vangistust. Teine huvitav asi on see, et kui ma räägin kohalikega ja küsin, mis nad sellest kõigest arvavad, siis enamik ütlevad mulle, et keegi pole tahtnud, et see nii kaugele läheks ja et nii palju vägivalda ja vandalismi kasutataks. Tekib küsimus, et kui enamik sellele vastu on, siis kes on need, kes on selle olukorra nii kaugele viinud? Kogu see olukord on üks suur segane puder ja kapsad ja lõppu niipea veel ei paista. Ja ma veel ei tea, mis minust täpselt saab. Mul on nii mitu asja, mis kaalul on ja mis rolli mängivad ja ma tean, et täpselt sellist lahendust asjale pole, nagu ma ise tahaksin... Kui kogu see olukord siin ülepea hakkas kasvama, kasvasid mu koolitööd samamoodi ja ma pidin ühe meeletult suure esitluse tegema üksinda, sest mu kaaslane hüppas konkreetselt viimasel minutil alt ära, nii et olin mitu ööd väga pooliku unega. Aga sain tehtud. Aga koolitöid on veel... mitmeid, mitmeid, mitmeid. Peaaegu kaks nädalat tagasi tulid mulle Heleri ja ta poiss-sõber ka külla, aga ütlen ausalt, ka sellega läks ka kõik rohkem aia taha, kui oleks võinud minna. Kõik nõmedad asjad juhtusid korraga ja nüüd siin me oleme. Hea uudis on see, et me käisime vahepeal Okinawal, mis on üks imearmas Jaapani saareke, aga sellest muljetan mõni teine kord, sest ma olen nüüd väsinud jaaaaaa muidu kisub see postitus liiga pikaks. Ma loodan, et saite natukene selgemaks, mis toimub. Tean, et ma väga detailidesse ei laskunud, aga sel juhul tuleks üks VÄGA pikk lugemine, kui ma seda tegema peaksin. Ma arvan, et mul pole enne semestri lõppu selleks isegi aega. Eile jäin protesti otseülekande saatel magama, aga täna proovin teisiti. See ongi kõik nii huvitav, sest kuigi siin minu piirkonnas, kõigest ca 1h kaugusel kesklinnast on elu hetkel täiesti rahulik, siis keskuses on see hoopis midagi muud... Olge tublid!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |