1. oktoober Päeva esimese poole võtsime veel ilusast ilmast ja heast kohast viimast ja nautisime seda majutust. Väga meeldiv koht. Ah, õigus! Me tegelikult ärkasime enne päikesetõusu ja siis püüdsime selle vee ääres istudes ka kinni. läheksin sinna julgelt tagasi. Pealelõunal läksime juba lennujaama ja suundusime Vietnami pealinna, Hanoisse. Seekord möödus lend libedamalt ja juba lennujaama minnes ma ütlesin, et mul on plaan, kuidas meie pagasiga seekord kergemalt läheks. Käisime letis korda-mööda, kuni üks meist sis asju valvas. Väga lihtne ja töötas hästi. Ma olen iseenda, kui endise lennujaama töötaja õudusunenägu. Normaalne! Ei, tegelikult nii hull see asi nüüd ka pole. Ma vähemalt ei karju teenindajate peale ja ei tee ennast lolliks. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis mul polegi vist väga palju Hanoi kohta kirjutada. Esimesel õhtul käisime kohaliku ümbrusega tutvuma ja läksime Hanoi üht kõige populaarsemat tänavat vaatama: rongi tänavat. See on üks pikk ja kitsas tänav, mis läheb rongijaamast läbi linna välja, mille keskelt sõidab mitu korda päevas rong läbi. See on alati väga palju turiste meelitanud, seda täiesti põhjusega, see on väga lahe tänav! Sellel tänaval leidub nii tavaliste inimeste kodusid kui ka erinevaid kohvikuid ja poekesi. Kõik on väga ilusti ära kaunistatud ja meeleolu on supervahva. Kõik kohalikud kohvikute omanikud on ka hästi lahedad ja jutukad. Kui rong tuleb, peab kõik asjad rongitee pealt ja äärest kokku korjama ja võimalikult seina lähedale minema. Maha on isegi tehtud kollane pidevjoon, millest ühe ei tohi minna ja ma ütlen ausalt, see on ikka päris seina lähedal. See oli väga lahe kogemus! Emme isegi ütles, et ta on vist selle kohta dokumentaali või midagi näinud. Ma arvan, et ma olin ka sellest kuulnud, aga ma olin täiesti ära unustanud. Kohvikud pakuvad seal ehtsat kohalikku toitu ja jooki. Ma proovisin kookoskohvi ja Andjela proovis munakohvi. Mõlemad jäime väga-väga rahule. Ma arvan, et see kookoskohv on üks mu uusi lemmikjooke ilmselt; see pole pelgalt kohv kookospiimaga, vaid seal oli päriselt sees kookosliha ka ja ma isegi ei tea täpselt, mis-kuidas, aga see oli väga hea. Soovitan kindlasti Hanoisse minnes seda proovida! Kurb uudis on aga see, et tänaseks on kogu rongi tänav turistidele ja seal mitte elavatele kohalikele suletud. See on seotud 'ületurismindusega', mis juba mõnd aega on seda piirkonda seal ohustanud. Oktoobri esimeses pooles, kõigest loetud päevad peale meie lahkumist, pidi rong tegema äärmiselt ohtliku olukorra pärast hädapidurdamise. Ma ütlen ausalt, et ma ei leidnud täpsemat infot selle kohta. See on väga-väga kurb uudis, sest see tänav oli meeletult unikaalne ja kindlasti sealsetele kohvikute ja poodide omanikele väga tõhus sissetulek. Teisest küljest jälle aga ilmselt tüütu igapäevaelu neile, kes sellel tänaval ise elavad. Nagu ikka, mitme otsaga asi. Selles suhtes on mul meeletult hea meel, et me jõudsime selle enda silmaga üle vaadata, aga kurb, et teistel enam seda võimalust pole. Käisime tegelikult seal tänaval mõlemad õhtul, kokku kahes või kolmes erinevas kohvikus. Tellisime ka kohalikku võileiba, mida kutsutakse Bahn Mi-ks. Ma olin väga üllatunud, et nad pakkusid veganvarianti. Muidugi ega seal midagi peale salati vahel põhimõtteliselt polnud, aga mulle see täiesti sobis. Teate, praegu tekkis selline suur tänulikkuse tunne, et mul on võimalus nii palju teha-käia-näha. :) Üks mu lemmiklugusid on aga see, kuidas ma seal kohalikke wifi koode ära arvasin, sest need olid nii lihtsad. Istusime Andjelaga seal rongi tänaval ühte kohvikusse ja siis vaatasime, et ümberringi on palju wifisid. Kuna ma eelmiste majutuste ja söögikohtade põhjal olin näinud, et ega nad paroolidega just eriti palju vaeva ei näe, siis hakkasin äraarvamis mängu mängima. Ja bingo! Arvasin ära ka. Päris lõbus oli nii, peaks mainima. 2. oktoober Nonii, juba viimane täispäev Vietnamis. Me tegelikult midagi suurejoonelist ei teinud see päev. Plaanisime mingeid kindlaid kohti külastada, jalutasime maha päris mitmed kilomeetrid, aga miskipärast olid kõik asjad kinni. Ei oskagi öelda, miks. Ei olnud riigipüha ega midagi. Vaatasime üle jälle kohalikud turud ja linnamelu. Päeva esimeses pooles sättisime end Hoan Kiemi järve äärde, et sealse ümbrusega tutvuda. Me oleme Andjelaga mõlemad üsna kohvifännid (ps, ma olen teefänn ka, ma ei suudagi otsustada, kumb mulle rohkem meeldib, kui täiesti aus olla), seega seadsime sammud kuhugi kohviku suunda. Meil oli kindel ühe kohviku jaoks, mille olime eelnevalt netist leidnud, aga me ei leidnudki seda kohvikut üles. Siis aga komistasime ilmselt veel parema pärli otsa. Selle kohviku nimi oli ''The Note Coffee'' ehk siis eesti keeles oleks see umbes ''Märkme Kohv'' ja ma lasen piltidel selle eest rääkida, siis saate kohe aru, kust selline nimi pärineb. Samuti aga jälle meeletult toredad teenindajad olid seal. Istusime vist ühe tunnikese kindlasti, sealt oli isegi vaade järvele. See oli läbi mitme korruse ja seal samuti müüdi Vietnamile või Hanoile omaseid jooke ja mõningaid snäkke ka, aga me piirdusime ainult kohviga. Peale seda läksime edasi seiklema. Mingi aeg seiklesime kuhugi nii kaugele, et me olime lõpuks väga, väga väsinud. Ma ütlen nii palju, et ma pole ammu sellist kuumust ja niiskust tundnud. Ma isegi ei tea, kas Hong Kongis oli augustis sama jõhker. Ma tean, et siin oli ikka ka korralik saun, aga mul oli tunne, et Vietnamis oli siis isegi hullem. Vot, võta näpust nüüd, eks. Aga igatahes väsisime kiiresti ära. Otsisime jälle üht kindlat kohta, mis selgus olevat suletud. See oli järvest umbes 3-4 kilomeetri kaugusel. Kuna seal lähedal oli üks tempel, mida me niikuinii tahtsime samuti vaatama minna, siis otsustasime sinna kõndida. Ja selleks ajaks, kui templini jõudsime, oli täielik nälg ka juba majas. Me mõlemad olime nii väsinud ja näljased, mõtlesime, et okei, otsime toidukoha ja siis mõtleme edasi. Kõik toidukohad olid seal ümber mõttetult kallid. Nüüd olime dilemma ees. Asi kiskus juba selliseks, et me veidi nähvasime teineteisele, sest tõesti oli natukene keeruline otsustada, mida teha. Kas kõnnime linna mitu kilomeetrit tagasi, sööme seal ja siis tuleme uuesti templi juurde või mis saab? Me polnud nõus ülehinnatud toidu eest maksma ja normaalse hinnaga taimset toitu seal ei olnud. Kuna ma nägin, et Andjelal kiskus tuju väga, väga ära, siis ma ütlesin, et las ta otsib endale süüa ja ma elan üle selle par tundi, kuni kesklinna tagasi lähme. Ta jälle mossas vastu, et ta ei taha ilma minuta süüa. Ütlesin, et las otsib midagigi, mingi puuvilja või midagi magusat, midagi juua. Sest muu lahendus on lihtsalt, kas a) liiga aeganõudev ja väsitav või b) liiga kallis. Ma surusin ennast alla, et mitte temaga tülli minna. Päris raske oli, aga saime hakkama. Otsustasime, et lähme siis templisse. Õnneks seal ala sees oli üks kohvik, kust ta endale midagi näksida ja juua sai. Ma jäin ilma, aga polnud hullu. Ütlesin, et selle eest on mul üks kindel koht, kuhu ma tahaksin sööma minna. Peale templikülastust hakkasime endiselt väsinutena tagasi kõndima. Enamik tee möödus vaikides, sest noh, nagu ma juba viimased 500 korda öelnud olin, me olime väsinud ja väga näljased. Meie õnneks aga see kohvik, kuhu me sööma läksime, oli täiesti imeline! Nii Andjela kui mina jäime rahule. Ütlesin talle ka aitäh, et oli minuga nõus sinna tulema ja et kannatas selle nõmeda väsimuse perioodi üle. Teede ületamine jalakäijana on Vietnamis omaette sport. Isegi, kui sul on roheline tuli, ei tähenda see, et teised su jaoks seisma jääks. Looda sa! Autod ehkki isegi jäävad seisma, aga rollerid on lihtsalt omaette kultuur ja kogemus ja liiklus. Need sõidavad kus ja millal iganes tahavad. Seega, kui sa ilusti ja viisakalt tagasihoidliku eurooplasena tee ääres seisad ja ootad, et üle tee saada, siis ma ütlen sulle ausalt - sa ei saa mitte kunagi üle tee nii. Kuidas seal siis teed ületada? Ma tahtsin seda nii väga filmida, aga see oli liiga ohtlik. Oleks Andjela meist see julgem pool olnud, siis ma oleks saanud temast teed ületades kinni hoida ja filmida, aga ei. Ühesõnaga: teed paar sammu, vaatad paremale-vasakule, kuni kümned rollerid sinust mööda vuhisevad, teed järgmised paar sammu ja sama lugu. Ja nii kuni üle tee jõuad. Kui minna rahulikult ja mitte liiga järskude liigutustega, siis kohalikud sõitjad tajuvad su trajektoori ära ja sõidavad sinust ilusti siis vastavalt kas eest või tagant mööda. Õhtu lõpetasime aga jälle rongi tänaval, nagu ma juba enne mainisin. Vietnam on väga omanäoline riik ja üks nädal seal viibimiseks ei ole õiglane. Samas, ilmselt parem, kui mitte midagi? Pealegi surusime me nädala sisse 3 erinevat sihtkohta, seega kogu aeg pressisime mingeid tegevusi ja külastusi kohta ja öösiti magasime suht vähe. Eks ka seepärast viimane päev nii raskeks kiskus, olime mõlemad väga väsinud ja löödud, sest mitmed soovitud külastuskohad olid teadmata põhjustel kinni. Üleüldiselt on see meile omase elatustasemega võrreldes väga odav riik. Kui ma toon teile näite, siis neli lendu läksid kokku maksma 165 eurot nägu (HKG-SGN-PQC-HAN-HKG) ja kõik majutused läksid näkku 70 eurot nägu. Kindlasti oleks ka veel odavamalt saanud. Üldiselt me muidu raha kulutamist eriti tagasi ei hoidnud ja seetõttu läks seal ikka palju rohkem, kui ma lootsin. Sellele lisaks suutsin ma õige adapteriotsa koju jätta, noh, Hong Kongi koju. Seega meil oli kahepeale ainult Andjela ots ja kaks telefoni pluss minu kaamera. Õnneks saime ilusti hakkama. Aga ma olen lihtsalt natukene totu. Noh, ja siis ma unustasin oma kõrvaklapid Phu Quocis taksosse, seega ostsin sealt uued ja kaotasin kuhugi jälle ära. Täielik needus. Omapärane aspekt liikluses oli veel muidugi see, et turvavööd taksodes ei töötanudki. Mitte üheski taksos, kus me olime. Ja me sõitsime vist kokku vist kuue taksoga. Ka takso hinnad on muidu väga okeid, kui osata valida taksot või kasutada head äppi (Grab!). Ja teine minu ning Andjela jaoks šokeeriv asi oli see, kuidas takosjuhid sõites samal ajal telefonist seriaale vaatavad. Seda juhtus samuti mitu korda. Ja kui ma nüüd täiesti aus olen, siis minu meelest on vietnami keel üks inetumaid keeli, mis ma kuulnud olen. Ilmselt tekib küsimus ''miks?''. Mul pole sellele vastust, mulle lihtsalt ei kõla see keel ilusti. Seda saab võrrelda näiteks sellega, kui mingi laul ei meeldi. Miks ei meeldi? Jumal seda teab, lihtsalt pole minu maitse või midagi. Sama selle keelega. See on ikka uskumatu, kui teistsugune sealne kultuuriruum on. Pani taaskord hindama seda, et mu Eesti on puhta õhu ja loodusega riik. Seal tuli ka väga hästi esile see, et suurem osa inimestest elavad ka pigem kehvades ja vaestes tingimustes. Väga lahe kogemus!
Igatahes, seekordne seiklus jälle seljataga! Edasi heietades... juba kuu aega on möödas. Praegu mõtlen, et mul on ainult neli nädalat tunde veel! Ainult 17 päeva veel lähen koolimajja koolitööde eesmärgil. Täiesti ebareaalne. Ma vist magasin ja elu kõndis minust vahepeal mööda. Mul on veel nii palju, mis ma teha-näha tahan. Järgnevad kaks nädalat tulevad ka põnevad, sest mul on teha üht-teist, aga sellest täpsemalt kunagi hiljem. Viimased 2 novembrinädalat tulevad selle eest ilmselt tohutult töised, sest kõik viimased tähtajad ja lõputööd jne tuleb ära esitada. Aga küll ma hakkama saan! 29. novembriga peaksid vist tunnid lõppema. Siis 2. detsembril on paljude asjade tähtajad ja siis on mul vaba kuni 16. detsember, millal mul on üks eksam. Peale seda on mul umbes kuu aega vaba aega Aasias ja siis juba koju tagasi! Ma olen siin kaks ja pool kuud olnud ja kaks ja pool kuud täpselt olen veel. Vot sedasi see aeg siis nüüd lendab. Olge tublid, varsti näeme! :)
0 Comments
Nonii. Alice on tagasi oma seiklustega. Ma tahaksin tihemini kirjutada, aga ma pole kõige parem ajaplaneerija, ütlen ausalt. Kui ma nüüd eelmine kord mainisin, et ma Vietnamis kohe esimene päev haigeks jäin, siis nüüd üks päev peale eelmise postituse avaldamist jäin jälle haigeks. Seekord mitte õhureostusest, vaid... jumal teab millest ja see mõjus mulle natukene raskemini. Olin peaaegu nädala täiesti maha niidetud ja 4-5 päeva veetsin oma voodi seltsis, millest 2 esimest ööd ei saanud üldse magada ja mõtlesin, et lähen haiglasse, kui kolmandat päeva ka magada ei saa, sest ma tundsin, et ma lähen väsimusest hulluks muidu. Aga lõpp hea, kõik hea, sain lõpuks magada ja mu energia on nüüd tagasi ja teised suuremad vaegused on mu ka viimaks maha jätnud. See on ka põhjus, miks ma vahepeal midagi siia kirjutanud pole. Ma isegi ei suutnud õppida ja nii palju, kui ma millegi sellise tegemist vihkan, siis ma palusin ühe kodutöö jaoks pikendust, sest ma lihtsalt ei suutnud kaua ekraani vaadata, veel vähem millegi analüüsimisest rääkimata. Õnneks mulle tuldi vastu ja ma väga austan seda. 29. september Esimene täispäev Phu Quocis oli meil pigem rahulik. Ärkasime üles, sõime hommikust, nautlesime niisama ja otsustasime kahepeale rolleri rentida. Sellega on selline huvitav lugu, et Andjelal on autosõiduload; minul neid ei ole, kuigi ma olen autokooli sõidutunnid ja teooria ja kõik koolitused ära teinud, siis eksamiteni ma pole jõudnud ja nii juba mitu aastat. Ilmselt tagasiminnes peaksin täiesti nullist alustama. Natuke kahju, aga tegelikult polnud see siin üldse mu jutu mõte. Mõtlesime, et kuna tal on load, las võtab need igaks juhuks kaasa ja küll kahepeal kuidagi millegagi hakkama saame. Tehniliselt ma vist polnud rolleriga ise kunagi sõitnud. Vähemalt hetkel ei tule meelde. Hea asi oli see, et saime rentida otse majutuselt, seega vähem muresid. Rentimine üheks päevaks oli umbes 16 eurot, vist 400 000 kohalikku dongi või midagi sellist. Saime selle eest täispaagi, kaks kiivrit ja rolleri. Ma tegelikult salaja endamisi mõtlesin kohe, et ma tahan juhtida, sest see tundus nii lahe kogemus. PS, kes ei tea, siis Vietnami liiklus on täiesti hullumeelne. Rahustuseks võin öelda, et Phu Quocis seal, kus käisime, oli talutav, saime hakkama. Samas ma mõtlesin kohe, et ilmselt see kuidagi läbi ei lähe, kuna tal on load jne. Rentides aga kummagi lubade kohta midagi ei küsitud ja sealt saime teada, et rolleriga võivad sõita kes iganes. Nägime konkreetselt ka lapsi nendega sõitmas. Täitsa 12-14-aastaseid, kindlasti. Küsisin siis Andjelalt, kas ta tahab juhtida, mille peale ta küsis vastu, kas ma tahan. Ma ütlesin, et ma heameelega sõidan, kui tal selle vastu midagi pole. Tuli välja, et ta eelistaski seda, sest tal oli kunagi nooremana mingi väike trauma rolleriga. Ei midagi tõsist, aga kui saab vältida seda, siis pigem väldib. Mulle sobib! Algus oli muidugi naljakas, sest ma päris täpselt ei teadnud, mis nupp teeb mida ja kuidas rollerit tööle panna jms, kuigi ega seal neid nuppe ja asju just eriti palju polnud. Olulisemad asjad näitas meile hosteli kutt ära, aga eks selle rolleri tajuvuse kätte saamine võttis natukene aega. Meie diil oli selline, et ma sõitsin ja ta luges kaarti. Muidu üldiselt oli meie diil ja klapp väga hea, aga kui ta kaart pange pani, siis ta läks lõpuks päris närvi. Sain üldse aru, et ta pole kõige parem orienteeruja, sest tal võttis natukene kauem kaardist aru saada kui minul. Kuigi ma olen alati arvanud, et ma olen kohutav kaardilugeja? Aga, ei, üldiselt sujus kõik väga hästi. Meie esimene sihtkoht oli Sao rand saare teises otsas, kuhu oli umbes 20 kilomeetrit sõita. Majutuse ümbruses olid meid kohutavalt augulised teed ja veidrad sillad, nii et neid oli alati lõbus ületada. Kui aga lõpuks suuremale teele jõudsime, siis oli kõik kergem, rolleritajuvus tuli ja üleüldse oli vahva. Ühe korra a luges kaarti valesti ja ütles mulle liiga hilja, et oleksin pidanud vasakpöörde tegema. Siis ma viimasel sekundil üritasin teha, aga see ei õnnestunud ja siis ma rammisin veidi teede vahel olevat saarekese äärekivi. Midagi ei juhtunud, väike põks käis ära, kõik asjad ja inimesed jäid terveks, aga kuna Andjela ei osanud õigel ajal oma jalgu maha panna, et me rolleriga ümber ei käiks, siis kui mina panin jalad maha, siis kogu rolleri raskus pluss minu ja Andjela raskus jäi minul püsti hoida, siis natukene peaaegu kummuli käisime. Aga see oli siis, kui peaaegu seisma olime jäänud. Sain jalale mälestuseks sinika ja palju naeru. Lõpuks peale seiklemist jõudsime ilusti ka oma sihtkohta. Järgmiseks mureks tekkis see, et me ei saanud istet lahti, mille all oli väike salasahtlike, kuhu ma oma koti koos rahakoti ja rätiku ja muu vajalikuga panin. Peale väikest proovimist ja kahtlemist küsisime parklas ühe suvalise paari käest abi ja lõpuks tuli valvurionu ka appi ja mitme peale saime ilusti siiski selle lahti. Natuke piinlik oli, aga ikka juhtub. Taipasime, et seda otseselt meile majutuses ei näidatudki. Ja kuigi sellel on juhend põhimõtteliselt peale joonistatud ka, siis esimese korraga ei saanud ikka pihta. Mis sa teed, kui asi on arusaamiseks liiga lihtne ja loogiline, eksole? Aga ilma pikema jututa (haha, päris pikk jutt on olnud juba mitte millesti, Alice), rand ise oli väga ilus ja meie rõõmuks oli seal tegelikult päris vähe inimesi. Muidugi omapära selliste randade suhtes on see, et kõik maksab. Vedelemistool? Maksab. Kiiged? Maksavad. Parkla? Maksab! Õnneks meile, va miljonäridele ei olnud see midagi konti murdvat, aga siiski kõige eest me sellest olenemata ei olnud nõus maksma. Vedelesime veidi päikese käes, peale igat 30 minutit umbes käisime ujumas, siis vahepeal jalutasime niisama seal ringi, tegime pilte, kuni ma lõpuks tundsin, et see päike on mu ikka päris uimaseks teinud. Lühidalt öeldes me põlesime mõlemad ikka tohutult ära. Mina kandsin ilusti päikesekreemi ja panin vähemalt 3-4 korda seda endale peale, nii et... ma ei teagi nüüd. Aa, ja kui me viimast korda vette läksime, siis meid tervitasid seal meduusid ja Andjela jooksis suurest ehmatusest veest välja. Ega me eriti vette tagasi ei kiskunud ka, sest me polnud kindlad, mis sorti need elukad olid. Osade sutsakad pole midagi, aga osadel on ikka jõhkralt tugevad need ja kuna meil polnud netti, et uurida, siis jätsime enda tervise huvideks testimised testimata ja rohkem eriti vette ei kippunud. Üks asi, mis mulle selle koha puhul kohe üldse ei meeldinud, oli prügi. Samas see on üldse Aasias päris läbiv teema. Ranna selles otsas seda eriti ei olnud. Veest leidsin ühe tüki plastikut, mille ma sealt välja tõin, aga muidu oli vesi väga, väga puhas. Samas mööda rannajoont teise otsa kõndides leidsime ühe koha, kus oli konkreetne prügihunnik. Paar pildidemonstratsiooni nendest ka all. Lõpetuseks sõime rannaäärses restorasin hilislõunat ja sõitsime koju tagasi. Selle ajaga ma olin täiesti ära unustanud, kuidas rollerit tööle keerata ja see oli küll natuke piinlik. Aga kaks pead on õnneks kaks pead ja kõik lõppes jälle hästi. Tagasi sõites olime me mõlemad juba päris-päris punased. Seepärast ma panin rätiku enda kätele ja õlgadele, et ma rohkem päikest ei saaks. See oli hea niiske ka ja kotti ega kuhugi seda niikuinii panna ei oleks tahtnud. Tagasitulles pidime veel kütust hankima. See tegi mu korraks päris murelikuks - mul pole aimugi, kuidas see üldiselt käib, veel vähem oli mul aimu, kuidas see kuskil võõras riigis välja näeb. Aga nagu ma juba ütlesin, kaks pead on ikka kaks pead ja siiski suurem osa kohalikest on küll väga abivalmid. Läksime tanklasse, kus kusjuures on mingid inimesed, kes teistele tangivad, nii et viskasin sularaha talle näppu ja meil pandi paak täis. No problem! Hiljem vedelesime majutuses ja nautisime seda kohta ja puhkasime päikesest. Andjela veel läks basseini ujuma, ma vette rohkem ei kippunud ja olin tal lihtsalt seltsiks. Õhtul, umbes kell 9-10 paiku läksin ma veeäärde kiikuma. Lihtsalt nautisin ilma, tuult, vaikust, kohta. Ja kiikusin. Väga mõnus oli. Natuke ümisesin laulda ka omaette. Mingi hetk kirjutas mulle Andjela: ''Meil on sisalik toas! Tule ruttu!'' Ühesõnaga, ta kardab kõike. See oli nii naljakas. Kui m tuppa jõudsin, polnud sisalikku kuskil ja ta oli nii paanikas, et sisaliku enda silmist kogemata lasi. Aga see oli kõigest sisalik. Nad on armsad ja kardavad meil ilmselt rohkem. Ma neid ei karda, oleksin rahumeeli suutnud välja viia ta, aga me ei leidnudki teda üles. Ju siis leidis väljapääsu. 30. september Järgmiseks päevaks olime planeerinud saare teisele poole otsa sõita, kus asub Safari ja loomaaed. See tähendas seda, et rentisime rolleri uuesti. Järelikult oli Andjela vist ikka pigem rahul mu sõidutehnikaga. Ja tegelikult see sõidu osa oligi üks kõige vingevamaid, sest sõites näeb nii palju. Sinna oli veidi üle 25km, nii et kahe päevaga sõitsime kokku umbes 100km, mis on väga tuus minu arust! Täiega teeksin seda veel! Safarist pole ka väga palju rääkida vist. Tore oli, aga oleksime tahtnud seal kauem olla, see pandi kõik üsna vara kinni. Minu jaoks oli tipp-hetk see, kui saime leemuritega sõpradeks. Nad turnisid mu peal ja lasid pai teha. Mingid teised turistid andsid mulle nende jaoks süüa ka. Andjela oli samal ajal lihtsalt paanikas, see oli ausalt nii naljakas. Mul on üks video, kus ta filmis mind ja rääkis: ''Alice, ALICE, ALICE, üks TULEB SU POOLE, APPI!!! Ma lähen siit välja, ausalt.'' Ta hoidis minust ja leemuritest turvalist distantsi samal ajal, kui ma neid paitasin ja nunnutasin. Väga, väga armsad loomad ja meeletult tore kogemus. Teine tore kogemus oli see, kui me ühes kohvikus seal söömas käisime, mille kõrval kaelkirjakud ringi jalutasid. Ma arvan, et ma nägin kaelkirjakuid esimest korda elus. Nad on ka väga armsad! Ja sain ühele sõbrale pai ka teha natukene. Ja känguruid nägin ka esimest korda! Neile kahjuks pai ei saanud teha, aga nad on ka meeletult armsad! Äkki järgmine kord saan pai teha. Peale Safarit sõitsime aga kesklinna. Otsustasime viimase täispäeva õhtu seal veeta, sest otseselt linnas me veel käinud polnudki. Seal on samuti öömarket suur asi, kus tahtsime õhtust süüa ja üleüldiselt viimast õhtut nautida. Muidu oli nagu hea plaan, aga ma mõtlesin, et see tähendab seda, et me peame pimedas tagasi sõitma, mis oli ka ikka, noh, ma pakun, et umbes 10 kilomeetrit tagasi majutusse. See hirmutas mind korraks, aga mitte piisavalt, et see asi tegemata jätta. Alustasime aga rahulikult enne öömarketi avanemist ühes kohvikus kohvitades. Kahjuks läks asi nii, et kohalikud ei saanud aru, et ma ei taha piima, nii et minu jook läks raisku. Selleks ajaks, kui sealt kohvikust lahkusime, oli juba veidi hämaramaks läinud ja me pidime öömarketile lähedal parkimiskoha leidma. See õnneks polnud kõige raskem, sest kohalikud korravalvurid suunasid meid õigesse kohta, aga liiklus see aeg oli juba täiesti segane. Ma ei väsi ennast kiitmast, et ma seal hakkama sain. Tegelikult oli tõesti ülimalt lahe, sest adrenaliini sai ikka omajagu. Jätsime siis rolleri lihtsalt... kuhugi, kus teised rollerid ka olid, ja palvetasime parimat. Öömarket oli väga lahe. Peale Vietnamist tagasi tulemust kõlas mu kõrvus veel mitmeid päevi tugeva aktsendi saatel fraas: ''Hello, madam, hello!'' sest täpselt seda lauset kasutasid kõik kauplejad seal turul ja see oli lõpuks nii naljakas. Õnneks ma olen piisavalt paksu nahaga ja suudan öelda ei ja tuimalt minema kõndida. Küll aga öömarketi ees seistes võtsin ma oma telefoni taskust ja sajad tuhanded Vietnami dongid panid taskust plehku. Ma ise seda ei märganudki, aga õnneks olid kohalikud nii toredad, et näitasid mulle ja sain oma raha kõik ikka ilusti tagasi! Andjelal oli selle kauplemise ja keeldumisega natuke keerulisem suhe. Ma tegelikult isegi kauplesin talle ühed päikeseprillid sealt veidi alla 4 euroga. Nagu ikka, järjestikku olid päris mitu boksi, kus päikeseprille müüdi. Ta ütles, et tahab uusi ja et ilmselt oleks siit hea osta, peaks odav olema. Okei, teeme ära. Ilmselgelt on sealne kultuur selline, et nii, kui sa kuhugi näpud külge paned, siis visatakse sulle peegel ja pakutakse hinda ja muidugi ka teisi mudeleid, mida proovida võiks. Esimeses kohas öeldi prillide hinnaks 160 000 dongi ehk 6+ eurot. Mitte, et see mingi hind meie jaoks oleks, aga ma teadsin, et seal saab kaubelda. Ütlesime, et vaatame edasi. Ja seekord päriselt tahtsime edasi vaadata. Ära minnes hõisati järgi, et okei 140 000. Ütlesin, et jah, hästi, aitäh, me vaatame ringi ja kui ei leia paremaid, tuleme tagasi. Paar boksi edasi leidis Andjela isegi ilusamad prillid. Seal öeldi hinnaks kohe 140 000. Ütlesin neile, et aitäh, hea pakkumine, aga eelmises kohas pakuti 120 000 hinnaks. Selline lihtne valge vale, mille peale äriti meile prillid kohe 100 000 ehk alla 4 euroga. Hästi tehtud, Alice! Andjela proovis ja Alice kauples. Hea tiim. Minu õnneks oli seal turul väga mitmeid veganvalikuid, mille kohta ma eelnevalt ka netist infot otsinud olin ja ma sain päris mitmeid asju proovida, nii et igasugustest snäkkidest sai kõht pärast ikka täiesti täis. Kui me aga rollerit otsima hakkasime, siis... seda enam ei olnud. Lihtsalt ei olnud selles kohas, kuhu me panime. Selleks ajaks oli ka see koht täitunud mitmekümnete rolleritega. Meil oli isegi igaks juhuks pilt rolleri numbrist, et ei ajaks kellegi võõraga segamini. No, ausalt, kõndisime ringi, natukene paanikas ka, rollerit lihtsalt ei ole. Korraks mõtlesime, et ei teagi, mis nüüd teha. Kõndisime edasi, otsisime rollerit ja meie õnneks oli ta lõpuks olemas... lihtsalt täiesti teise kota tõstetud??? Pole aimugi miks, aga, jumal tänatud, see oli olemas! Mis oleks veel parem, kui üks väike šokk õhtusse, eksole? Aga oodake, ostes ühe šoki, saate teise šoki tasuta kaasa! Kodus oli meil toas üks meeletult suur ämblik. Ja kuigi ma olen loomade sõber, siis ma sellest olenemata ei eelista väga, et mu toas mingi suur tundmatu ämblik ringi siblib. Samas, ütlen ausalt, ma oleks võinud ta sinna paika ka jätta. Aga Andjela on meil endiselt suur paanika-banaanika. Kuna ma ütlesin, et mul on ämblikust pigem suva ja tappa ma teda nõus ei ole, siis Andjela ei suutnud seda asja sinna paika jätta ja mul on telefonis 5-minutiline video, kus ta iseend julgustab teda tapma. See on üks järjekordne huumorinurk. Võtab siis lõpuks mu raamatu ja üritab teda lüüa, aga lõi mööda. Peale seda pani suurest hirmust nii suure kisa maha, et majutuses töötavad kutid jalutasid meie hütist mööda, et vaadata, kas meiega on kõik ikka korras. Ma muidugi naersin seal pisarateni. Hea uudis on see, et ämblik viga ei saanud ja ronis ise lõpuks katuseaugust välja, aga Andjela vist ei suutnud päris mitu tundi peale seda magama saada. Igatahes, tagasisõit sealt pimedas oli täitsa lahe. Saime juba peaaegu ilma kaardita hakkama. Kohalikud valmis ja puha. Kogu see Phu Quoci seiklus oli ikka täiega mõnus! Ma arvan, et selleks korraks jälle aitab. Mu pea rohkem ei tööta, et midagi juurde kirjutada, vast oluliseim sai jälle kirja.
