Ma siin vaatan, et Vietnami reisi algusest saab varsti juba kuu aega mööda. Päris uskumatu. Aeg lendab siin palju kiiremini, kui esialgu tundus. Eks ma proovin seda seiklust siis vaikselt lahti harutama hakata. 26. september Olin hommikul väga tubli ja käisin isegi koolis. Lend läks õhtul ja olime ainult käsipagasiga. Siin on enamikel odavlennufirmadel lubatud võtta ainult 7 kilo. Natukene muretsesime selle üle, palju meie pagasid kaaluvad, aga keegi ei kaalunud ja kõik tundus päris hästi minevat. Lennujaamas ühes kohvikus kohvi juues ja lendu oodates saime tuttavaks ühe austraallasega, kes mind ja Andjelat vahepeal pealt kuulas ja siis meie üle itsitas ja siis liitus meie vestlusega. Ma täpselt ei mäletagi, millest kõigest me rääkisime, aga selline tavaline ebamäärane tekst nagu ikka võõraste inimestega: reisimime ja töötamine ja õppimine ja ilm ja muu säärane. Aga tore oli ikka, väga vahva onkel oli. Lennukis avastasime, et saime kohad varuväljapääsule, mis tähendas lisaruumi jalgadele, mis meile Aasia-standardite järgi hiiglastele oli imeline. Huvitav oli muidugi see, et registreerimislauas keegi ei küsinud, kas varuväljapääs meile sobib, mida nad muidu tegelikult peavad tegema, eksole. Tulen ja targutan siin nüüd. Igatahes, see stjuuard, kes pidi meile seletama, kuidas varuväljapääs töötab, tuli lihtsalt küsis: ''Te ilmselt juba teate, kuidas see siin töötab, eks, jah?... Oeh, väga hea, teete mu töö palju kergemaks.'' Me lihtsalt noogutasime kaasa. Muide, lendasime Hong Kongist Ho Chi Minh City-sse, lühidalt vahel HCM või HCMC, vanasti oli linna nimi Saigon, mida ka tänapäeval palju kasutatakse, ka linna lennujaama kood on selle järgi: SGN. Tee lennujaamast hotellini oli põnev. Need riigid siin Aasias on vägagi tuntud kauplemise pärast ja me pidime enda taksojuhiga ikka meeletult palju kauplema, me lõpetamise teineteise peale karjudes, ta lausa üritas raha meie käest ära rebida, sest meil võttis veel kohalikust rahast arusaamine korralikult aega. Näide teile: 1 euro on umbes 25 500 Vietnami dongi. Ehk siis tegu on ühe sellise riigiga, kus oled kohe automaatselt miljonär. Igatahes, see oli kohutav kogemus ja maksime talle ikka rohkem, kui oleksime tahtnud või kui oleks isegi pidanud. Pealegi, esialgu me arvasime, et ta tõi meid valesse kohta ja tüssas, sest see tänav, kus väidetavalt meie hotell oli, oli väga kitsas ja hirmus ja mingi kohalik tuli ka kohe ütles, et pange oma väärtuslikud asjad kohe peitu. Okei? Esimese hooga astusime valesse hotelli sisse ja siis olime suures šokis, miks neil meie broneeringut pole. Õnneks kõik lõppes hästi ja selle sama imekitsa tänava lõpus oli meie hotell. 27. september Raadiohääl Alice: ''Tere hommikust, Vietnam!'' Ärkasin üles sellega, et ma olin haigeks jäänud. Selline klassikaline nina-kinni-nohu ja kurguvalu, vahel oli seetõttu raske hingata, ja mu näonahk oli täidetud uute ärritatud punnikestega. Vahva. Ma esialgu ei saanudki aru, kust mu haigus pärines, aga mida aeg seal edasi, seda rohkem ma järeldasin, et jäin õhureostusest haigeks. Kuigi selle loogika järgi oleksin ma pidanud siis ka Hong Kongi saabudes haigeks jääma, aga järelikult on seal see asi siiski hullem. Ma ausalt öeldes natukene kahetsen, et ma näomaski endale ei hankinud. Üldse me magasime vist umbes ainult 5 tundi, sest me jõudsime eelmine õhtu nii hilja kohale ja reserveerisime endale kohad üheks ekskursiooniks selle päeva hommikuks. Ma ütlen ausalt, ma ei teadnud täpselt, mis see ekskursioon endast kujutab, sest Andjelale meeldib väga igasuguse planeerimise ja majandamisega tegeleda. Õpib siiski ärindust, nii et planeerimine ja majandamine ongi tema tassike teed. Samas peale mitut päeva mulle tundus, et natuke on asi ka selles, et ta ei oska ootamatute olukordadega midagi peale hakata ja jääb hätta, kui asjad pole viimseni planeeritud. Pole viga, ma tean, et mina saan hakkama ja kahekesi saame ka kuidagi hakkama. Ekskursioon pisikese bussitäie inimestega viis meid Mekongi deltasse. Ma arvan, et selle kohta räägivad pildid rohkem kui mu sõnad. Meil oli giid ka, kes rääkis natuke ajaloost ja muust põnevast. Näiteks mainis, et see jõgi läheb läbi kuuest(!) riigist: Hiina, Myanmar, Tai, Laos, Kambodža ja Vietnam. Samuti ta ütles, et vesi on pruunikat värvi selle tõttu, et see liigub väga palju(?), mis tähendab, et põhjas olev muda ringleb samuti palju ja muudab selle vee pruuniks. Ehk et see hoopis tähendab, et vesi on puhas. Ma ei tea, ma seda väga palju ei usu, et see vesi seal jube puhas on, nähes kohalike elustiili, aga kes seda teab. Samuti sõitsime väikese paadiga pärast ühes delta pisikeses harus ringi, kus saime teada, et praegusel aastaajal tõuseb ja langeb seal vesi kaks korda päevas. Saime seda isegi natukene oma nahal tunda, sest pärast suurema paadiga sõites oli raske leida kohta, kust maabuda saaksime, paljud trepid ja astmed olid liiga madalad ja pooleldi vee all. Sõitsime sellisesse kohta nagu Ükssarviku saar, kus peal ja ümber me ringi avastasime. Giid meile ei öelnudki, mis seda saart nii kutsutakse, aga tänu härra Google-le leidsin, et see nimi on tulnud nende traditsiooniliste koonusekujuliste mütside järgi. Seal elab umbes 6000 kohalikku, kellest enamik töötavad seal puuvilla-, kookosekommi- või mesinduse tööstuses, mis seal kõik muidugi valmivad käsitsi ja on nii audentsed, kui üldse vist enam võimalik on. Meile tutvustati kõiki neid tööstuseid. See oli väga huvitav saar, aga samas me Andjelaga arutasime selle üle, et mul on kohalikest isegi natukene kurb, sest vähemalt tuhanded turistid käivad nende elukohast läbi iga päev. Kas neid see häirima pole hakanud? Raudselt on sellel omad tagajärjed ka juba kohalike elule või saarele/veele tekkinud. Samas, mis ma siin pläran, ma olin üks nendest turistidest. Üheks väga vahvaks üllatuseks pürgis ühine lõuna. Ma arvan, et meid oli seal kokku umbes 20 ringis ja pooled neist veganid! Täiesti uskumatu! Ma nii muretsesin lõunase toidu üle ja võtsin endale isegi hommikul hotellist kaks banaani kaasa. See tähendas seda, et meil oli lõunaks kaks lauda: omnivoorid ja veganid. Ma pean ütlema, et kohalik toit, mis seal pakuti, oli ka täiesti imeline ja muutis mu tuju nii palu paremaks. Jutustasime kõik koos seal igasuguste asjade üle, sain teada, kust kõik pärit on, kaua keegi vegan on olnud ja miks veganiks hakanud ja muud sellist. Nii tore oli. Ah, jaa, meie giid oli ka vahva. Tegi nalja. Kohalike ingliskeelne hääldus on ka muidugi omaette huumorinurk. Alguses oli ikka natukene keeruline aru saada, pärast hakkas kergem. Andjela pidi vahepeal minult üle küsima, mida räägitakse, sest nii raske aktsent oli. Samas, lahe kogemus jälle. Põhimõtteliselt lõunaga lõppeski meie ekskursioon, peale seda läksime paadiga tagasi mandrile ja bussiga tagasi linna. Umbes 18 paiku olime tagasi. Meil vedas ilmaga tohutult. Giid ütles ka kohe alguses, et praegu on vihmaperiood, seega