Järgmine kord juba Hanoist! Paid! Ma siin vaatan, et Vietnami reisi algusest saab varsti juba kuu aega mööda. Päris uskumatu. Aeg lendab siin palju kiiremini, kui esialgu tundus. Eks ma proovin seda seiklust siis vaikselt lahti harutama hakata. 26. september Olin hommikul väga tubli ja käisin isegi koolis. Lend läks õhtul ja olime ainult käsipagasiga. Siin on enamikel odavlennufirmadel lubatud võtta ainult 7 kilo. Natukene muretsesime selle üle, palju meie pagasid kaaluvad, aga keegi ei kaalunud ja kõik tundus päris hästi minevat. Lennujaamas ühes kohvikus kohvi juues ja lendu oodates saime tuttavaks ühe austraallasega, kes mind ja Andjelat vahepeal pealt kuulas ja siis meie üle itsitas ja siis liitus meie vestlusega. Ma täpselt ei mäletagi, millest kõigest me rääkisime, aga selline tavaline ebamäärane tekst nagu ikka võõraste inimestega: reisimime ja töötamine ja õppimine ja ilm ja muu säärane. Aga tore oli ikka, väga vahva onkel oli. Lennukis avastasime, et saime kohad varuväljapääsule, mis tähendas lisaruumi jalgadele, mis meile Aasia-standardite järgi hiiglastele oli imeline. Huvitav oli muidugi see, et registreerimislauas keegi ei küsinud, kas varuväljapääs meile sobib, mida nad muidu tegelikult peavad tegema, eksole. Tulen ja targutan siin nüüd. Igatahes, see stjuuard, kes pidi meile seletama, kuidas varuväljapääs töötab, tuli lihtsalt küsis: ''Te ilmselt juba teate, kuidas see siin töötab, eks, jah?... Oeh, väga hea, teete mu töö palju kergemaks.'' Me lihtsalt noogutasime kaasa. Muide, lendasime Hong Kongist Ho Chi Minh City-sse, lühidalt vahel HCM või HCMC, vanasti oli linna nimi Saigon, mida ka tänapäeval palju kasutatakse, ka linna lennujaama kood on selle järgi: SGN. Tee lennujaamast hotellini oli põnev. Need riigid siin Aasias on vägagi tuntud kauplemise pärast ja me pidime enda taksojuhiga ikka meeletult palju kauplema, me lõpetamise teineteise peale karjudes, ta lausa üritas raha meie käest ära rebida, sest meil võttis veel kohalikust rahast arusaamine korralikult aega. Näide teile: 1 euro on umbes 25 500 Vietnami dongi. Ehk siis tegu on ühe sellise riigiga, kus oled kohe automaatselt miljonär. Igatahes, see oli kohutav kogemus ja maksime talle ikka rohkem, kui oleksime tahtnud või kui oleks isegi pidanud. Pealegi, esialgu me arvasime, et ta tõi meid valesse kohta ja tüssas, sest see tänav, kus väidetavalt meie hotell oli, oli väga kitsas ja hirmus ja mingi kohalik tuli ka kohe ütles, et pange oma väärtuslikud asjad kohe peitu. Okei? Esimese hooga astusime valesse hotelli sisse ja siis olime suures šokis, miks neil meie broneeringut pole. Õnneks kõik lõppes hästi ja selle sama imekitsa tänava lõpus oli meie hotell. 27. september Raadiohääl Alice: ''Tere hommikust, Vietnam!'' Ärkasin üles sellega, et ma olin haigeks jäänud. Selline klassikaline nina-kinni-nohu ja kurguvalu, vahel oli seetõttu raske hingata, ja mu näonahk oli täidetud uute ärritatud punnikestega. Vahva. Ma esialgu ei saanudki aru, kust mu haigus pärines, aga mida aeg seal edasi, seda rohkem ma järeldasin, et jäin õhureostusest haigeks. Kuigi selle loogika järgi oleksin ma pidanud siis ka Hong Kongi saabudes haigeks jääma, aga järelikult on seal see asi siiski hullem. Ma ausalt öeldes natukene kahetsen, et ma näomaski endale ei hankinud. Üldse me magasime vist umbes ainult 5 tundi, sest me jõudsime eelmine õhtu nii hilja kohale ja reserveerisime endale kohad üheks ekskursiooniks selle päeva hommikuks. Ma ütlen ausalt, ma ei teadnud täpselt, mis see ekskursioon endast kujutab, sest Andjelale meeldib väga igasuguse planeerimise ja majandamisega tegeleda. Õpib siiski ärindust, nii et planeerimine ja majandamine ongi tema tassike teed. Samas peale mitut päeva mulle tundus, et natuke on asi ka selles, et ta ei oska ootamatute olukordadega midagi peale hakata ja jääb hätta, kui asjad pole viimseni planeeritud. Pole viga, ma tean, et mina saan hakkama ja kahekesi saame ka kuidagi hakkama. Ekskursioon pisikese bussitäie inimestega viis meid Mekongi deltasse. Ma arvan, et selle kohta räägivad pildid rohkem kui mu sõnad. Meil oli giid ka, kes rääkis natuke ajaloost ja muust põnevast. Näiteks mainis, et see jõgi läheb läbi kuuest(!) riigist: Hiina, Myanmar, Tai, Laos, Kambodža ja Vietnam. Samuti ta ütles, et vesi on pruunikat värvi selle tõttu, et see liigub väga palju(?), mis tähendab, et põhjas olev muda ringleb samuti palju ja muudab selle vee pruuniks. Ehk et see hoopis tähendab, et vesi on puhas. Ma ei tea, ma seda väga palju ei usu, et see vesi seal jube puhas on, nähes kohalike elustiili, aga kes seda teab. Samuti sõitsime väikese paadiga pärast ühes delta pisikeses harus ringi, kus saime teada, et praegusel aastaajal tõuseb ja langeb seal vesi kaks korda päevas. Saime seda isegi natukene oma nahal tunda, sest pärast suurema paadiga sõites oli raske leida kohta, kust maabuda saaksime, paljud trepid ja astmed olid liiga madalad ja pooleldi vee all. Sõitsime sellisesse kohta nagu Ükssarviku saar, kus peal ja ümber me ringi avastasime. Giid meile ei öelnudki, mis seda saart nii kutsutakse, aga tänu härra Google-le leidsin, et see nimi on tulnud nende traditsiooniliste koonusekujuliste mütside järgi. Seal elab umbes 6000 kohalikku, kellest enamik töötavad seal puuvilla-, kookosekommi- või mesinduse tööstuses, mis seal kõik muidugi valmivad käsitsi ja on nii audentsed, kui üldse vist enam võimalik on. Meile tutvustati kõiki neid tööstuseid. See oli väga huvitav saar, aga samas me Andjelaga arutasime selle üle, et mul on kohalikest isegi natukene kurb, sest vähemalt tuhanded turistid käivad nende elukohast läbi iga päev. Kas neid see häirima pole hakanud? Raudselt on sellel omad tagajärjed ka juba kohalike elule või saarele/veele tekkinud. Samas, mis ma siin pläran, ma olin üks nendest turistidest. Üheks väga vahvaks üllatuseks pürgis ühine lõuna. Ma arvan, et meid oli seal kokku umbes 20 ringis ja pooled neist veganid! Täiesti uskumatu! Ma nii muretsesin lõunase toidu üle ja võtsin endale isegi hommikul hotellist kaks banaani kaasa. See tähendas seda, et meil oli lõunaks kaks lauda: omnivoorid ja veganid. Ma pean ütlema, et kohalik toit, mis seal pakuti, oli ka täiesti imeline ja muutis mu tuju nii palu paremaks. Jutustasime kõik koos seal igasuguste asjade üle, sain teada, kust kõik pärit on, kaua keegi vegan on olnud ja miks veganiks hakanud ja muud sellist. Nii tore oli. Ah, jaa, meie giid oli ka vahva. Tegi nalja. Kohalike ingliskeelne hääldus on ka muidugi omaette huumorinurk. Alguses oli ikka natukene keeruline aru saada, pärast hakkas kergem. Andjela pidi vahepeal minult üle küsima, mida räägitakse, sest nii raske aktsent oli. Samas, lahe kogemus jälle. Põhimõtteliselt lõunaga lõppeski meie ekskursioon, peale seda läksime paadiga tagasi mandrile ja bussiga tagasi linna. Umbes 18 paiku olime tagasi. Meil vedas ilmaga tohutult. Giid ütles ka kohe alguses, et praegu on vihmaperiood, seega eranditult iga päev sajab. Ja sealsed vihmahood on ikka.. korralikud! Sama nagu Hong Kongis. Eestis või üldse Euroopas pole ma näinud mitte midagi sellist. Igatahes, nagu ma ütlesin, siis meil vedas, sest vihma hakkas sadama loetud minutid peale seda, kui me bussi läksime. Sama päeva õhtul läksime linnapeale natukene ringi jalutama, vaatasime üle kohaliku ööturu, mis on selles riigis üldse päris populaarne teema. Samas, Hong Kongis on ka. Suurem Aasia teema siis ehkki? Sõime õhtust ja siis läksime ühte katusebaari ja nautisime seal juba viimast õhtut HCMC-s, sest järgmise päeva pealelõunal lendasime Phu Quoci saarele. Kuna me pigistasime nädala sisse kolm linna: HCMC, Phu Quoc ja Hanoi, siis lihtsalt ei jõudnud rohkem seal linnas olla. Muide, HCMC on riigi kõige rahvastatuim linn, kuigi pealinnaks on Hanoi. Minu lühikese vaatluse järgi tundus Hanois rohkem inimesi, sest seal oli liiklus väga palju hullem ja inimesi tundus olevat rohkem ühte kohta pressitud. 28. september Kuna meil oli umbes pool päeva aega enne lendu, siis ostustasime linnas ringi vaadata. Kaesime üle kohaliku ja kuulsa katedraali ning postimaja, mis mõlemad olid ilusad, aga samas mitte midagi erilist. Siis tuiasime ringi veidi sihita ja lõpetasime enne tagasiminekut ühes kohvikus, kus ma sain teenindajatelt komplimendi. Läksin meie lõuna eest maksma, kui üks teenindajanna ütleb teisele midagi kohalikus keeles ja siis üks kolmas teenindaja ütles mulle, et esimene arvab, et ma olen väga ilus. Armas. :) Peale seda kõndisime tagasi hotelli, pakkisime asjad kokku ja suundusime lennujaama. Lennujaamas tervitas meid üks korralik trall. Esiteks läksime me kohale liiga vara, Andjela oli aega valesti vaadanud ja kuigi ma tavaliselt kontrollin üle sellised asjad, siis ühe korra, kui ma ei kontrollinud, juhtus muidugi nii. Õnneks, õnneks, et see oli liiga vara, mitte liiga hilja! Samas, muidugi ei kulmineerunud asi sellega. Seekord palus töötaja meie käsipagasid kaalule. See oli meil kahepeale kokku vist 18 kilo kanti, aga pidi olema 14. Asi on selles, et ma ostsin sealt Mekongi ekskursioonilt omajagu käsitöökookoskomme ja see lisas kindlasti vähemalt kilo mu pagasile. Igatahes see naine hakkas seal rääkima, et maksate ja registreerite ühe ära. Ma ütlesin talle kohe konkreetse ei ja ütlesin, et lähme pakime ümber. Mis me Andjelaga tegime, oli see, et me panime selle meeletult palava ilmaga nii palju kihte riideid selga, kui me suutsime, ja võtsime raskemad asjad nagu raamatud, kaamera jms kätte. Samuti pani Andjela enda ostetud komme endale püksi. Jep, lugesite õigesti, pani püksi. Mina panin endale vöökoti kõhule ja panin vöö ning enda vahele neid pakke ja katsin salliga ära. Mõned illustratsioonid leiate ka alt poolt. Vähemalt meil endal oli lõbus. Proovisime vahepeal pagaseid kaaluda ja eraldi olid meie asjad mõlemad alla 8 kilo, koos kaaludes üle 15. Ütlesin Andjelale, et nad peavad võtma meie pagaseid eraldi, st 7 kilo talle ja 7 kilo mulle ja kui meie käsipagas kaalub alla kilo lubatust rohkem, siis neil pole õigust raha küsida ka. Sama ütlesin ma teenindajale, kui ta palus meie asjad koos kaalule panna ja peaaegu hakkas ütlema, et pole 14 kilo. Peale mu lauset pani sildid külge ja lasi meil minna. Lend möödus rahulikult ja hotelli saime ka kenasti. Tere, Phu Quoc! Kuna me jõudsime varaõhtul oma ööbimispaika, siis otsustasime terve järgneva õhtu seal veeta, sest umbes 1-2 tunni pärast oleks juba pimedaks läinud ja meil polnud mõtet kuhugi seiklema minna. Meil oli väga super majutus, millest ma lisasin jälle allpool pilte, seega meil isegi polnud vaja mitte midagi muud. Sisseregistreesimisega läks meil kaua aega, sest retseptsioonis ei olnud 15-20 minutit mitte kedagi. Võtsime oma kodinad ja hakkasime siis kedagi ümbrusest otsima, et teada anda, et tahaksime end sisse registreerida. See mure sai lahendatud. Veidi hiljem avastasime, et see oli ainult hea mõte jääda majutusse, sest umbes tunni pärast saabus sinna päris suur torm ja ma vist pole midagi sellist kunagi näinud. Väga, väga, väääääga tuuline oli. See kulmineerus äikese- ja vihmatormiga. Ma arvan, et ma pole oma elus mitte kunagi nii tugevat välgupaugatust kuulnud. See oli ülilahe kogemus. Andjela on meil natuke nõrgahingelisem ja ei fännanud seda tormi just eriti palju. Seal majutuses olid ka sõbralikud koerad, kes inimeste seltsis ringi lippasid, mille üle mul oli väga hea meel, aga Andjela kartis neid nagu tuld ja keeldus toast välja tulemast, kui koerad kuskil ringi hulkusid. Põhimõtteliselt veetsime esimese õhtu tormisaatel natuke väljas ja siis vahetult enne vihma suurimat vihmahoogu toas, et end järgmiseks päevaks välja puhata. Tulen nüüd vahelduseks tagasi natukene Hong Kongi rindele ja jutustan natuke niisama elust-olust. Käisime eile Andjelaga kohalikus lõbustuspargis, mille nimi on siin Ocean Park, kus on erinevaid atraktsioone ja toidukohti ja isegi loomaruume (ma ei tea, kuidas teisiti neid nimetada). Kuna tegu on oktoobriga siis kogu selle kuu vältel igal nädalavahetusel Halloweeni-teemalised üritused ja etendused ja kummitusmajad sinna püsti pandud. Kuna ma USAs elades sain väga ägeda kogemuse lõbustuspargis samuti Halloweeni perioodil, siis olin sellest eriti põnevil. Lühidalt öeldes pidime mõlemad selles täiega pettuma. Me olime seal pargis kokku natuke üle 7 tunni ja pääsesime ainult kolmele atraktsioonile, sest järjekorrad olid absoluutselt ebainimlikud. Esimeses järjekorrad ootasime 1h 15min, teises 45min ja viimases 2+h. Muul ajal jalutasime ringi, vaatasime loomi, sõime ja puhkasime ja mõtlesime mida teha. See oli kõik nii väsitav ja me ei teinud suurt midagi ju tegelikult. Ebareaalsed järjekorrad. Mõnes kohas olid need 3+ tundi. Ma ei saa aru, see on täiesti jabur. Ja kuna protestide pärast metroo pannakse kinni 22 ajal ja kojuminek võtab aega umbes 1.5h, siis me pidime hiljemalt veidi peale 20 sealt ära minema. Me lõpuks lihtsalt ei olnud nõus kuskil nii kaua seisma. Ma ei saa sellisest loogikast üldse aru. Kui sul on linn umbes 7.4 miljoni elanikuga(pluss veel muud möödujad ja turistid), siis miks sa teed sellist asja, et see Halloweeni teema ainult nädalavahetuseti on? Ma mõtlen isegi kaebuse kirjutamise peale. Nõme klient Alice. Fakti(ja muu põneva)nurk: * Ma igatsen normaalset ja värsket toitu juba niiiii väga. Ma peaaegu hakkasin kiirnuudlitoiduga ära harjuma ja leppima, aga siis lõid sisse pisikesed terviseprobleemid ja ma sain aru, et ilmselt on see kõik toidust. * Ilmselt sellest eelnevast (või siis kliimast või siis õhust või millest iganes) on mul tekkinud siin täiesti ebabnormaalsed peavalud ja ma ei oska nendega mitte midagi peale hakata. Andjela ütles ka mulle eile, et mul on need iga kord, kui ma temaga kuskil käin. See on kummaline, sest mul Eestis valutas pea ikka väga harva. Ja ma ei taha võtta peavalurohte, sest esiteks, see ei ravi midagi, vaid lihtsalt summutab valu ajutiselt ja teiseks, ei tundu väga tervislik neid igapäevaselt võtta. See on selline väga terav valu, mis lööb peasse üle iga sekundi ja mul aitab ainult see, kui ma igasuguse tegevuse, ka kõndimise, lõpetan, pressin silmad kokku ja pressin kätega pead ka. Ja see kestab selliste 5-15 minutiliste intervallidena. Selle ajal pole võimalik mitte midagi teha. Vahva. * Siin on minuvanustel paaridel suur komme kanda ühesuguseid särke. Eestis seda eriti palju pigem ei tehta, tundub imelik. * Osad kohalikud on ikka uskumatult ebaviisakad. Nad kõnnivad nii tihti süüdimatult otsa ja mina siin proovin olla viisakas ja nende vahel vingerdada. Ajab ikka vihale küll. * Blogi kirjutamine röövib konkreetselt terve päeva. Täiesti jabur. Ma vahepeal muidugi teen muid asju, nt söön, jutustan kellegagi või käin väljas jalutamas nagu täna, sest ma ei taha terve aeg ekraani vaadata, aga no siiski... miks niii kauaaaaaa? NB! See siin on nüüd täitsa võrdväärne novelliga juba, kisub pikaks see asi. Ma olen nii intensiivselt end uudistesse põiminud, et nii raske on sellest mullist välja tulla ja päriselt asjadega tegeleda nagu koolitööd või blogi kirjutamine. Ma isegi viskasin siin teiste vahetusõpilastega nalja ka, et ma vist pole kunagi Eestis olles nii pingsalt kohalike uudistega kursis olnud kui siin. It's funny because it's true. Ma teen nii, et kirjutan teile Shenzheni suuremad seigad ära ja siis viskan vahele mõningaid fakte ja lõppu teen kiire ülevaate praegusest seisust Hong Kongis seoses protestidega, sest ma täna kogemata põhimõtteliselt kõndisin sisse ühele algavale protestile. Alustan hoopis ühe väikese faktiga. Mul on siia kolimisest saati olnud liiga palju kõrvaklappe ja ma olen nende peale kulutanud rohkem raha, kui ma tunnistada tahaksin. Paar 1: Vahetult enne siia lendamist ostsin ma endale uued kõrvaklapid, et oma 22 tunni pikkust reisi ilusti nautida saaksin. Peale teist lendu lakkas üks klappidest töötamast ja mul oli ees veel kolmas ja kõige pikem lend. Paar 2: Otsustasin Doha lennujaamast siis uued klapid hankida. Seal on kõik asjad esiteks eluhinnaga müügil, teiseks mul polnud aegagi, et kuskilt väga midagi otsida, pidin üsna kohe lennule minema. Seega ostsin esimesed, mis ette jäid, mis vist maksid 70 eurot. Ma ei tea, et ma oleks kunagi oma elus nii palju ühe paari peale kulutanud. Aga mis sa teed. Minu needuseks oli see paar täielik katastroof, mul pole nii kehva helikvaliteediga kõrvaklappe olnud väga-väga ammu. Eriti kurvaks teeb asja see, et nende eest hingehinda küsiti. Paar 3: Kõigele lisaks läksid need katki veel paar päeva enne Vietnami reisi. Kuna Vietnami reisi jooksul oli meil kokku 4 lendu, siis ma teadsin, et ma pean uued ostma. Käisin elektroonikapoes ja olin nõus 45 eurot maksma uute klappide eest. Need olid väga head kõrvaklapid ja meeldisid mulle väga. Kõik tundus ilus olevat. Kuni aga Vietnamis olles avastasin, et need on justkui.. kadunud? Paar 4: Tuli välja, et nii oligi. Seega viimase lennu ajaks otsustasin endale jälle uue paari osta. See oli küll odavam paar kui eelnevad, aga kuna ma olin juba nii palju raha kulutanud, siis hakkas natukene kurb küll. Mul on tunne, et mul tegelikult peaks neid kokku olema 5 paari? Aga ma ei mäleta, mis ühe paariga juhtus. Igatahes, Shenzhen, mitu nädalat hiljem ja ma endiselt ikka ajan oma trotsi selle päevaga ja ei suuda uskuda, et ma nii palju pange astusin. Nagu Murphy seadus ütleb: kõik, mis saab valesti minna, läheb valesti. Tegime plaani sinna minna Heleniga, kes on ise Hiinast pärit ja mitu korda Shenzhenis käinud, ja Andjelaga. Kuidagi juttude käigus jõudsime konsensusele, et Helen paneb meile umbkaudse külastusplaani kokku, sest ta on seal varem käinud. Ainus asi, mis vajas eeltööd, oli minu viisa. Shenzhen on selline eriline piirkond Hiina ja Hong Kongi piiril, kuhu saab viisa hankida piiril, kui siseneda Hong Kongist. Tingimus on see, et jääd ainult sinna linna ja võid olla max 5 päeva. Helenil muidugi midagi vaja polnud ja Andjela on Serbiast pärit ning minu üllatuseks ja uudiseks saavad Serbia ja Hiina väga hästi läbi, st ka temal polnud viisat vaja. Seega ainult minul oli selle pärast vaja muretseda. Me Andjelaga uurisime selle viisa tegemise kohta päris mitmetelt lehekülgedelt ja foorumitest. Sain näiteks seda teada, et saab maksta ainult sularahas Hiina rahaga ja üldiselt peaks olema üsna kiire protsess. Lugesin ka selle kohta, miks osade viisade taotlused tagasi lükatakse ja kas ma peaksin millegi pärast muretsema. Üldpildis tundus üsna tehtav ja kiire protsess. Enam-vähem stiilis: köhi-pappi-ja-korras. Kuna Shenzheni lähim piiripunkt on meie koolist 15-20-minutilise bussisõidu kaugusel, siis tundus patt sinna mitte minna. Läksime rõõmsalt piiripunkti hoonesse ja mu sisetunne oli kuidagi vale. Ma ei tea, muretsesin ja põdesin ja mõtlesin, et ma ei saa aru, kõik tundub kuidagi liiga lihtne ja kus see koht nüüd on, kus ma endale viisa teha saan. Mõtlesin, et, nooo, ma ei tea, lähen ametnikuni ja küsin temalt, sest turvamehed seal inglise keelt väga ei rääkinud. Ametnik lappas mu passi ja lasi mu edasi. Mõtlesin, et...? Kas see viisa tuleb siis PEALE piiripunkti teha või mis värk sellega täpselt siis kah on? Nüüd tekkis eriti kummaline tunne. Pole ju võimalik, et ametnik ei tea, et mul on viisat vaja. Kõndisime siis kolmekesi edasi ja tuli uus järjekord, täpselt samasugune immigratsioonisaba, nagu enne oli. Okei, lähme siis.. edasi? Helena ja Andjela olid täpselt enne mind ja said piirist läbi. Ametnik siis lappas mu passi mitu korda, klõbistas arvuti taga ja peale paari minutit küsis, kus mu viisa on. Ütlesin, et mul veel ei ole viisat, aga tahaks nagu piiril teha... et kuhu ma minema pean või mis värk on? Tuli välja, et ta ei saanud ka väga inglise keelest aru, nii et ta kutsus kellegi kolmanda, kes juhatas mu kellegi neljanda juurde. Ma korraks kiikasin Heleni ja Andjela poole ja raputasin pead, andes teada, et ma ei saa siit viisat. Vähemalt selline oli mu sisetunne, kuigi kinnitust veel saanud polnud. Juba siis mõtlesin, et kurat küll, Alice, ise töötasid aasta aega lennujaamas ja puutusid iga päev mingi viisajamaga kokku, kuidas sa nüüd iseendaga hakkama ei saa? No täiesti siiralt väga rumal tunne tekkis lihtsalt. (Tervitan siinkohal kõiki oma lennujaama sõpru. Jep, päris piinlik on ikka veel. Ma vist polegi millegi sellisega nii palju pange astunud. (Samas ma vähemalt ei ürita USAsse ilma ESTAta minna või midagi, eksole) Help! Lohutage mind.) Järgmised amentikud ka mingi klõpsutasid arvuti taga ja küsisid, kus mu viisa on. Ütlesin, et tahan VOA(visa on arrival) teha. Klõpsivad edasi. ''Okei, aga siin seda teha ei saa.'' Küsisin, kus saab, ja nad viskasid mulle ette ühe paberilehe, kuhu peale oli kirjutatud, millisesse piiripunkti peab minema, et seda viisat saada. Kuna ma tehniliselt olin juba (illegaalselt poole jalaga) Hiinas, siis mul ei olnud internetiühendust, et otsida, kuhu minema peab, ja ma ei saanud oma reisikaaslastele ka teada anda, mis minust sai või kuhu ma kadusin või mis üldse edasi. Ja muidugi wifit seal ka polnud. Küsisin ametnikelt, kuidas ma siis välja saan ja nad väisasid käega tagasi sinna, kust ma tulin. Nooh, seal samamoodi (piiri?)punktid, kust ma otse kohe kindlasti tagasi ei saa. Mingi ametnik viis mind tagasi eelnevate ametnike juurde, kelle juurest ma just ise tulin, nemad ütlesid edasi, et mul vaja välja minna, siis anti mind jälle üle ja viidi kuhugi tagaruumi, kus ma ootasin natuke, ja siis lõpuks mind saadeti välja, näppu anti väike paberilipik, mis oleks justkui väitnud, et väljusin Hiinast. Näete jah, kui pikk juba selle seikluse algus on, ja ma polnud veel korralikult Hiinasse jõudnudki. Ja ma ütlen teile, et see oli ainult päeva algus, meil läks KÕIK metsa. Esialgu ei ühendanud mu telefon Hong Kongi netiga ära ja siis ma ei saanud Helenit ega Andjelat kätte, sest Andjelal seal pool netti ei olnud kindlasti ja Heleni kohta ma ei teadnudki. Hiinas on ju kõik sotsiaalmeedia keelatud, st ka Whatsapp, mille kaudu me suhtlesime. Mõtlesin, et ma ei saagi neid kätte. Õnneks aga kuidagi sai Helen mingi aeg Whatsappi ja siis rääkisime teineteisele kogu loo ära. Kui ma kooli tagasi jõudsin, oli kaks tundi sellest ajast, kui me kolmekesi koolist lahkusime, kell oli umbes 11.30. Ma olin juba nii pettunud ja pahane, et mõtlesin, et ei lähegi enam kuhugi. Esimese piiripunktini, kus nüüd päriselt viisat taodelda sai, oli veidi üle tunni, ja teiseni üle pooleteise tundi. Helen veel ütles, et läheksin teisse piiripunkti, et see olevat kuidagi parem või ma ei tea, mida iganes. Ehk siis.. veel ligi kaks tundi? Pool päeva on juba raisus. Nooooooo... maaaaa ei tea nüüd. Ah, mida iganes, eks ma siis lähen, muidu jääb täiesti minemata. Võtsin siis selle seikluse uuesti ette ja vist pidin 3 või 4 erinevat transporti kasutama, et Luohu piiripunkti jõuda. Kõlab nagu mingi väike Soome külake, eks? See selleks; kaks tundi hiljem taotlesin õiges kohas õiget viisat, maksin õige rahaga ja olin täiesti legaalne migrant seekord. Küll aga oli seal rohkem inimesi ja rohkem ootamist ja värk-särk. Järgmiseks probleemiks osutus see, et nii, kui ma piiri ületan, pole mul nendega võimalust kontakti saada, sest mul pole netti ja võib-olla Hiina üldse blokib mu sotsiaalmeedia ära, kes seda teab, eks. Palusin neilt üht, et nad tuleks mulle piirile vastu. Ja siis hakkas Helen ma ei tea, mis häma ajama, aga rääkis, et ''ohh, see piir liiga kaugel ja nad ikka ei jõua ja et ma tuleks ise ja saame linnas kokku''. Amisasjanagu? Ma olin piisavalt palju juba läbi elanud, võiks natukenegi mulle vastu tulla ja aidata. Pluss, selleks ajaks olin ma 5 tundi söömata ka olnud ja ma olin niiiii väsinud ja niiiii pahur, et ma pole ammu ennast sellisena mäletanud. Seega põhimõtteliselt ütles mulle Helen, et saa ise hakkama ja kohtume linnas. Kurat, esiteks, kus kohas? JA MILLAL? Ma ju ei tea, kuidas ja millal ja kust ma üldse kuhugi saan. Jeebus! Selles suhtes, et ükski probleem pole muidugi lahendamatu, aga kui sa saad teist inimest aidata, siis palun tee seda. Eriti, kui sa oled kohalik. Ma võin teile nii palju öelda, et Hiinas räägiti VÄGA vähe inglise keelt. Vähemalt kõikides nendes kohtades, kuhu mina (ja meie) sattusin(/me). Kuigi härra Google ütleb, et inglise keel on seal laialt levinud, siis meie Andjelaga naersime selle peale ikka päris kõvasti. Piirikontroll muidugi on seal väga ebamugav, nii palju näpujälgi, passi skännimist, näotuvastust ja seda kõike umbes 4x. Eelmises piiris oli sama. Ja seepärast tekkis mul jube kurjategija tunne, sest nad raudselt kuidagi süsteemist nägid, et ma üritasin mõned tunnid varem piiri ületada vms. Viisaprotsess oli kiire ja valutu ja kui ma üks kord sellest jamast välja sain, siis kaheks sekundiks hakkas kergem, kuni ma avastasin, et ma pean ma-ei-tea-kuidas kuhugi ma-isegi-ei-tea-kuhu minema. Otsustasin endale sealt kohaliku SIM-kaardi osta, et mul netti oleks. Mulle öeldi ostes, et Whatsapp, Instagram, Facebook ega Google ei tööta. Okei. Jah. Saad hakkama, Alice. Selle ostmiseks samamoodi näotuvastus, passikoopia, allkirjastamine ja kõik värgid veel. Inglise keelt nad ka ei osanud ja pidid Googeldama, mis asi see Eesti veel on. On see ikka päris koht? Kuidagi, ma ei tea, kuidas, nad jõudsid Googeldades Küproseni ja küsisid, kas see on see koht. Ma näitasin uuesti passile, ei, EESTI, EST-O-NI-A. Peale pikkkaa jamamist sain ka selle protsessi tehtud, maksin jälle muidugi raha, sest kapitalism on maruvahva. Kell oli vist kaks või kolm pärastlõunal. Päev oligi juba täiesti raisku läinud, sest umbes 3-4 tundi hiljem oli kottpime. Ma ei hakka liiga pikalt (hah, eks näis) kirjutama, mida kõike me läbi elasime, aga ma teen teile väikese ülevaate ja lühikokkuvõtte. Esiteks, ma pidin neid mööda linna taga ajama, sest Helen keeldus mulle vastu tulemast ja ma siiamaani ei saa aru, miks. Kui ma lõpuks nendega kokku sain, ütlesin neile kohe esimese asjana otse, et ma olen väga väsinud, näljane ja väga pahur, nii et, kui ma nähvan teile, siis ärge võtke südamesse. Ma tegelikult palusin neilt varem mulle midagigi kuskilt süüa hankida, kasvõi puuvilja või midagi, aga mida ma ei saanud... Nojah. Muide, seal on ka turvakontrollid IGAS metroojaamas, st iga kord, kui lähed metroojaama, lähed pisikesest turvakontrollist läbi. Ja igalpool on kaamerad ja korravalvurid. Päris häiriv oli mu jaoks. Pidin nendega ühes metroojaamas kokku saama, kus ma ajasin neid ka 15-20 minutit taga, sest Helen ei suutnud mulle öelda, millise väljapääsu poole ma minema pean. Need olid tähistatud erinevate tähtedega A-st G-ni. Võib-olla oli neid isegi rohkem, ma enam ei mäleta. Esialgu saatis ta mu valesse kohta, mis oli muidugi kõige kaugemal ja siis me lihtsalt ei leidnud teineteist üles. Vingerdasime seal linnas veidi ringi, saime süüa ja siis Helen küsib, mis me siis teha kah tahame?... Eee, sul pidi plaan olema? ''Aa, jaa, no, okei, aga lähme siis näiteks ühte kaubanduskeskusesse.'' Okei. See oli üsna kaugel, kuhu sõitsime 3 metroo asemel 4ga, sest Helen sai millestki valesti aru ja sõitsime vahepeal valesse suunda, see röövis meilt jälle vähemalt tunni. Kaubanduskeskus oli täiesti mõttetu. See polnudki nagu kaubanduskeskus. Mingi hetk ütleb Helen, et ta ei teadnud, ta polnud seal kunagi varem käinud. Oeh, kullake, miks sa testid ja katsetad praegu. Pole just kõige parem aeg, või mis. Seal polnud mitte ühtegi poodi, mis meid oleks huvitanud ka. Selleks ajaks olime me kõik juba äärmiselt pahurad ja ilmselt iga pisemgi asi oleks meid rivist nii välja lükanud ja keegi meist oleks murdunud ja kellelegi halvasti öelnud. Siis hakkas veel vihma ka sadama ja me polnud mitte midagi oma päevaga teinud. Üks pisike fakt veel oli see, et Helenil oli tühi käsipagasikohver ka kaasas, sest ta ema saatis talle paki kuhugi pakiautomaati või -kontorisse vms. Ja mingi hetk liiga hilja tuli välja, et see koht oli juba kinni ja ta ei saa oma asju enam kätte, aga ta ei öelnud ka enne meile mitte midagi. Meil polnud sellest aimugi. Igatahes oli lõpuks kõik äärmiselt ebamugav. Kui me viimaks otsustasime, et lähme ära, sest me olime pahurad ja väsinud, kell oli üsna palju ning õues oli pime ja sadas vihma, siis bussi oodates mingi mees käis Andjela sääri katsumas ja siis jooksis minema. Nii et põhimõtteliselt ahistas teda. See veel puudus. Aitäh kirsi eest tordil. Mul oli nii heameel, kui me hakkasime Hong Kongi poole tagasi minema, mu üüratu ärevus ja ebameeldivus hakkasid üle minema, tekkis tunne, et ma lähen tagasi koju, kus on mugav ja kus ma tean täpselt, kuidas miski käib. Kuniks ma hakkasin mõtlema, et... kas ma pean läbima sama piiripunkti, kust ma tulin? Sest me ikka tahtsime lahkuda läbi selle, kust on lühem maa koju. Ma mõtlesin, et ei saa olla.. cammoon, ma tahan tagasi minna, küll nad ikka lasevad. Sest kui nad ei oleks mind sealt läbi piiri lasknud, siis ma ei oleks enam järgmisesse piiri jõudnud enne selle sulgemist ja oleksin pidanud üleöö Shenzheni jääma. Ma ütlesin Helenile ja Andjelale, et ma lähen esimesena ja nad ootavad, kuni ma piirist läbi olen, sest ma ei ole nõus enam kuhugi üksinda jääma, kui midagi peaks juhtuma. AGA. Õnneks läks see viimane pisiasi hästi ja ma sain ilusti tagasi Hong Kongi. Ja nagu te aru olete võinud saada, siis ma tundsin, ja siiani tunnen, end niii rumalasti, et ma ei osanud ennetavalt välja uurida, kus piiripunktides ma oma viisat teha saan. Ma küsisin Helenilt, kas ta arvab, et saan seal. Arvas, et saan, jah. Okei. Ja Andjelaga arutasime samamoodi, et kuidas see võimalik on, et mõlemad uurisime selle viisa teema kohta ja meil mõlemal jäi see detail kahe silma vahele. Lihtsalt ei olnud kuskil. Nüüd guugeldades on see muidugi umbes teine asi, mis ma selle viisa kohta leian. Klassika. Lühidalt öeldes läks kõik metsa, ma raiskasin mõttetult palju närve, raha ja aega mitte millegi peale. Agaaaaaa, pole midagi, jälle targem. Tean, kellega mul reisida ei sobi jaaa üldse, noh, elu on selline, mis sa teed. Jumal tänatud, et me ei läinud kauemaks ega kaugemale. Ja kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja muu selline motiveeriv teema. Et siis vähemalt sain nüüd õlult ära selle teema ja äkki keegi teine vähemalt õpib mu vigadest. Agaaa, mis seal's ikka. Faktide aeg: * Juba vähemalt kuu aega olen ma kasutanud sooja(! enne käisin a-la-ti külma veega pesemas) vett, sest siin pole enam nii kuum. Kuigi paljud ikka räägivad, et liiga palav on. Ei tea, pole kindel. * Kohalikud on suured heledate juuste ja heledate silmade fännid, aga ma olen alati tagaplaanile jäänud. Miskipärast paljud arvavad, et ma saan oma juuste pärast palju tähelepanu, aga ma teadsin kohe, et ei saa. See on Euroopas suurem asi kui siin. Ma ei tea küll, miks. Sellest olenemata sain ühes loengus kahelt kohalikult komplimendi, et mul on väga ilusad juuksed, meenutan neile tegelast ''Vaprakese'' multikast. Küsisid, kas nad võivad mu juukseid katsuda ja kui see tehtud said, siis kinnitasid, et need on nii pehmed. See oli nii naljakas ja armas korraga. * Mul on nii raske siin õppida, sest kogu mind ümbritsev keskkond on siiski mulle harjumuspärasest koolimaailmast väga erinev ja mul ei ole väga tunnet, et ma siin koolis käin. Lisaks veel otsa panna kogu selle protestide teema ja üldse muu põneva, näiteks Jaapani taifuuni, mis siin toimub, siis ma lihtsalt olen pidevalt ninapidi uudistes, nagu ma juba alguseski mainisin. * Käisin siin ühel päeval esimest korda kinos Jokkerit vaatamas. Mulle väga meeldis, kaamera- ja näitlejatöö olid minu jaoks eriti märkimisväärsed ja natukene meenutas mulle Hong Kongi see film ka. Kino on siin muidu üsna odav. Pilet õpilasele 5 eurot ja popkorn ning jook juurde 3 eurot. Samas see kino oli pigem vanem, ma ei mäletagi, millal ma viimati sellises kinos käisin. Heli oli alguses liiga nõrk, pärast juba parem. Aga läheks uuesti küll. * Ja kuiiii hea oli üle nädala aja lõpuks kooli kämpusest kuhugi kaugemale saada! Ma just mõtlesin mingi