eranditult iga päev sajab. Ja sealsed vihmahood on ikka.. korralikud! Sama nagu Hong Kongis. Eestis või üldse Euroopas pole ma näinud mitte midagi sellist. Igatahes, nagu ma ütlesin, siis meil vedas, sest vihma hakkas sadama loetud minutid peale seda, kui me bussi läksime. Sama päeva õhtul läksime linnapeale natukene ringi jalutama, vaatasime üle kohaliku ööturu, mis on selles riigis üldse päris populaarne teema. Samas, Hong Kongis on ka. Suurem Aasia teema siis ehkki? Sõime õhtust ja siis läksime ühte katusebaari ja nautisime seal juba viimast õhtut HCMC-s, sest järgmise päeva pealelõunal lendasime Phu Quoci saarele. Kuna me pigistasime nädala sisse kolm linna: HCMC, Phu Quoc ja Hanoi, siis lihtsalt ei jõudnud rohkem seal linnas olla. Muide, HCMC on riigi kõige rahvastatuim linn, kuigi pealinnaks on Hanoi. Minu lühikese vaatluse järgi tundus Hanois rohkem inimesi, sest seal oli liiklus väga palju hullem ja inimesi tundus olevat rohkem ühte kohta pressitud. 28. september Kuna meil oli umbes pool päeva aega enne lendu, siis ostustasime linnas ringi vaadata. Kaesime üle kohaliku ja kuulsa katedraali ning postimaja, mis mõlemad olid ilusad, aga samas mitte midagi erilist. Siis tuiasime ringi veidi sihita ja lõpetasime enne tagasiminekut ühes kohvikus, kus ma sain teenindajatelt komplimendi. Läksin meie lõuna eest maksma, kui üks teenindajanna ütleb teisele midagi kohalikus keeles ja siis üks kolmas teenindaja ütles mulle, et esimene arvab, et ma olen väga ilus. Armas. :) Peale seda kõndisime tagasi hotelli, pakkisime asjad kokku ja suundusime lennujaama. Lennujaamas tervitas meid üks korralik trall. Esiteks läksime me kohale liiga vara, Andjela oli aega valesti vaadanud ja kuigi ma tavaliselt kontrollin üle sellised asjad, siis ühe korra, kui ma ei kontrollinud, juhtus muidugi nii. Õnneks, õnneks, et see oli liiga vara, mitte liiga hilja! Samas, muidugi ei kulmineerunud asi sellega. Seekord palus töötaja meie käsipagasid kaalule. See oli meil kahepeale kokku vist 18 kilo kanti, aga pidi olema 14. Asi on selles, et ma ostsin sealt Mekongi ekskursioonilt omajagu käsitöökookoskomme ja see lisas kindlasti vähemalt kilo mu pagasile. Igatahes see naine hakkas seal rääkima, et maksate ja registreerite ühe ära. Ma ütlesin talle kohe konkreetse ei ja ütlesin, et lähme pakime ümber. Mis me Andjelaga tegime, oli see, et me panime selle meeletult palava ilmaga nii palju kihte riideid selga, kui me suutsime, ja võtsime raskemad asjad nagu raamatud, kaamera jms kätte. Samuti pani Andjela enda ostetud komme endale püksi. Jep, lugesite õigesti, pani püksi. Mina panin endale vöökoti kõhule ja panin vöö ning enda vahele neid pakke ja katsin salliga ära. Mõned illustratsioonid leiate ka alt poolt. Vähemalt meil endal oli lõbus. Proovisime vahepeal pagaseid kaaluda ja eraldi olid meie asjad mõlemad alla 8 kilo, koos kaaludes üle 15. Ütlesin Andjelale, et nad peavad võtma meie pagaseid eraldi, st 7 kilo talle ja 7 kilo mulle ja kui meie käsipagas kaalub alla kilo lubatust rohkem, siis neil pole õigust raha küsida ka. Sama ütlesin ma teenindajale, kui ta palus meie asjad koos kaalule panna ja peaaegu hakkas ütlema, et pole 14 kilo. Peale mu lauset pani sildid külge ja lasi meil minna. Lend möödus rahulikult ja hotelli saime ka kenasti. Tere, Phu Quoc! Kuna me jõudsime varaõhtul oma ööbimispaika, siis otsustasime terve järgneva õhtu seal veeta, sest umbes 1-2 tunni pärast oleks juba