aeg, et ma pole kuu aega Hong Kongi saarel käinud! - Ja nüüd väike kokkuvõte protestilaineilt. Käisime täna Andjelaga 10 000 Buddha kuju kloostris, mis oli kuskil eriti X-asukohas, kuhu kumbki meist varem jõudnud polnud. Peale seal ringi jalutamist otsustasime vaadata kaubanduskeskusesse, sest see oli täpselt metroojaamaga ühenduses ja me polnud seal varem käinud. Juba sisse minnes oli veidi aru saada, et midagi hakkab toimuma, sest musta riietatud näomaskidega inimesi oli seal palju märgata. Jalutasime ringi, tutvusime keskusega, kui kuulsime et protesteerijad hakkasid oma hüüdlauseid karjuma. Ma kõiki neid lauseid ei tea, aga kaks tükki neist peaksid olema: ''Seisa Hong Kongiga, meie aja revolutsioon '' ja ''5 nõuet/käsku, mitte 1 vähem''. Või nüüd on neil juba 6 nõuet? Vot ma pole täiesti kindel. Mingi teema oli kuskil vahepeal. Keelest ei saa aru, siis ei oska midagi ennustada ka. Igatahes karjusid ja kogunesid, laulsid, karjusid veel, mängisid muusikat, istusid põrandal. Saime aru, et meil tasuks uttu tõmmata enne, kui metroojaam kinni pannakse ja asi täitsa jamaks kisub. Selleks ajaks, kui me väljuma hakkasime, olis paljud poed ennast juba igaks juhuks kinni pannud. Ja metroo sissepääsu tekkis konkreetne tropp - kõik, kes ei soovinud ennast protestimisega siduda, üritasid korraga sellest piirkonnast ära minna. Ma pole veel kordagi sellist järjekorda metroos näinud. Allpool on ka paar pilti. Kodus jälgisin uudiseid terve õhtu vältel ja nägin, et meil vedas 10-20 minuti täpsusega kuni asi seal käest ära läks. Hakati vandaalitsema, taaskord Hiinaga seotud kaupluseid hävitama, metrood hävitama ja midagi läks seal kuskil vist põlema ka... või pandi põlema, sest igatahes suitsu oli ja tuletõrje käis ka kohal. Üldse lõppes see õhtu jälle natukene inetult, lausa 11 inimest viidi haiglasse, 27 metroopeatust 94st sulgeti varem ja ühes piirkonnas oli kuulda suurt plahvatus(? kuskil pole selle kohta täpsustust hetkel). Ma vist selleks korraks nüüd lõpetan. Palju on küll veel rääkida ja Vietnami reisi jutt tuleb ka ühel päeval ette võtta kõikide muude (kooli)kohustuste kõrvalt, aga ma juba niigi kirjutasin teile pool raamatut kokku ühest lühikesest päevast. Aitäh, et te endiselt vahel ikka uurite, kuidas mul läheb ja palute mul ka siia kirjutada ja annate niisama endast märku ka. See on tore! Olge paid! Paanika-banaanika! ! Jutt Hong Kongi olukorrast hakkab *-märgist all pool. Järsku on kuidagi kõik asjad kuhjuma hakanud. Kooliaasta algas äärmiselt rahulikult ja aeglaselt ja sellise meeleoluga, et tuleb pigem tagasihoidlik semester, aga nüüd tuleb tunnistada, et ma pean oma sõnu sööma. Ma olen jõudnud sinna punkti, kus tähtajad hingavad kuklasse ja süda hakkab kohvi üledoosist aina kiiremini puperdama. Mul on nii palju ka teile kirjutada, aga kuna kõik mu kirjutised on nii pikad ja võtavad nii kaua aega, siis ma ei teagi kohe, millal või kuidas ma kogu info siia ära suudan jagada ja seda kõike tasakaalus hoida muude asjadega, mis teha tuleb või mis ma teha tahan. Muidugi kohalike vaatamisväärsustega tutvumisele ja niisama turisti mängimisele tuleb vist natukeseks ajaks kriips peale tõmmata, aga sellest lähemalt varsti. Teate, natuke raske on olla nii empaatiline inimene. Osad mu kursused on ka sellised, mis keskenduvad väga palju ühiskonna nõrkustele ja toovad esile erinevaid probleeme, nt põgenikud, tervislikud riskid, looduskatastroofid, haigused, kuidas ja miks uudiseid kujutatud on. Ja mu väike süda ei pea vastu sellele kõigele!!! Samas ma nagu ka siiski tahan kõike teada ja olla kursis, et üldse teadlikkus oleks suurem ja levinum ja inimesed suudaks enda tekitatud probleeme lahendada. Oeh, mis see paradoksaalsus nüüd olgu. Istusin tolle lõigu kirjutamise hetkel ühes loengus, mis muidu keskendub meedia tarvitamisele tänapäevases maailmas, aga jõudsime too päev otsapidi põgenike teemani. Ma pole täpselt kindel küll, kuidas, aga see pani mind jälle mõistma, mis privileegid mul on; pani mind hindama selliseid igapäevaseid, tavalisi ja iseenesest mõistetavaid asju, mis mu eluga mul kaasas on. Mul on terved käed-jalad-silmad-suu, mida kõigil siin maailmas pole, mille potentsiaale ma võiksin rohkem ära kasutada. Ma pole kunagi pidanud ületama merd kummipaadiga, kus on peal sadakond inimest, kellest keegi ujuda ei oska, on dehüdreerumas ja suurest hirmust lolliks minemas, samal ajal süles hoides enda imikut, kes võib-olla enam eluski pole. Mul pole nii suurt küsimärki enda homse tuleviku osas ja mul on olemas selline võimalus hariduseks, toiduks, oma voodiks ja puhasteks riieteks. Need on lohtsad, aga vajalikud asjad, mille üle ma pead vaevama ei pea. Aitäh. Vahepeal on nii palju juhtunud ja mul on nii palju kirjutada, aga see vast on tavaline, et kui midagi toimub, siis toimub kõik korraga ja edu siis selle kõige lahendamisel. Paar nädalavahetust tagasi käisin Heleni ja Andjelaga Hong Kongi piiril asuvas Hiina linnas Shenzhenis, mis kujunes selliseks päevaks, et kõik läks valesti, mis vähegi valesti minna sai ja kõigil oli terve päev tuju väga halb. Ma esimesed nädal aega olin nii pahane kogu selle päeva peale, et isegi ei tahtnud sellest esialgu kirjutada, aga mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kuigi kõik detailid muidugi enam nii selgelt meeles pole, siis ühel päeval räägin natukene täpsemalt sellest seiklusest ka. Lisaks sellele jõudsin ma paar päeva tagasi Vietnamist koju. Hong Kongi koju siis. Vietnami reis oli megalahe! Suures pildis läks seal kõik hästi, aga eks nagu iga reisiga, pole ikka muidu see õige, kui midagi halvasti ei lähe. Käisime seal Andjelaga kahekesi. Meil oli lihtsalt see teema, et surusime nädala sisse 3 erinevat linna, nii et me olime kogu aeg natukene väsinud ja väsimus tekitab tahtmatut pahameelt. Lisaks kõigele oli seal ilm veel hullem kui Hong Kongis augustikuus, mis tähendab väga kuuma ja niisket ilma. Ma arvan, et ma pole kunagi oma elus nii palju higistanud. Saun on ka ikka täitsa midagi muud. Ka sellele seiklusele kavatsen hoopis mõnel teisel päeval keskenduda. - * Kuna aga praegu on olukord Hong Kongis üsna drastiliselt muutunud, siis ma mõtlesin hoopis postituse sellele pühendada, et viia teid kurssi viimaste uudistega, minu arusaamade ja arvamustega jms, sest tegemist on endiselt väga aktuaalse teemaga ja ma pole sellest eriti varem rääkinudki (samas oli kogu see teema varem ikka päris leebe). Pluss, tahaks kogu selle teema enda süsteemist välja saada ja ma tean, et ma ei saa kõikide kohalikega enda arvamusi väga jagada, sest ma ei ole kõigiga sama meelt ja see võib lihtsalt mulle endale probleeme kaela tuua, kui ma seda kõva häälega välja ütlen teiste ees. Õnneks on mul mõttekaaslaseid ka, aga see on selline õhuke piir, kelle ees midagi jagada saab. Vähemalt siin eesti keeles kirjutades vist kõige ohtlikum pole. Ma loodan. :) Väikese sissejuhatusena ütlen seda, et kõige paremaks mõistmiseks eeldab järgnev jutt väikest baasteadmist sellest, mis ja miks miski Hong Kongis viimased kuud toimunud on. Kõik see viimasem ja intensiivseim protestide periood hakkas umbes nädal tagasi, septembri lõpus/oktoobri alguses, kus politseinikud kasutasid esimest korda tulirelva ja kuuli läbi rindkere sai keskkooli õpilane, kes õnneks küll jäi ellu, aga kuul läks läbi täpselt südame kõrvalt ja ta on siiamaani haiglas taastumas. Eile, 4. oktoobril tulistas erariietes politseinik jalga 14-aastast õpilast ja seda ma vaatasin ise otseülekandest oma ühikast. Mõlemal tulistamised olid väidetavalt enesekaitseks, aga mõlemad olukorrad on sellised… kaheldavad. 1. oktoober, mis oli riiklik püha, Hiina 70. sünnipäev, möödus Hiinas väga pidulikult ja rahulikult, aga Hong Kongis täiesti vastupidiselt - kohalikud näitasid välja oma raevu Hiina valitsuse vastu põletades lippe ja Hiina presidendi pilte ning lihtsalt rüüstades ja protesteerides. Ma olen algusest peale olnud seda meelt, et meeleavaldus, demonstratsioonid ja protestimine on täiesti okei, vahel isegi vajalik, aga kindlasti mitte piisav põhjus või isegi ettekääne vandaalitsemiseks ja rüüstamiseks. Küll aga on siin selliseks need olukorrad kujunenud. Too päev suleti 25 metroojaama peatust 91st. See on rohkem kui neljandik. Miks? Sest meeleavaldajad rüüstasid metroojaamasid nii palju, et nende kasutamine oli peaaegu võimatu. Kõik asjad peksti seal katki ja kõik, mis võimalik, pandi põlema. Seda oli ka varem ette tulnud, aga mitte nii suures ulatuses. Põhjus, miks rünnatakse ja rüüstatakse metroojaamasid, peitub selles, et kuna Hong Kongi valitsus rahastab seda, siis sellega näidatakse valitsuse vastu üles pahameelt. Metroojaamade hävitamine algas kõik mingist olukorrast, kus üks protesteerija jooksis enda kaitseks metroojaama peitu ja politseinikud jooksid talle järgi ja seal juhtus midagi, aga keegi täpselt ei tea, mis juhtus, sest valitsus ei olnud nõus avalikustama videosid, mis metroojaamade kaamerad salvestasid ja on siiamaani keeldunud andma rahvale ligipääsu üleüldse metroojaamade kaameratele, et näha, mis protestide käigus täpselt juhtunud on. Sellest ka kohalike pahameel ja selle väljendamine vandaalitsemises metroojaamades. Nüüd 4. oktoobril kiskus asi natukene veel koledamaks. Hommikul loengus istudes lugesin uudist, et Hong Kongi linnapea/president, kuidas iganes teda siin nimetatakse, Carrie Lam, andis teada, et võib-olla keelustatakse siin ära näomaskid, lootes sellega vähendada protesteerimist, sest maskide abil varjatakse siin enda identiteeti, et vältida vahistamisohtu ning muid probleeme valitsuse ja jõududega. Ma teadsin kohe, et see pole hea uudis, sest kui siiamaani pole millegi peale keegi rahunenud, siis see on üks olukordadest, mis vihastaks kohalikke veelgi enam. Kõigest loetud tunnid hiljem, võib-olla 5 tundi hiljem, lugesin uut uudist, mis andis teada, et näomaskite kasutamise keeld jõustub peale südaööd, st alates laupäevast. Erandiks võivad olla maskide kasutamine tervislikel või usklikel põhjustel, aga kui riigivõimul on põhjust arvata, et seda tehakse enda identiteedi varjamiseks, siis on neil õigus käskida inimesel oma mask eemaldada. Selle eiramise tagajärjena võib inimest ees oodata kuue kuu pikkune vangistus, kui ta mõistetakse milleski süüdi, ja/või 3000 euro suurune trahv. Kuna selline seadus suruti läbi ilma tavapäraste seadusandlike protseduurite läbimiseta, siis see tekitas kohalikes suurt paanikat, muidugi põhjusega, mistõttu hakati seda uut etappi kutsuma Hong Kongi surmaks või surma alguseks. Miks nii karmisti? See võib tähendada seda, et riigipea võib iga hetk võtta vastu mis tahes seaduseid, mis võivad ohtu seada elanike vabaduse: eriti kardetakse sõnavabaduse piiramist ning sotsiaalmeedia keelustamist - seda kõike Hiina näitel. Seega oli juba ette arvata, et järgnev õhtu ei tõota tulla ilus. Istusin peale kooli oma toakaaslasega ja jutustasin temaga natuke sellel teemal. Ta on siiamaani ainus kohalik, kellega ma jagan sarnast vaatenurka ja enam ei ole otseselt mitte kummagi poolt. Muidugi ma tahan, et Hong Kongi saabuks rahu ja ma eelistaks samamoodi Hong Kongi kui omaette seisvat riiki enda seaduste ja reeglistikuga, aga mõlema osapoole tegevused on lihtsalt läinud juba nii jõhkraks, et neid ei saa enam nii hästi õigustada. Arutasime seda, et meil on mõlemal kahju politseinikest, sest ka nemad jäävad põhjendamatu vägivalla ohvriteks, aga sellest ei räägi ju mitte keegi! Väikese vahemärkusena võin öelda, et isegi üks mu kohalik õppejõududest rääkis loengus väga alandavalt ja halvasti politseist. Kurb lausa. Samas, kes teab, võib-olla oleksin ma ise samasugune, kui minu riigis selline seis oleks. Vot ei oskagi öelda. Mõtlesin igatahes sellele, et politseinikel on samamoodi pered, lapsed, tuttavad, kes ootavad neid igal öösel süda saapasääres koju. Kas nad jõuavad koju? Kas nad on terved? Sain oma toakaaslaselt veel sellist infot, et tal on meie koolis üks sõber, 20-aastane noormees, kes töötab poole kohaga politseinikuna. Antud olukorra pärast tahtis see noormees varjata oma töökohta, aga see saidi teada ning kogu tema personaalne info jms avaldati netis tema alandamiseks ning väidetavalt on tema ühiselamu toa uks täis vihasõnumeid ja -pilte, sest ta toetab oma tööga valitsust mitte rahvast. Jälgisin siis pingsalt otseülekandeid ja uudiseid kuni suurest väsimusest magama jäin. Ma arvan, et tegu oli kõige laialdasemalt levinud rüüstamise ning demonstratsiooniga. Mingeid numbreid ma teile kahjuks öelda ei oska. Küll aga pandi enne kella 11 õhtul kinni KÕIK Hong Kongi metrooliinid. Minuni jõudnud info järgi ei avatud täna mitte ühtegi metroojaama ega -liini. Kuni lõunani oli suletud ka lennujaama-ekspressliin, kuid mingi aeg see avati. Kõik, mis võimalik oli, peksti katki, ja kõike muud, mida sai, põletati. Kahjuks aga ei piirdutud ainult metroojaamadega, sest kõik teele ‘’ette jäävad’’ firmad, mis on pärit Hiinast või mis kuidagi on teada andnud, et nad toetavad teist osapoolt, st Hiinat, rüüstati nii palju ära, kui vähegi võimalik oli: neid pandi põlema, klaasid peksti katki, poodidest varastati asju jms. See kõik kulmineerus sellega, et laupäeval olid kümned-kümned, kui mitte isegi sadad kaupluseketid suletud või sulgesid end varem, et õhtuseid mässajaid vältida. Minul näiteks polnud täna võimalik peaaegu, et kuhugi minna. Mitte, et ma oleksin tahtnud, aga lihtsalt näitena: kuna metroo ei tööta ja toidupood on kinni, siis midagi muud mul väga teha ei olnudki. Tegelikult plaanisin minna kooli raamatukokku õppima, aga ka see on suletud! Suleti eile varem ning jääb suletuks ka homme ja esmaspäeval. Mul lihtsalt on see probleem, et kodus ei teki sellist õppimismeeleolu, mille loob kool/raamatukogu, ning eriti kogu selle möllu saatel pole mul suurt keskendumisvõimet, sest ma pigem tahan olla kursis sellega, mis minust mõnede kilomeetrite kaugusel toimub. Samuti suleti ka kõik põhi- ja keskkoolid eile tavalistest aegadest varem. Üldiselt on kogu see teema nii mitmeharuline ja -tahuline, et keeruline on näpuga järge pidada ja kedagi milleski täpselt enam süüdistada. Minu nägemist mööda ei tee kumbki osapool niipea mingeid allahindluseid, sest kummagi soovitud tulemusi pole saavutatud, mis on põhjustanud selle, et osapooled on lihtsalt veelgi vihasemad ja agressiivsemad. Muidugi maskide keelustamine ei tähendanud, et keegi nende kandmise üleöö lõpetaks, vaid ajas kohalikke vaid rohkem marru. Samuti on huvitav välja tuua, kuidas lahkudes öeldakse ‘’head aega’’ või ‘’tsau’’ asemel ‘’hoia ennast/ole ettevaatlik’’, sest nii ütles mulle mu toakaaslane, kes reede õhtul läbi mäsleva linna koju läks. Kas… mitte mina poleks talle hoopis seda pidanud ütlema? Aga aitäh, muidugi. Tuli välja ka näiteks see, et mu toakaaslane on natuke tülis oma sõpradega, kes ei saa temast aru, miks ta Hong Kongi ei toeta ja protestidest osa ei võta. Ja just nimelt seepärast hoian ma pigem oma arvamused siin endale. Kui te minu pärast muretsete, siis ma ütlen teile, et pole põhjust. Ma ise enda pärast ei muretse, sest ma tean, et pea ees meeleavaldustesse sukelduda ma ei plaani ning üldpildis olen ma kohalikele pigem ohutu - lihtsalt üks turist, kes asjasse ei puutu. Muidugi kunagi ei tohi öelda kunagi ja ettevaatlik olen ma kindlasti. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegu on väga huvitava ajaga, millest kindlasti kirjutatakse ajalooõpikutesse ja ma tahan teada, milliseks see olukord siin kujuneb ning ma püüan ka teid kursis hoida, kui midagi suurejoonelist toimub. Muidugi on see teema pikem ja keerulisem kui mu postitus, aga mõtlesin lihtsalt viimased uudised teile ka kättesaadavamaks teha, sest ma kuulsin, et Eesti meedias seda eriti ei kajastata. Lisan siia lõppu nüüd ühe huvitava ja vaatamist väärt video seoses eilsete mässude ning üleüldise olukorra ja meeleoluga. Lõpetan selle sissekande ühe kohaliku musta huumoriga inglise keele valdajatele: MTR (metrooliinid) sai täna endale uue hüüdnime: empty-R.