pimedaks läinud ja meil polnud mõtet kuhugi seiklema minna. Meil oli väga super majutus, millest ma lisasin jälle allpool pilte, seega meil isegi polnud vaja mitte midagi muud. Sisseregistreesimisega läks meil kaua aega, sest retseptsioonis ei olnud 15-20 minutit mitte kedagi. Võtsime oma kodinad ja hakkasime siis kedagi ümbrusest otsima, et teada anda, et tahaksime end sisse registreerida. See mure sai lahendatud. Veidi hiljem avastasime, et see oli ainult hea mõte jääda majutusse, sest umbes tunni pärast saabus sinna päris suur torm ja ma vist pole midagi sellist kunagi näinud. Väga, väga, väääääga tuuline oli. See kulmineerus äikese- ja vihmatormiga. Ma arvan, et ma pole oma elus mitte kunagi nii tugevat välgupaugatust kuulnud. See oli ülilahe kogemus. Andjela on meil natuke nõrgahingelisem ja ei fännanud seda tormi just eriti palju. Seal majutuses olid ka sõbralikud koerad, kes inimeste seltsis ringi lippasid, mille üle mul oli väga hea meel, aga Andjela kartis neid nagu tuld ja keeldus toast välja tulemast, kui koerad kuskil ringi hulkusid. Põhimõtteliselt veetsime esimese õhtu tormisaatel natuke väljas ja siis vahetult enne vihma suurimat vihmahoogu toas, et end järgmiseks päevaks välja puhata. Tulen nüüd vahelduseks tagasi natukene Hong Kongi rindele ja jutustan natuke niisama elust-olust. Käisime eile Andjelaga kohalikus lõbustuspargis, mille nimi on siin Ocean Park, kus on erinevaid atraktsioone ja toidukohti ja isegi loomaruume (ma ei tea, kuidas teisiti neid nimetada). Kuna tegu on oktoobriga siis kogu selle kuu vältel igal nädalavahetusel Halloweeni-teemalised üritused ja etendused ja kummitusmajad sinna püsti pandud. Kuna ma USAs elades sain väga ägeda kogemuse lõbustuspargis samuti Halloweeni perioodil, siis olin sellest eriti põnevil. Lühidalt öeldes pidime mõlemad selles täiega pettuma. Me olime seal pargis kokku natuke üle 7 tunni ja pääsesime ainult kolmele atraktsioonile, sest järjekorrad olid absoluutselt ebainimlikud. Esimeses järjekorrad ootasime 1h 15min, teises 45min ja viimases 2+h. Muul ajal jalutasime ringi, vaatasime loomi, sõime ja puhkasime ja mõtlesime mida teha. See oli kõik nii väsitav ja me ei teinud suurt midagi ju tegelikult. Ebareaalsed järjekorrad. Mõnes kohas olid need 3+ tundi. Ma ei saa aru, see on täiesti jabur. Ja kuna protestide pärast metroo pannakse kinni 22 ajal ja kojuminek võtab aega umbes 1.5h, siis me pidime hiljemalt veidi peale 20 sealt ära minema. Me lõpuks lihtsalt ei olnud nõus kuskil nii kaua seisma. Ma ei saa sellisest loogikast üldse aru. Kui sul on linn umbes 7.4 miljoni elanikuga(pluss veel muud möödujad ja turistid), siis miks sa teed sellist asja, et see Halloweeni teema ainult nädalavahetuseti on? Ma mõtlen isegi kaebuse kirjutamise peale. Nõme klient Alice. Fakti(ja muu põneva)nurk: * Ma igatsen normaalset ja värsket toitu juba niiiii väga. Ma peaaegu hakkasin kiirnuudlitoiduga ära harjuma ja leppima, aga siis lõid sisse pisikesed terviseprobleemid ja ma sain aru, et ilmselt on see kõik toidust. * Ilmselt sellest eelnevast (või siis kliimast või siis õhust või millest iganes) on mul tekkinud siin täiesti ebabnormaalsed peavalud ja ma ei oska nendega mitte midagi peale hakata. Andjela ütles ka mulle eile, et mul on need iga kord, kui ma temaga kuskil käin. See on kummaline, sest mul Eestis valutas pea ikka väga harva. Ja ma ei taha võtta peavalurohte, sest esiteks, see ei ravi midagi, vaid lihtsalt