Ma luban, et järgmine kord jätkan juba ilusamate teemadega! Olge tublid ja hoidke end! Esimene koolinädal on täielikult seljataga ja pilt hakkab vaikselt selgemaks saama. Mulle meeldib tegevuses olla, sest mida rohkem ma teen, seda rohkem ma jõuan ka. Kui ma niisama passin, siis ma jäängi passima ja olen päev otsa täiesti kasutu laiskloom. Ja kuna! NB! Mul on seekord veel rohkem pilte kui eelnevatel kordadel, siis ma lihtsalt panen neid kõikjale siia postitusse laiali. Ma pole kindel, kuidas ma otsustan nende mitmesaja pildi seast, millised on rohkem jagamist väärt kui teised, aga eks näis. Kiirülevaade mu turismimaailmast: Vahepeal olen päris mitu korda turisti mänginud ja mul on nii palju ilusaid mälestusi ja peaaegu sama ilusaid pilte. Ühel päeval käisime Andjela ja Pengiga (üks uus Hiina tüdruk) Hong Kong saarel oleval mäe tipus. Sõitsime sinna selleks spetsiaalselt ehitatud ''mäe''trammiga. Vahepeal oli teekalle ikka hirmsalt suur. Vähemalt kogu kogemus ise oli väga ilus. Ajastasime end täpselt päikeseloojanguks mäkke. Muidugi oli seal suur hunnik inimesi, aga pole viga, nägime vaadet küll. Ma pean tunnistama, et möödunud pühapäev on aga mu siin veedetud aja kõrghetk, sest ma nägin korraga ilusat ilma, loodust, arhitektuuri, kultuuri, toitu ja kogu see kompott kokku toodab ühe liigselt elevil, õnneliku ja ilusa Alice'i. Mul on heameel, et ma Andjelaga tuttavaks sain, sest siiamaani tunduvad meie huvid ja arusaamad jms olema üsna ühel levelil, eriti asjades, mis puudutab ringi avastamist ja muud turismindust. Samuti on ta nõus minuga tulema sööma kuhugi, kus ma nälga ei jää, ja ma olen ka selle eest talle väga tänulik. Me käisime Lantau saarel Big Buddha kuju juures, kuhu sõitsime funikulööri ehk köisraudteega. See kõik oli lihtsalt nii ilus ja nii võimas, et ma lasen piltidel enda eest rääkida. Teen teile lühikese sissejuhatuse oma teistesse ainetesse samuti: Kolmas aine, mille ma võtsin, on ''töötuba loovusest ja kultuuriproduktsioonist''; ma nüüd pole kindel, kas see kõlab eesti keeles loogiliselt või mitte, aga sõna-sõnalt inglise keelest tõlkides on see nii. Seal on mul sama õppejõud, kes annab ka seda muusika ja loovusega seotud loengut. Ma veel muidu päris täpselt ei ole aru saanud, mida me terve selle kursuse jooksul tegema peame, sest esimeses loengus me lihtsalt tutvusime ja mängisime mänge; õppejõu sõnul õppisime nende abil rolle jagama, kõiki kaasama, asju läbi mõtlema jms. Eks ma pean umbes kuu-kahe pärast ilmselt uue ülevaata andma, mis olukord siis on. Eks need ained niikuinii kujunevad välja ja saavad selgemaks ainult aja jooksul. Neljas aine on mul ''globaalne tervis'' ja see on ilmselt üks mu lemmikutest, ma olin juba esimeses loengus päris insipireeritud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, on professor pärit Walesist, aga ta sündis(?) ja kasvas üles Hong Kongis ning on oma elu jooksul mitmetes erinevates riikides elanud-õppinud-töötanud. Ta on WHO(World Health Organization) jaoks töötanud umbes 30 aastat; 7 aastat tagasi andis ta välja ühe väga sisuga selle kursusega samanimelise raamatu ja 2 aastat tagasi sellest uuendatud versiooni. Ühesõnaga, ta tundub päris suur asi olevat, ta on nii palju korda saatnud. Ta on selline professor, kes läheb väga teemasse sisse ja võib-olla jääb natukene kauemaks jutustama kui peaks. Samas see on huvitav ja kirega tehtud asjad on ilusad asjad. Teisalt, keegi ei taha tavaliselt kauem kuulata. Eriti, kui loeng hakkab 9 paiku hommikul ja kestab 3 tundi. See kursus tõotab tulla väga huvitav, aga väga-väga sisukas ka, sest me peame ise palju uurima ja lugema ja kirjutama ja rääkima ja esitlema. Me puudutame seal erinevaid teemasid nagu näiteks meditsiin ja ravimid, erinevad haigused loomades ja inimestes ja kuidas need teineteisega seoses on, samuti looduskatastroofid jms. Kohati tahaksin jagada, mida kõike ma ise juba teada olen saanud, aga siis kisuvad mu postitused ise pooleldi loenguteks. Eks ma mõtlen selle üle, kui mul aega-tahtmist jagub, siis vast midagi kirjutan ikka, mida oleks näiteks Euroopaga huvitav võrrelda. Ma olen igatahes sellest ainest põnevil! Minu viimase aine nimetus on ''meedia, kultuur ja ühiskond''. See on ka ühtlasi rohkem kuulamise-jutustamise-võrdlemise aine, vähemalt selline tunne on mul praegu. Nagu ikka, alustasime põhikonseptsioonide seletamisega, kes millestki kuidas aru saab ja kuidas need kultuuriti erinevad. Kursuse sissejuhatust ja kokkuvõtet vaadates tundus mulle, et olen osasid teemasid Tallinna Ülikoolis juba eelmisel semestril puudutanud. Äkki ongi siis mõneti lihtsam asjast aru saada ja suurem võimalus ise midagi panustada? Eks paistab. Lektor ise on kohalik, ainus naissoost õppejõud, kes mul on. Ta on õppinud ajakirjandust ja on muidu olemuselt selline muhe ja naerab palju. Eks näis, mis siin ka täpsemalt saama hakkab. Osad kursused on mulle (ja ilmselt ka paljudele teistele eestlastele) omase haridussüsteemi kohaselt natukene liiga... abstraktsed? Aga eks see on kindlasti üks indikaatoritest, mis selle põnevaks teeb. Ja iganädalane faktiring: * Kohalikud õpilased, eriti neiud, on äärmiselt tagasihoidlikud. No ikka tõesti v-ä-g-a tagasihoidlikud. Eestlased nende kõrval ei ole midagi. Tundides keegi vabatahtlikult midagi ise ei ütle, ainult vahetusõpilased, kuni just otse neilt ei küsita. Ja kui nad räägivad, siis see on nii vaikne, et kaks rida tagapool istudes ei kuule absoluutselt midagi. Samas on nad ka kohati ebaviisakad ja see käib mulle natukene pinda; seda tuleb esile just linnapildis. AGA SIIS tuleb öö ja nad ärkavad... üles? ellu? sest öösiti 1-3 aeg on terve mu ühikakoridor täis kilkamist, itsitamist, ustega prõmmutamist, jutustamist, plaksutamist, mängimist. Samuti käivad nad enamasti koos pesemas kõrvuti kabiinides ja siis jutustavat ülikõva häälega oma elu asju, noh, nagu turumutid Eestis. Kahju kohe, et ma aru ei saa. Tahaks täitsa teada, mis nad räägivad või mis neid nii kõvasti rääkima paneb. Omamoodi olevused igatahes. Peaks ütlema, et kultuuri- ja antropoloogitudengile paslik kogemus analüüsimiseks. * See tore faktike pärineb nüüd mu globaalse tervise klassist. Ostsutasin siiski midagi jagada, sest äkki on see teile sama huvitav kui mulle. Sain teada, et kuigi Jaapan, Singapur, Korea ja Hong Kong on maailmas ühed kõige kõrgemalt reguleeritud meditsiiniga, siis sellest olenemata müüb näiteks Hong Kong antibiootikume käsimüügiravimitena ja ümbritsevatest riikidest siia neid ostma tulla ei olevat ebatavaline nähtus. Õppejõud nimetas neid ''mitte-disainer-firmade'' ravimiteks, st pole tuntud nimede antibiootikumid. See muidugi tekitab omakorda uue probleemi, sest inimeste taluvus sellist liiki ravimite suhtes aina kasvab, sest organism harjub nendega ära, seega haigustest lahti saamine ja nende ravimine on muutumas aina keerulisemaks; antibiootikume soovitatakse ju muidu üldiselt võimalikult harva võtta, et seda probleemi ei tekiks. * Ja veel üks fakt sellest loengust seoses eluga siinpool maakerakest. Liha söömine on siin väga suur asi; palju süüakse eriti just sigu. Küll aga levib siin praegu seapalavik, mille pärast tapetakse tervel kontinendil nii palju sigu, et see arv võib küündida kuni sadadesse tuhandetesse, sest nende söömine oleks inimeste tervisele liiga; see tähendab omakorda aga sealiha hinna tõusu, mis juba praegu olevat märgatav. * See fakt on nüüd natukene seoses eelmisega ja sigadega. Hong Kong on üks neist riikidest, kuhu rändlinnud talvituma tulevad. Pealtnäha üsna süütus ja iseenesest mõistetavas situatsioonis on ka oma pahupool: linnud on ühed äärmiselt osavad haiguste levitajad. Ja seetõttu on võimalik, et linnud levitavad haiguseid sigadele, mis võivad omakorda sigades muunduda ja muutuda ohtlikeks ka inimestele, sest meil on mingil moel sarnane geneetika. Vot siis seda elukest, eks. Selles loengus tekkis küll korraks ikka täiega tänulik tunne, et ma olen suutnud need paar viimast aastat täistaimse toiduga ellu jääda. Ja proovin seda ka siin teha, kus see veel eriti raskendatud on. Vähemalt paneb erinevaid omadusi Eestimaas väga hindama. * Me Andjelaga oleme jõudnud ühisele arusaamale, et kohalikud meievanused on eurooplastega võrreldes ikka väga teistsugused: 1. Nad on enamasti füüsiliselt juba palju pisemad. Me Andjelaga 173 ja 184(oli ta vist?) koljatid ikka nende kõrval, endal tekib imelik tunne. 2. Suurem osa neist lähevad kohe peale gümnaasiumit ülikooli, sest teisiti pole nende ühiskonnas väga tavaline. See tähendab, et väga suur osa õpilastest on minust umbes 2-3 aastat nooremad, isegi, kui nad juba lõpetamas on. AGA 70% neist näevad välja nagu 15-17 vanused ja see tekitab eriti veidra tunde. Samas seepärast ilmselt paljud vanemad asiaadid paistavadki nii noored! 3. Et asi aga asja veel põnevamaks teha, siis nende riietusstiil ja üldse selline elustiil on meie mõistes vanusele toetudes võib-olla veidi lapsik? Ärge saage minust valesti aru, ma ei laida seda maha, ma lihtsalt üritan selgeks teha, milline see võib välja paista ja kuidas see minule harjumuspärasest kultuuriruumist erineb. 4. Nad korraldavad koolis selliseid üritusi või ettevõtmisi, mis Euroopas kuuluks ka pigem gümnaasiumisse või isegi põhikooli; nad üritavad ühe ülikooli pargi kasutamist propageerida läbi kohtingumängude. Okei, okei, ma tean, et täiskasvanud igas vanuses teevad ka selliseid asju. Võib-olla ma olen liiga konservatiivne või midagi sellist? * Ehkki olete näinud-kuulnud, et osad inimesed Hong Kongis kannavad nina ja suu ees neid maske, mis näevad välja nagu need, mida doktorid haiglas kasutavad. Suuresti kantakse neid õhureostuse tõttu, aga sain teada, et viimasel ajal on see populaarsemaks kiskunud protestide pärast: et neid näo järgi võimalik tuvastada poleks. Ahjaa, see pisiasi ka nagu lutikad ja lendavad prussakad. Sain ühes aines tuttavaks ühe armsa pariisitariga, kes elab mu kõrvalmajas olevas õpilaskodus, kus ta polnud kuni selle nädalani kordagi enda juures pesemas käinud, sest tal olid vannitoas-vetsus need suured lendavad prussakad. Ja siis eile kuulsin üht vestlust pealt ja sain teada, et seal samas majas ühel noormehel olid voodis lutikad. Ta näitas oma ära söödud jalgu, mis nägid ikka pääääris jõhkrad välja. Õnneks vahetati tal madrats välja, loodetavasti tuleb keegi talle sinna suurpuhastust tegema ja ühel hommikul käis ta nahaarsti juures konsultatsioonil ka, kes seda kõike talle lihtsalt kinnitas, mis ta eeldanud oli. Siis mul käis peas väike klõps, sest ma sain aru, et mul oli umbes nädal tagasi üks täpselt samasuguste sümptomitega punn jalale tekkinud, see sügeleb nagu mitte miski muu, on täis mäda ja üldse väga rõve. Ütleme nii, et mul tekkis esimese hooga kohe kerge paanika. Jutustasin selle kutiga omajagu ja uurisin maad. Pärast oma toas kogusin mitu tundi julgust, et oma madrats ja voodiriided üle vaadata. Pean tunnistama, et ma ei leidnud mitte midagi. ÕNNEKS. Samas, see on üldse väga kummaline, et mul ainult üks punn tekkis, sest lutikad tavaliselt jätavad ikka korraliku raja kehale maha. Ei oskagi seisukohta võtta, kust see tuli. Küll aga olen nüüd väga palju rohkem valvsam ja oskan kohe reageerida, kui midagi peaks kummalisena tunduma. Samuti jagan seda lugu teistele ka, sest äkki kellelgi on samasugune mure; pigem olla teadlik ja ettevaatlik. Ma olen mitmetelt-mitmetelt sõpradelt, koolikaaslastelt ja tuttavatelt, kes eesti keelt ei räägi, saanud soovitusi, et ma võiksin ikkagi inglise keeles ka kirjutada. No iseenesest... jah, aga mu postitused on niigi ultra-pikad, et ma ei tea, kuidas see välja näeks; samas ma ei laida seda kohe maha. Äkki teha siis kasvõi lühem ja kokkuvõtlikum versioon eelnevast?
Aga selleks korraks vist jälle kõik. Paid! Järgmine osa kuni - märgini on kirjutatud eelneva nädala jooksul. Siin postituses on jälle 100 erinevat asja üheskoos, sest puder ja kapsad on ju ikka ühe õige vegani lemmikvärk, eksole. Ma olen osade kokkupuutunud vahetusõpilastega jõudnud sellistele järeldustele, et keegi meist ei saa: 1. vara magama, 2. hästi magada ja 3. vara üles tõusta. Ja seda on päris naljakas näha, kui suur kergendus see kõigile on, et mõnes mures ei olda üksinda. Aga eks see ongi kogu selle vahetusõpilase kogukonna tunde võlu. Teisalt on see jälle kurb, et kõigil täpselt samasugune lugu viimased 2 nädalat on olnud. Samas olen ma täheldanud, et sõltumata mu üsna elavast ja seltskondlikust loomust, olen ma siiski introvert. Kõik teised räägivad, kuidas nad nii väga juba toakaaslast tahaksid, sest üksinda õhtuti toas olles hakkab igav või kurb ja lõpuks on neil üksik tunne just seepärast, et pole toas kellegagi juttu ajada. Mul on täiesti risti-vastupidi. Mul on just heameel tulla tuppa ja olla üksinda vaikuses (või siiski, valetan, enamasti muusikalainel) ja enda sotsiaalsuse patareisid laadida ja mitte muretseda selle pärast, kas keegi kuskil kõrval tunneb ennast hästi või kas ma peaks tule kustu panema või mis iganes. Kohe saab 2 nädalat täis ja ma ALLES TÄNA avastasin, et mu laua kohal on väike tuli ka... ma olin kogu aeg nii suures paanikas, et siin ainult täistuli on. No, tule eile meile, Alice... Ma ei oskagi isegi öelda, mis ma vahepeal teinud olen. Suuresti mitte midagi, aeg-ajalt linna avastanud, enamasti toas istunud. Kuidagi jube raske on ennast toast välja saada ja kui saan, siis ka alles õhtul, umbes 16-17 paiku. Ja siis juba paari tunni pärast on väljas kottpime ja tunne, et päev jälle raisku lastud. *Kirjutab Alice, kes taas kogu päeva just toas arvuti taga veetis. Ma tegelikult tunnen, kuidas mu jalad ja lihased kanged on ja tahaks nagu rohkem liigutada, aga samas... ma ei tea, mis värk on. Üldse, terve päeva midagi teha ei taha või ei viitsi ja siis tuleb hilisõhtu ja tahaks ukulelet mängida ja kirjutada ja lugeda ja ja ja kõike, kõike kohe ja praegu! Sest miks mitte! Maruvahva, Älisss, maruuuuuvahva. - Küll aga sain vahepeal tuttavaks ühe uue neiuga, ta on päris Hiinast. Mulle meeldib, kuidas inglise keeles nad ütlevad, et ''I am from the Mainland'' ehk siis tõlkes nagu ''Ma olen pärit... põhimaalt(?)''. Mina teadsin seda väljendit, aga näiteks ühele taanikale tuli see üllatusena. ''Et nii te siis kutsute Hiinat? Põhimaaks?'' Igatahes, mulle just jõudis kohale, et ma siin sujuvalt adopteerin üksikuid mahajäetuid lapsi. Las ma seletan. Helen, see Hiinast pärit tüdruk (väga mitte Hiinalik nimi, eks? Mind ka üllatas), kirjutas üks päev vahetusõpilaste Whatsappi gruppi, kuna üks ekskursioon tühistati, siis see tähendab tema jaoks kahjuks järjekordset toas istumist. Keegi sellele ei vastanud, aga ma otsustasin sabast kinni haarata ja kirjutasin talle, kas ta tahab midagi mingi päev teha. Järgmine päev läksimegi randa avastama ja sööma. Väga vahva oli ja ma sain väga palju huvitavat Hiinast teada. Nad on kasvatatud ikka päris konservatiivselt: gümnaasiumis ei tohi neiud meikida, juuksed peavad olema kogu aeg kinni jne. Kui kellelgi märgatakse meiki, siis tuleb suur vestlus vanemate ja direktoriga, et miks välimusele rohkem tähelepanu pööratakse kui õppimisele, mis määrab nende tuleviku, sest lõpueksami tulemustest sõltub, mis inimesega on tegu. Umbes selline teema. Siis ma uurisin ka selle kohta, miks nad tahtlikult ei päevita. Ta ütles, et laialt levinud arusaam on see, et päevitamine on kuidagi räpane. See idee randist ja muutunud nahatoonist on räpane. Huvitav. Samuti ujus ta esimest korda elus paar nädalat enne Hong Kongi tulekut. Rääkis, kuidas Hiinas on kõik palju odavam ja kuidas seal on elamiseks palju rohkem ruumi ning suuremad kodud. Ta on selline armas. Ta ei saa vist kõigest aru, mis ma inglise keeles räägin. Ma ei tea, kas asi on mu aktsendis(?) või selles, et ma räägin enamasti üsna kiiresti, aga vahepeal ma olen märganud, et ta tõstatab mingi teema, mida me juba varem katsime ja siis on mingi asja üle üllatunud, mida ma talle juba rääkinud olin. Hmm... Aga kui ma siin enne rääkisin adopteerimisest. Ühel päeval sain läbi Instagrami juhuslikult tuttavaks Andjelaga Serbiast, kes muidu õpib Hollandis, aga on samuti Lingnanis vahetusaastal. Ta on ainus serbiakas, nagu ma olen ainus eestikas. Igatahes otsustasime ka kokku saada mingi päev. Nüüd on sellest päevast saanud mitu päeva ja me oleme siiamaani üsna hästi klappinud, mille üle mul on heameel (jee!). Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis me ilmselt lähme ka koos kuhugi reisile, aga muidugi ette ennustada ei saa ja ära sõnuda ka ei taha. Samuti käisime kolmekesi ühe korra väljas. Kõik üksikud tuleb ikka kokku viia! Muide! Esmaspäeval lõunapaiku sain ma oma toakaaslasega tuttavaks! Ta nimi Yen, kohalik, õpib ärindust Lingnanis teist aastat. Huvitav on muidugi see, et sisse tulles tema minu nime juba teadis, aga ma isegi ei teadnud seda, kas ma saan toakaaslase või millal ma saan toakaaslase. Ja natukene veel huvitavam lugu on nüüd see, khmnatukepiinlikkhm, kuidas ma talle peale vaadates, ma pean ausalt tunnistama, ei oleks osanud öelda, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Tal on lihtsalt nii neutraalne välimus, lühikesed juuksed ja neutraalne riietusstiil. Päris tõsiselt ka. Me oleme temaga väga, väga vähe suhelnud, sest ta elab umbes 80% ajast siiski kodus ja käib siin ainult siis, kui tal on loengud hommikul vara. See tähendab, et ööbib siin umbes 1-2 päeva nädalas. Minu jaoks täiesti ideaalne diil! Eks ta on natuke tagasihoidlik ja vaikne, aga sellised on enamik kohalikud siin; ja ma pean ütlema, et ega ma isegi eriti palju jutukam pole olnud. Muide vol2! Esmaspäeval käisin võrkpalli...trennis? See polnud trenn, see oli... Oeh, ma olen nii pettunud selles! See pidi olema nö selline proovitrenn, kus treener vaatab kõikide oskuseid ja valib endale tiimi välja. Tegelikkus oli ikka väga nõme. Las ma seletan: 1. Treener ei rääkinud mitte sõ-na-gi inglise keelt, ainult kohalikku. Ja kuna asiaadid on suures osas ise äärmiselt tagasihoidlikud ja vaiksed, siis ega keegi meile neljale vahetusõpilasele midagi ei tõlkinud ka kuni me ise ei küsinud. Ja nii iga. harjutuse. järel. Treener isegi ei pannud mitte mingit panust sellele, et me kaasatud saaksime. Mida iganes? 2. Jaaa no kirsiks tordil oli see, et peale poolteisttundi ütles ta, et kuna juba oktoobris tulevad mingid tähtsad võistlused ja tal tegelikult on kaks tiimi juba olemas, kelle omavaheline dünaamika on juba eelneva(te)st aasta(te)st paigas, siis uute väljatreenimiseks pole aega. Ja muidugi selle lasime ka teistel meile tõlkida. Seega... ajaraiskamine. Oleks võinud sellest alustada. Natukene kurvaks tegi, aga õnneks meil on siin piisavalt palju aktiivseid vahetusõpilasi, kes ise korraldavad ruumi- ja pallirendid ja hakkame vist omavahel siis aeg-ajalt niisama mängimas käima, kui kõik hästi läheb. Küll aga tunnen, kuidas mu kogu keha lihased ääretult kanged on ehk siis märk sellest, et tuleks rohkem liikuda, eksole-onju. Nonii, nüüd jõuame aga selleni, et ahoi ja valleralleraa, sest mul hakkas ju sellest nädalast kool, mis tähendab, et tegu on mu 14. õppeaastaga olles õpilane ja 16. õppeaastaga üleüldse olles kooliga seotud. Kuigi esmaspäev on mul koolivaba, sest ma üritasin tunniplaani sättida nii, et mul oleksid pikad nädalavahetused, et kergem oleks kuskil reisidel käia (jess, vähemalt millegagi sain hästi hakkama), siis see tähendab seda, et mul olid alles esimesed kaks loengut täna (3. september, teisip). Esimese loengu nimi oli ''loominguline eneseväljendus muusikaga'' ja see kestis kolm tundi. Õnneks pole tegu mingi igava kuulan-mida-lektor-maha-loeb loenguga, vaid selles on palju interaktiivsust, videosid, muusikat, arvamusi, defineerimisi, mingil määral kindlasti filosofeerimist, kultuuridevaheliste eripärasuste analüüsimist jms huvitavat. Samuti tuleb kalligraafiat, kritseldamist, tantsimist ja igasugu muud, ka külalis''esinejaid'' Hiinast ja Ühendkuningriikidest, kui mul nüüd õigesti meelde jäi. Mulle meeldib, et professor üritab rõhutada seda, et kreatiivsuse ja emotsionaalsuse väljendamiseks läbi kunsti ei pea olema professionaal või alast tehniliselt teadlik. Tõotab tulla pigem huvitav kursus. Üsna vaba õhkkonna ja käekäiguga ka. Õppejõud on ise muidu kohalik, mängib professionaalsel tasemel tšellot ja mingit... Hiina kohalikku pilli, mille nimetust ma ei tea. Kusjuures, mõlemad professorid, kes mulle täna loenguid andsid, toetavad õpilasi protesteerimisel. Nad mõlemad ütlesid, et protesteerimisega seoses puudumised on põhjendatud ja üldse olid väga toetavalt ja meeldivalt sel teemal meelestatud. Teise loengu professor ütles isegi midagi sellist: ''Teid on täna siin nii palju. Ma arvasin, et enamik teist on protesteerimas. Sest te peaksite olema... siis teeksite ühiskonna jaoks midagi kasulikku ka siin istumise asemel.'' Teise aine nimi oli ''armastus ja seksuaalsus''. Seda annab meile sakslane, kes on õppinud filosoofiks ja programmeerijaks ning see kursus ongi filosoofiline lähenemine nendele teemadele. Tema kursuse kontuur on üsna selline, mis muidu vist üldiselt Euroopas või vähemalt Eestis on: sisukad loengud, arutelud, kodune lugemine, 2x eksamit, väike uurimus ja ettekanne ning kirjalik lõputöö/essee. Kuigi loengutes me otseselt midagi peale arutelu tegema ei pea, siis kogu see muu teema on ikka korralik hunnik asju. Ta on üsna range ja distsiplineeritud, mis mulle iseenesest meeldib, aga samas on ta ka väga vaimukas. Pluss, meil on loengus üks kohalik kutt, kes itsitab iga asja peale, nagu ta oleks uuesti 15. Samuti ta küsis nii palju küsimusi, et me kõik viskasime ta üle nalja lõpuks. Vähemalt oli meil kõigil lõbus! Mõned head killud selle professori repertuaarist: - ''DEADline consists of two words, no best before or expires after; DEADline means you're DEAD after that.'' - seda ei saa eesti keelde tõlkida väga hästi, nii et jätan selle nii. - ''Ärge saatke mulle e-maile. Kui teil on mingi probleem, tulge astuge mu kontorist läbi, ma muidu istun seal päevad otsa igavuses, sest keegi seal ei käi. Võite e-maili saata ainult erandjuhtudel, näiteks siis, kui tahate teada anda, et surite eile ja homsesse loengusse ei jõua.'' Samuti tuli välja, et mõlemad need kursused on Lingnanis esmakordsed, seega ma olen topeltkatsejänes. Aga, muidugi, ma unustasin rääkida, kui vahva on klassiruumide otsimine, kui sul pole olnud kämpuse tuuri ja pole üldse muidu aimu, mis värk on! Mind aitab välja palju see, et koolil on oma äpp ja äppis on kooli kämpuse kaart. Samas mulle meeldib see, et kummaski aines ei ei kasuta või ei tohi kasutada telefoni ega arvuteid. Värskendav, kaasav ja mõistlik, aitäh. Siiamaani on kool muidu põnev ja ma olen valmis järgmisteks päevadeks! Kuigi ma olen protestidest siiamaani otseselt täiesti puutumatu olnud, siis ühel päeval siiski tervitas kodu lähedal metroojaamas meid selline vaatepilt. Ca 20-30 minutit hiljem saadeti vahetusõpilaste gruppi hoiatus, et sealt võiks eemale hoida, sest politseinikud on kohal ja midagi on käest ära. Kahju, et leidub neid nõmekaid, kes otsustavad rahulikku ja asjalikku protesteerimist ära kasutada vabandusena vandaalitsemiseks. Ja sellenädalane faktiring:
- Ma olin täna-aastat-vana, kui ma sain teada, et siinsed pöidlasuurused prussakad LENDAVAD. Aitäh, elu. Olid armas! - Rotid peaksid siin olema väikeste jäneste suurused... aga vot, seda ma vist lihtsalt ei taha uskuda. Pole näinud, ei oska kinnitada. - Kohalikud ärkavad ellu öösel. Kella 1 ja 3 vahel on ühikates meeletu möll, ilge kisa, itsitamine, ustega paugutamine ja ma ei tea, mis kõik veel. Ma ei jäänud eile üle tunni aja seepärast magama. Õnneks Carmen hoiatas mind pappseinte eest ja mul on kõrvatropid kaasas. Aga, johhaidi, inimesed, magage ka, palun. - Ma olen siin üksinda ringi käies NII omas mullis, et ma kõndisin täna KOLM korda mööda kohalikest, kes mind teadsid ja mind tervitasid ja ma ei tundnud ära ja kahel juhul ei jõudnud isegi reageerida, et vastu trehvata. Väga piinlik. Pole ime, et räägitakse, et ''need Põhja-Eurooplased on ikka nii tuimad ja külmad ja ülbed''. Ja nüüdseks on kell oi-kui-palju-ups-liiga-palju ja Alice'il on umbes viimased 4 tundi juba uneaeg olnud, seega lehvitan tulevikust, olge vahvad ja hoidke mind ka kursis sellega, kuidas teil endal läheb! PS! Sõbralik meeldetuletus iseendale (ja miks mitte ka teistele): joo (VEEL) rohkem vett!!! Ma vist isegi juba tahan, et kool peale hakkaks, sest see tundub hetkel kõige põnevam olevat. Ja kuigi paljud erasmused(ma kutsun vahetusõpilasi nii) teevad omavahel nalju, et ''pfff... keegi tuli siia õppima ka või?'' siis no, andeksi, aga ma natukene tulin seda ka ikka tegema. Huvitav ju! Muidugi mul saab olema äärmiselt põnev oma klassiruume otsida, sest mul pole kämpusetuuri olnud(tänks, Finnair, et mu lende 48h edasi lükkasid) ja siin kämpuses on no... palju maju ja igal majal omad uhked nimed. Lugu on lihtsalt selline, et mul hetkel on natukene igav ja üksik. See lihtsalt seepärast, et mul pole mingit gruppi/koolikaaslaseid, kellega paljud teised erasmused siia on tulnud. Seega ma isegi olen mõelnud, et miks ma nii vara siia pidin tulema. Oleks võinud rahulikult nädalakese hiljem tulla, oleks saanud veel sõprade ja pere jt aega veeta ja lihtsalt olla. Aga noh, oleks-poleks, eksole. Mulle tundub, et sisse on elada kergem siis, kui on midagi üsna kohe teha, sest kui kaks nädalat lihtsalt olla... siis, meh. Ma ei teagi. Võib-olla mulle lihtsalt meeldib vinguda asjade üle? Samas ma tean, et kui kool peal on, siis ma parastan endale, miks ma oma vaba aega paremini ära ei kasutanud ja seda ei nautinud jne. Elu! Paljud on minult uurinud vahepeal, kas ma enam taanikatega ei suhtle või mis neist sai. Ikka suhtlen, aga 2/3 sellest pundist läksid Filipiinidele. Samas, ilmselgelt nad räägivad omavahel suure osa taani keeles, kuigi muidugi kaasavad mind ka ja vabandavad, kui vahepeal liiga pikalt emakeeles rääkinud on. Ja eks neil omad plaanid ja omakeskis kondamised ka. Küll aga sain vahepeal kahe uue taani tüdrukuga tuttavaks, kes on seltskonnale lisandunud, sest nad on teiste taanikatega samalt kursuselt. Käisime nendega eile linnas ja ma nägin ära, milline kohalik ööelu on. Tänavatel karjub ühe baari muusika teisest üle, sind veetakse kättpidi baaridesse, ''we have happy hour, come sit down'' ja samal ajal üritad mitte oma sõpru teiste vahele ära kaotada. Samuti tegid ühed kohalikud, kes olid meiega võrreldes üsna vanad, ma eeldan, et 50-60 kindlasti, ühe taani tüdrukuga pilte, sest... ilus heledate silmade ja juustega eurooplane ju! Seega, minu eeldused läksid paika, et minu juuksevärv pole siin midagi nii eriline. Jõudsime kokku istuda kolmes erinevas baaris ja lõpetada viimases jalgpalli vaadates, sest Sebastian on väga suur fänn. Need tüdrukud läksid minema, polnud vist suurimad jalkafännid, ja me jäime kahekesi kuni mingisuguse teise vahetusõpilaste grupiga kokku saime, et kõik koos koju minna. Oli jutt taksost, aga tegelt läksime ikka bussiga, sest meid oli siiski liiga palju. Mõnusalt pikk sõit koju läbi öise Hong Kongi. Jõudsime tagasi vist 3-4 paiku. Nii palju siis unerütmi paika seadmisest, eks. Mõngingaid fakte ja niisama huvitavaid tähelepanekuid jälle vahepeale: - Kui üks kohalik õpilane ütles, et mu ühikas on tuntud vaikuse ja rahulikkuse poolest, siis teine ütles, et sellele lisaks on see tuntud ka ilusate tüdrukute poolest. Eks ma siis võtan komplimendi omaks. - Ja tuli see laks ära, et nägin umbes enda pöidlasuurust prussakat ka siin. USAs elades nägin selliseid esimest korda. Õnneks mitte kunagi siseruumides, ainult väljas. Siin samamoodi, aga jooksis mu kodu lähedal ringi. - Olen siin mõned korrad kasse ka näinud ja ühe korra veetsin ühe kiisuga 5 minutit paitades ka, hästi armas kaisukas kiisu oli. Kahjuks oli pime, et pilti teha. - Tundub, et mu mälu on ka päris hea, sest mul on igasugused vajalikud numbrid endale teadmatagi pähe jäänud. Mul on 11-kohaline telefoninumber peas, 8-kohaline õpilasIDnumber peas jaaa 6-kohaline vetsukood ka. Hea töö!... Aga vot 4-kohaline välisuksekood pole peas. Ma tean, mis numbriga see hakkab, ja ma võib-olla tean kõiki numbreid ka, mida see kood sisaldab, aga suvalises järjekorras...? - Paar sellist pisiasja, millest ma polegi otseselt rääkinud: siin on vasakpoolne liiklus ja korra ma astusin natukene valel ajal teele, sest ma ei saanud täpselt aru, kummalt poolt midagi tulema pidi. Aga kõik hästi, midagi ei juhtunud. Siis on siin samad stepsliotsad, mis Inglismaal, ja näiteks poed on siin väga kaua lahti. Kesklinnas on enamik riidepoed jms kodutarvete jne kauplused lahti 22-23ni. - 23. augustil olin ma oma kursakaaslasega samal hetkel Hong Kongis. Ta on pärit muidu Filipiinidelt, kus ta suvel perel külas käis korraks, ja nüüd lendas tagasi Eestisse vahemaandumisega HK-s. Ta kahjuks unustas ära, et ma siin juba olin, avastas seda alles üsnapea lennkile minnes, muidu me oleks isegi jõudnud kokku saada. - Praegu on kämpus jälle pigem tühi, sest suur osa erasmustest on kuskil reisil ja paljud kohalikud pole veel sisse kolinud, kuigi neid igapäevaga aina rohkem tuleb. Ma salamisi siiski loodan, et äkki saan ikka üksinda tuppa jääda. - Ühikates on äärmiselt tundlikud suitsuandurid, minu ühikas on need viimase 3 päeva jooksul juba 2 korda tööle läinud. Sebastian rääkis, et ühe korra läks tema majas ka alarm tööle samal ajal, kui ta magas, ja ta oli väga unesegases situatsioonis. Siis aga tulid tuletõrjujad ja jõuga lükkasid ta ukse lahti, sest väidetavalt oli tema tuba selle allikaks. Midagi otseselt nagu ei juhtunudki, eeldati, et järelikult läks õhukonditsioneeri midagi ja see omakorda puhus selle siis suitsuandurisse...? Väga normaalne. - Nagu ma aru olen saanud, siis kohalikel on kaks nime: Hiina nimi ja Inglise nimi ja nad kasutavad neid siis... ee... vastavalt olukordadele? - Ma ei tea, kas ma seda juba siin rääkisin, kuidas ma hirmsasti tahtsin toa põrandat pesta, sest see oli hirmus kiiresti mustaks läinud, aga kuna meil siin puhastustarbeid pole, siis otsustasin seda teha niiskete salvrättidega. Peaks mainima, et see on vist üks väheseid kordi, kus ma nautisin seda, et põranda pinda üsna vähe on. Ma ei kavatse mingeid asju ostma hakata enne, kui ma endale toakaaslase saan, sest ma usun, et ta võtab palju asju ise kodust kaasa; siis vaatan edasi, mida võiks hankida. Igatahes oli see üks vahva kogemus jälle ja mu kursakas Eestist viskas nalja, et võin nüüd CVsse kirjutada, et kohanen olukorraga kiiresti ja kasutan ära vahendeid ning võimalusi, mis parasjagu saadaval on. Ühel päeval muidu läksin välja tolle kohaliku tüdrukuga, kellest ma korraks juttu olen teinud ?üleval pildil). Ütlesin, et meil olid sarnased huvid ja ilmselt lähme kuhugi mingi päev. Mul oli õigus. Peale ta tööd saime linnas kokku ja ta viis mu esimest korda HK Islandile. Christy on ülivahva giid, seltskond ja isegi hea fotograaf mu enda kaameraga. Jalutasime ringi, ta rääkis mulle natukene ajalugu, natukene toidust ja muidu viskasime niisama nalja, ega mul rohkem polegi midagi otseselt rääkida. Aa, ja ääramiselt armas temast oli minu toitumise pärast muretseda; ta otsis välja koha, kus ma ka süüa saan! Viisin taanikad ka kusjuures sinna ja kõik on sellest Vietnami-pärasest restost päris sillas! Ühtlasi jõudsime Christyga järeldusele, et ma olen tegelikult asiaat lõksus eurooplase elus ja kehas, sest ma rääkisin talle, et ma proovisin poodides riideid, puhast huvist, millele oli peale kirjutatud ''Asian Fit'' ja need sobisid mulle täiesti ideaalselt. Pluss, jutu käigus tuli välja, et ma olen suur karri ja tofu fänn. Pluss, mulle meeldib pigem soe kliima kui külm... ja palmid, palmid, palmid! Ühesõnaga, meil oli väga vahva ja ma olen äärmiselt tänulik temale, et ta mulle ümbruskonda näitas, minuga aega veetis ja lihtsalt vahva oli. (Sorri, seekord minust rohkem pilte kui tavaliselt) Mmmm, söögiga on muidu natukene nadi, igapäev kiirkaerahelbed ft kiirnuudlid ja puuviljad/marjad, kui kuskil väljas ei käi, ja ma arvan, et see on üks põhjuseid, miks mu näonahk minuga koostööd ei tee, aga see võib praegusel hetkel olla mis iganes - kliima, uni vms. Nüüdseks juba 24 tundi on kogu aeg vihma sadanud ja välku löönud. Väga lahe ilm on ja kusjuures, mulle meeldib see troopiline lõhn, mis väljast tuleb. Natuke nagu seal troopika majas Tallinna Loomaaias, aga mitte nii tugev. Ja täna ärkasin suurest ehmatusest hirmsalt tugeva äikese-paugu peale üles. Ma arvan, et ma pole kunagi midagi sellist kuulnud. Ja nüüd on meeletu äikesetorm tagasi. Mu tuba on kottpime, ainsaks valgusallikaks on arvutiekraan ja meeletud valgussähvakad õuest. Okei, okei, aitab küll. Ma seekord panen hoopis siia lõppu ühe laulu, mis mul terve päev täna peas keerelnud on. Lähen istun natuke aknal, kuulan seda vihmasabinat, vaatan äikesetormi ja äkki lähen magama ka. Tsau! Vol 3 ehk video ja pildid, sest midagi muud ma teinud pole. Et, eeee... kuna ma olen viimased 2 päeva üksinda ringi vegeteerinud ja üsna vähe aega päriselt väljas veetnud, siis ma mõtlesin, et prooviks oma kaamerat katsetada... ja ennast katsetada? Ja tegelikult on natukene hirmus ja vastik sahin video taustal, aga noh. Tundub, et lemmikvärve demonstreerin ka, väga patriootlik minust. Eile käisin toidupoes, hankisin süüa ja ostsin muid olulisi tarvikuid ning sattusin toast välja ühel päeva parimal hetkel, sest valgus oli väga mõnus ja mahe ja otsustasin kooli kämpusest ja hoovist natukene pilte teha.