summutab valu ajutiselt ja teiseks, ei tundu väga tervislik neid igapäevaselt võtta. See on selline väga terav valu, mis lööb peasse üle iga sekundi ja mul aitab ainult see, kui ma igasuguse tegevuse, ka kõndimise, lõpetan, pressin silmad kokku ja pressin kätega pead ka. Ja see kestab selliste 5-15 minutiliste intervallidena. Selle ajal pole võimalik mitte midagi teha. Vahva. * Siin on minuvanustel paaridel suur komme kanda ühesuguseid särke. Eestis seda eriti palju pigem ei tehta, tundub imelik. * Osad kohalikud on ikka uskumatult ebaviisakad. Nad kõnnivad nii tihti süüdimatult otsa ja mina siin proovin olla viisakas ja nende vahel vingerdada. Ajab ikka vihale küll. * Blogi kirjutamine röövib konkreetselt terve päeva. Täiesti jabur. Ma vahepeal muidugi teen muid asju, nt söön, jutustan kellegagi või käin väljas jalutamas nagu täna, sest ma ei taha terve aeg ekraani vaadata, aga no siiski... miks niii kauaaaaaa?
0 Comments
NB! See siin on nüüd täitsa võrdväärne novelliga juba, kisub pikaks see asi. Ma olen nii intensiivselt end uudistesse põiminud, et nii raske on sellest mullist välja tulla ja päriselt asjadega tegeleda nagu koolitööd või blogi kirjutamine. Ma isegi viskasin siin teiste vahetusõpilastega nalja ka, et ma vist pole kunagi Eestis olles nii pingsalt kohalike uudistega kursis olnud kui siin. It's funny because it's true. Ma teen nii, et kirjutan teile Shenzheni suuremad seigad ära ja siis viskan vahele mõningaid fakte ja lõppu teen kiire ülevaate praegusest seisust Hong Kongis seoses protestidega, sest ma täna kogemata põhimõtteliselt kõndisin sisse ühele algavale protestile. Alustan hoopis ühe väikese faktiga. Mul on siia kolimisest saati olnud liiga palju kõrvaklappe ja ma olen nende peale kulutanud rohkem raha, kui ma tunnistada tahaksin. Paar 1: Vahetult enne siia lendamist ostsin ma endale uued kõrvaklapid, et oma 22 tunni pikkust reisi ilusti nautida saaksin. Peale teist lendu lakkas üks klappidest töötamast ja mul oli ees veel kolmas ja kõige pikem lend. Paar 2: Otsustasin Doha lennujaamast siis uued klapid hankida. Seal on kõik asjad esiteks eluhinnaga müügil, teiseks mul polnud aegagi, et kuskilt väga midagi otsida, pidin üsna kohe lennule minema. Seega ostsin esimesed, mis ette jäid, mis vist maksid 70 eurot. Ma ei tea, et ma oleks kunagi oma elus nii palju ühe paari peale kulutanud. Aga mis sa teed. Minu needuseks oli see paar täielik katastroof, mul pole nii kehva helikvaliteediga kõrvaklappe olnud väga-väga ammu. Eriti kurvaks teeb asja see, et nende eest hingehinda küsiti. Paar 3: Kõigele lisaks läksid need katki veel paar päeva enne Vietnami reisi. Kuna Vietnami reisi jooksul oli meil kokku 4 lendu, siis ma teadsin, et ma pean uued ostma. Käisin elektroonikapoes ja olin nõus 45 eurot maksma uute klappide eest. Need olid väga head kõrvaklapid ja meeldisid mulle väga. Kõik tundus ilus olevat. Kuni aga Vietnamis olles avastasin, et need on justkui.. kadunud? Paar 4: Tuli välja, et nii oligi. Seega viimase lennu ajaks otsustasin endale jälle uue paari osta. See oli küll odavam paar kui eelnevad, aga kuna ma olin juba nii palju raha kulutanud, siis hakkas natukene kurb küll. Mul on tunne, et mul tegelikult peaks neid kokku olema 5 paari? Aga ma ei mäleta, mis ühe paariga juhtus. Igatahes, Shenzhen, mitu nädalat hiljem ja ma endiselt ikka ajan oma trotsi selle päevaga ja ei suuda uskuda, et ma nii palju pange astusin. Nagu Murphy seadus ütleb: kõik, mis saab valesti minna, läheb valesti. Tegime plaani sinna minna Heleniga, kes on ise Hiinast pärit ja mitu korda Shenzhenis käinud, ja Andjelaga. Kuidagi juttude käigus jõudsime konsensusele, et Helen paneb meile umbkaudse külastusplaani kokku, sest ta on seal varem käinud. Ainus asi, mis vajas eeltööd, oli minu viisa. Shenzhen on selline eriline piirkond Hiina ja Hong Kongi piiril, kuhu saab viisa hankida piiril, kui siseneda Hong Kongist. Tingimus on see, et jääd ainult sinna linna ja võid olla max 5 päeva. Helenil muidugi midagi vaja polnud ja Andjela on Serbiast pärit ning minu üllatuseks ja uudiseks saavad Serbia ja Hiina väga hästi läbi, st ka temal polnud viisat vaja. Seega ainult minul oli selle pärast vaja muretseda. Me Andjelaga uurisime selle viisa tegemise kohta päris mitmetelt lehekülgedelt ja foorumitest. Sain näiteks seda teada, et saab maksta ainult sularahas Hiina rahaga ja üldiselt peaks olema üsna kiire protsess. Lugesin ka selle kohta, miks osade viisade taotlused tagasi lükatakse ja kas ma peaksin millegi pärast muretsema. Üldpildis tundus üsna tehtav ja kiire protsess. Enam-vähem stiilis: köhi-pappi-ja-korras. Kuna Shenzheni lähim piiripunkt on meie koolist 15-20-minutilise bussisõidu kaugusel, siis tundus patt sinna mitte minna. Läksime rõõmsalt piiripunkti hoonesse ja mu sisetunne oli kuidagi vale. Ma ei tea, muretsesin ja põdesin ja mõtlesin, et ma ei saa aru, kõik tundub kuidagi liiga lihtne ja kus see koht nüüd on, kus ma endale viisa teha saan. Mõtlesin, et, nooo, ma ei tea, lähen ametnikuni ja küsin temalt, sest turvamehed seal inglise keelt väga ei rääkinud. Ametnik lappas mu passi ja lasi mu edasi. Mõtlesin, et...? Kas see viisa tuleb siis PEALE piiripunkti teha või mis värk sellega täpselt siis kah on? Nüüd tekkis eriti kummaline tunne. Pole ju võimalik, et ametnik ei tea, et mul on viisat vaja. Kõndisime siis kolmekesi edasi ja tuli uus järjekord, täpselt samasugune immigratsioonisaba, nagu enne oli. Okei, lähme siis.. edasi? Helena ja Andjela olid täpselt enne mind ja said piirist läbi. Ametnik siis lappas mu passi mitu korda, klõbistas arvuti taga ja peale paari minutit küsis, kus mu viisa on. Ütlesin, et mul veel ei ole viisat, aga tahaks nagu piiril teha... et kuhu ma minema pean või mis värk on? Tuli välja, et ta ei saanud ka väga inglise keelest aru, nii et ta kutsus kellegi kolmanda, kes juhatas mu kellegi neljanda juurde. Ma korraks kiikasin Heleni ja Andjela poole ja raputasin pead, andes teada, et ma ei saa siit viisat. Vähemalt selline oli mu sisetunne, kuigi kinnitust veel saanud polnud. Juba siis mõtlesin, et kurat küll, Alice, ise töötasid aasta aega lennujaamas ja puutusid iga päev mingi viisajamaga kokku, kuidas sa nüüd iseendaga hakkama ei saa? No täiesti siiralt väga rumal tunne tekkis lihtsalt. (Tervitan siinkohal kõiki oma lennujaama sõpru. Jep, päris piinlik on ikka veel. Ma vist polegi millegi sellisega nii palju pange astunud. (Samas ma vähemalt ei ürita USAsse ilma ESTAta minna või midagi, eksole) Help! Lohutage mind.) Järgmised amentikud ka mingi klõpsutasid arvuti taga ja küsisid, kus mu viisa on. Ütlesin, et tahan VOA(visa on arrival) teha. Klõpsivad edasi. ''Okei, aga siin seda teha ei saa.'' Küsisin, kus saab, ja nad viskasid mulle ette ühe paberilehe, kuhu peale oli kirjutatud, millisesse piiripunkti peab minema, et seda viisat saada. Kuna ma tehniliselt olin juba (illegaalselt poole jalaga) Hiinas, siis mul ei olnud internetiühendust, et otsida, kuhu minema peab, ja ma ei saanud oma reisikaaslastele ka teada anda, mis minust sai või kuhu ma kadusin või mis üldse edasi. Ja muidugi wifit seal ka polnud. Küsisin ametnikelt, kuidas ma siis välja saan ja nad väisasid käega tagasi sinna, kust ma tulin. Nooh, seal samamoodi (piiri?)punktid, kust ma otse kohe kindlasti tagasi ei saa. Mingi ametnik viis mind tagasi eelnevate ametnike juurde, kelle juurest ma just ise tulin, nemad ütlesid edasi, et mul vaja välja minna, siis anti mind jälle üle ja viidi kuhugi tagaruumi, kus ma ootasin natuke, ja siis lõpuks mind saadeti välja, näppu anti väike paberilipik, mis oleks justkui väitnud, et väljusin Hiinast. Näete jah, kui pikk juba selle seikluse algus on, ja ma polnud veel korralikult Hiinasse jõudnudki. Ja ma ütlen teile, et see oli ainult päeva algus, meil läks KÕIK metsa. Esialgu ei ühendanud mu telefon Hong Kongi netiga ära ja siis ma ei saanud Helenit ega Andjelat kätte, sest Andjelal seal pool netti ei olnud kindlasti ja Heleni kohta ma ei teadnudki. Hiinas on ju kõik sotsiaalmeedia keelatud, st ka Whatsapp, mille kaudu me suhtlesime. Mõtlesin, et ma ei saagi neid kätte. Õnneks aga kuidagi sai Helen mingi aeg Whatsappi ja siis rääkisime teineteisele kogu loo ära. Kui ma kooli tagasi jõudsin, oli kaks tundi sellest ajast, kui me kolmekesi koolist lahkusime, kell oli umbes 11.30. Ma olin juba nii pettunud ja pahane, et mõtlesin, et ei lähegi enam kuhugi. Esimese piiripunktini, kus nüüd päriselt viisat taodelda sai, oli veidi üle tunni, ja teiseni üle pooleteise tundi. Helen veel ütles, et läheksin teisse piiripunkti, et see olevat kuidagi parem või ma ei tea, mida iganes. Ehk siis.. veel ligi kaks tundi? Pool päeva on juba raisus. Nooooooo... maaaaa ei tea nüüd. Ah, mida iganes, eks ma siis lähen, muidu jääb täiesti minemata. Võtsin siis selle seikluse uuesti ette ja vist pidin 3 või 4 erinevat transporti kasutama, et Luohu piiripunkti jõuda. Kõlab nagu mingi väike Soome külake, eks? See selleks; kaks tundi hiljem taotlesin õiges kohas õiget viisat, maksin õige rahaga ja olin täiesti legaalne migrant seekord. Küll aga oli seal rohkem inimesi ja rohkem ootamist ja värk-särk. Järgmiseks probleemiks osutus see, et nii, kui ma piiri ületan, pole mul nendega võimalust kontakti saada, sest mul pole netti ja võib-olla Hiina üldse blokib mu sotsiaalmeedia ära, kes seda teab, eks. Palusin neilt üht, et nad tuleks mulle piirile vastu. Ja siis hakkas Helen ma ei tea, mis häma ajama, aga rääkis, et ''ohh, see piir liiga kaugel ja nad ikka ei jõua ja et ma tuleks ise ja saame linnas kokku''. Amisasjanagu? Ma olin piisavalt palju juba läbi elanud, võiks natukenegi mulle vastu tulla ja aidata. Pluss, selleks ajaks olin ma 5 tundi söömata ka olnud ja ma olin niiiii väsinud ja niiiii pahur, et ma pole ammu ennast sellisena mäletanud. Seega põhimõtteliselt ütles mulle Helen, et saa ise hakkama ja kohtume linnas. Kurat, esiteks, kus kohas? JA MILLAL? Ma ju ei tea, kuidas ja millal ja kust ma üldse kuhugi saan. Jeebus! Selles suhtes, et ükski probleem pole muidugi lahendamatu, aga kui sa saad teist inimest aidata, siis palun tee seda. Eriti, kui sa oled kohalik. Ma võin teile nii palju öelda, et Hiinas räägiti VÄGA vähe inglise keelt. Vähemalt kõikides nendes kohtades, kuhu mina (ja meie) sattusin(/me). Kuigi härra Google ütleb, et inglise keel on seal laialt levinud, siis meie