Ma tegelikult kirjutan headest asjadest ka, aga seda lõpus. Positiivsematel toonidel ikka parem lõpetada, aga negatiivsed ju siiski jäävad rohkem ette ja neist tahaks kohe lahti saada. Üsna puder-ja-kapsad postitus tuleb vist. Hiljem täpsustan, mis värk on. Tänaseks olen siin Hong Kongi-maal veetnud 3 täispäeva, mis on olnud täis nii palju infot, et kirjuks kisub juba. Täna ma nägin kooli kämpuses esimest korda nii palju inimesi vist, sest lõpuks oli nädalasisene päev ja paar olulist asja toimusid ka: sain kätte oma õpilasIDkaardi ning õhtul oli nö õpilaskodu koosolek, kus meile räägiti üle olulised asjad ja see on reaalselt kõik, mis ma täna teinud olen. Arutasime taanikatega juba mitu päeva, et kuidas see võimalik on, et me siin ümberringi nii vähe inimesi liikumas näeme, et kus kõik õpilased küll on. Igatahes, ID kättesaamiseks kulus mul järjekorras 3 tundi. Mul hakkas vahepeal õhupuudusest ja tühjast kõhust nii paha, et peale 1.5 tundi järjekorras seismist ma tulin järjekorrast ära ja läksin istusin mujale, sest muidu ma oleksin lihtsalt minestanud, aga vähemalt sain hoopis suure hunniku kohalike õpilastega tuttavaks, kes kogu seda asja ja olukorda seal majandasid. Seegi tore. Lühidalt eilsest ka. Magasin pool päeva maha ja taanikad läksid ilma minuta linna. Ma kogusin mitu tundi julgust, et üksinda neile järgi seigelda, aga tegelikult oli kõik palju lihtsam kui ma arvasin ja kuna nett on mu telefonis olemas, siis zero problems what-so-ever. Muidugi oli terve päev meeletult vihmane ja ma unustasin oma vihmakeebi maha, nii et tilkusin lihtsalt kogu õhtu. Muidu pole nagu hullu, sest õhk oli ikkagi soe, aga siseruumides on nii tugev konditsioneer, et seal hakkab küll külm. Me seiklesime muidu lihtsalt kuskil ringi. Ma pole kindel, millises linnaosas me käisime, aga mul on väga palju ilusaid pilte! Mulle meeldib pildistada, kui on hämar ja/või vihmane, sest siis ei riku päikese tugev valgust pilte ja vihm annab peegeldusega nii palju juurde, see on väga vinge, mu meelest. Lisan siia vahele ühee suuure(!) hunniku eile Hong Kongis linnakesksemas kohas(ma ei oska kuidagi neid nimetada, sest kõik on linn, aga mõni piirkond on rohkem linn kui teine... mõistate?) tehtud pilte, kus värviliste vihmavarjudega taanikad eneselegi teadmata mu pilte kaunistasid. Okei, nii, las ma nüüd siis vingun natuke ja toon välja miinused, mis mulle ette on jäänud: - Ühika tuba pole mitte millegagi pesta, pole ei harja, ei tolmuimejat ega moppi. See tähendab, mis täna ka elamu koosolekus välja tuli, et me peame ise endale need asjad kõik hankima. Minu meelest äärmiselt nõme. Mul pole nende hankimise vastu midagi, aga see tähendab, et iga semester on vahetusõpilased endale siia pesemisasjad ostnud ja siis, mis, minema need visanud? Miks ei ole kuskil ruumi või kogumiskohta nende jaoks. Jabur! - Mul ei ole pliiti. See on endiselt suur probleem, sest tänu(noh, mitte tänu, aga selle pärast) sellele on mu kogu õhtune tegevus olnud nii kaootiline ja lõbimõtlematu ja uimane, sest mu kõht on lihtsalt nii tühi ja ma igatsen normaalset toitu nii väga. Tahtsin ukulelet mängida ja siis õppesoodustuse vormi allkirjastamisega tegeleda ja pilte arvutisse laadida ja lennupileteid vaadata ja ma olen kõigega poole peale jõudnud ainult. Väga nõme. Sellest ka see kogu puder-kapsad teema. Ja kell on juba rohkem kui 2 öösel, aga kuna ma olen endale eesmärgiks võtnud mingid asjad ära lõpetada, siis ma ei saa enne magama minna, kui need tehtud on. Seega unerütm on ikka paigast ära! Üleeile jäin alles 5st magama, ärkasin 11-12 vahel ja eile jäin 3st magama, ärkasin alles 12. Ikka täiega Eesti ajas veel. Kuna ma olin enne nii uimane, siis lihtsalt tund aega mõtlesin, mida teha tahan ja kogusin jõudu selle tegemiseks. Ja nüüd söön Eestist kaasa toodud šokolaadi ja saan sellest korraks energialaksu ja siis pärast jälle kahetsen, sest lähen liiga hilja magama. Ikka juhtub! Õnneks kohustusi pole liiga palju veel. Aga söögi teema on jama, sest mul ei ole kuskilt endale süüa hankida ega kohta, kus seda teha. Täna sõin kaerahelbeputru, friikaid, banaani ja mango ja kõik. Sellest ka ilmselt mu väsimus ja kõik muud lood. Eks ma veel uurin ja mõtlen, mida teha. - Saame enda isikliku(pildiga) õpilassõidukaardi (edaspidi Octopus card) alles kunagi septembris või oktoobris. Sellega saab sõitudelt 50% alla ja nii on ülimõistlik liigelda. Mul on küll hetkel õnneks Carmeni oma, aga pean ikka ajutise hankima, kui see augusti lõpuks kehtivuse lõpetab. - Toas pole prügikasti. Täiega häirib. Ja paljud kohalikud viskavad prügi ja toidujäänused jms kõik vetsude prügikasti, sest see jääb enne ette kui ''köögi''nurk või puhketuba. Ja see haiseb! - Mul on vaja nii palju asju osta, et natuke paha hakkab. Pesu pesemiseks pesupulbit vms, siis uusi lahtiseid jalanõusid, sest need ütlevad KOHE üles, lühikesi pükse, sest neid on mul sellise kliima jaoks liiga vähe, nõudepesemisvahendeid ja köögirätikuid ja siis põrandapesemisvahendeid ja ma ei tea, mida kõike veel. Praeguse seisuga ma olen iga päev poes käinud ja see on natuke tüütu ja rahast hakkab ka kahju, aga mis sa teed, selline on elu. - Enamik asju on siin küll kahes keeles(st kohalik ja inglise), näiteks nii liiklusmärgid kui ka selline pisiasi nagu poes nimesilt, et tegu on poeassistendiga; küll aga kõik inglise keelt ei oska. Paljud saavad aru vähemalt natukenegi, aga olenevalt piirkonnast seda siiski kõik ei valda. Minu piirkond on nö veidi mahajäänum, seega on kohati keeruline, kui midagi spetsiifilist küsida tahta. Aga turistikam piirkond peaks väga okei olema, eks ma kunagi uurin välja. - Ma pean veel miinuse alla panema selle, et ma peale enda vist juba 3 punapead näinud. I don't like. Ma polegi eriline enam siis. :'( Ok, aga nali naljaks, räägin parematest asjadest ka. + Alustan sellest, et sisseelamine on tehtud äärmiselt mugavaks ja kogu see süsteem, mis nad loonud on, on hästi toetav. Meil on ''buddy'' süsteem, mis natukene mingil määral on TLÜs võrreldav tuutoritega, aga mitte päris. Iga vahetusõpilane saab endale ühe buddy (tõlkes midagi semulaadset vms), osad peavad oma buddyt jagama, aga mul on isiklik buddy. Ta aitab sisse elada, vastab kõikidele küsimustele, juhatab sind igale poole, kui vaja on, ja lihtsalt on suureks toeks. Mul on väga lahe buddy! Kirjutas mulle meili päev enne, kui ma tulema hakkasin, ja siis edasi suhtleme Whatsappis. Vastab alati mu rumalatele küsimustele. Täna saime esimest korda päriselt kokku ka, sest ta veel ei ela kämpuses, aga pidi korraldusliku poole pärast siia tulema. Ta tundis mu kohe ära ja siis tuli mu juurde rääkima. See oli hirmus, sest ma nime järgi isegi ei teadnud, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Vastus: poisiga. Aga ta on tõesti vahva! Ta ütles, et me võiks mingi päev linna avastama ka minna ja see oleks küll temast no tõeliselt tore. + Hea uudis on ka see, et mul on isegi juba vetsu kuuekohaline uksekood peas! Ma tihti igaks juhuks kontrollin üle, aga siiani tundub peas olevat see. + Teine hea asi seoses koodidega on see, et kuna me saime oma Student ID-d täna, siis ma ei pea välisuksel enam koodi trükkima, seega saan ainult sellega viibates sisse. Jehhuu! No more codes! + Esimene sõna kohalikus keeles(hääldusena, aga mitte kohalikus kirjapildis veel) on ka selge: 唔該 (hääldus: mgooi) ja tähendab aitäh. :) + Tundub, et siin on palju asju õppevälises programmides teha. Igal ühiselamul on enda sporditiimid erinevates alades ja siis mingi aeg kõik ühikad võistlevad omavahel. See tähendab, et kui kõik hästi läheb, saan jälle võrkpalliga liituda, jee! Võib-olla lauatennisega ka, aga selle üle ma veek mõtlen. Samuti meie ühiselamu ''vanem?'' on ka joogaõpetaja, seega, kui taaskord hästi läheb, saan joogasse ka jälle mingi aeg minna. Juhhuu, eks paistab! Üks selline +- asi on ka. Ma olen ainus eestlane. See on hea mu arengule ja mugavustsoonist välja tulemisele, aga samas midagi pole parata, ilmselt tekib kunagi üksildustunnet ka, aga see on normaalne. Sest näiteks Taanist on 5 inimest, Rootsist 13, Hollandist mingi vähemalt 6, Hispaaniast ja Prantsusmaalt ja Saksamaalt ka ikka suur hunnik. Enamik tulid lausa oma koolikaaslaste või sõpradega siia. Seega neil on juba palju mugavam olla. Paljud lähevad ka enne kooli kuhugi reisile juba. Tahaks ka vist minna, aga pole selliseid sõpru veel. Samas mulle isegi meeldib see, et ma ei saa siin mugavusest eesti keelt kasutada, jälle saab kuhugi areneda ja midagi harjutada. Ühesõnaga, eks kõik paistab ja kujuneb jooksvalt nagu ikka. Ahhaa, ma lõpetan sellega, et eile, kui ma linnapoole metrooga sõitsin, siis ma pole vist ku-na-gi oma elus nii täis metrood kohanud. Võib-olla kogemata liikusin tipptunnil ka. Parim osa selle juures oli see, et ma sõitsin vist ühe protestiala alt läbi, sest me seisime kolmes erinevas peatuses kokku vähemalt 15 minutit paigal. Kogu aeg tuli teade, et vabandame hilinemise pärast ja anname infot, kui saame edasi sõita. Mingi aeg ütles juht mikrofoni ka midagi, aga muidugi mitte inglise keeles. Igatahes, protesteerijatega ma otseselt kokku ei puutunud, rahvamasse ei kohanud, aga tagasitulles olid ühe metroopeatuse seinad kõik igasugu sõnumeid ja vabadusi kuulutavaid teateid täis. See oli mu meelest isegi ilus! Aa, ja, muide, kui täna sealt järjekorrast ära tulin, siis istusin kohalikega kokku, sest ma läksin otsisin oma buddy üles ja ütlesin, et ma ei jaksa, ma pean istuma. Jäin siis kohalike korraldajatega seal ühte ringi ja sattusin nii mitmega igasugustest asjadest jutustama, mis oli maruvahva. Ühe tüdrukuga vist isegi lähen mingi aeg linnapeale, meil paistavad sarnased huvd olema. Nad on kõik nii meeletult sõbralikud ja abivalmid ja uudishimulikud ja see kõik on nii armas! Natukene rääkisime sellest protesti asjast ka ja minult küsiti, palju ma sellest enne teadsin ja kas ma kartsin tulla. Kui aus olla, siis mina ei kartnud, aga mõned inimesed mu ümber muretsesid mu pärast rohkem kui ma ise. Jällegi, väga numps! Igatahes, kuhu ma jõuda tahtsin, oli see, et ka üks õpilane käis ise protesteerimas too päev ja rääkis, et tegelikult on kõik väga rahulikud ja väga mõistvad ning üritavad seda sõnumit siiralt rahuga edasi anda, aga vahel lihtsalt politseinikud olevat ise asjata agressiivsed olnud. Eks asja ise nägemata ei saa ma seda tõepähe võtta, aga lihtsalt, huvitav oli kuulata. Tuli nüüd üks suur hunnik putru ja kapsast. Ma loodan, et oli vähemalt põnev!
Muidu on vist kõik hea ja põnev, nagu algusele ikka omane. Nautige siis praegu neid tihedaid postitusi, kuni mul kõik veel uus on ja kuni mul veel kooli pole ja selleks rohkem aega jääb. See söögiteema kriibib hinge, sest kogu energia ja tuju jms sõltub sellest ja unest, agaaa... eks näis. Mul on nii-nii-nii heameel, kui mitmeid inimesi huvitab, kuidas mul läheb ja et mulle ikka kirjutate ja uuritakse ja kõik värk-särk, te tähendate mulle nii palju, spasibo! Kallid ja järgmise korrani! |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |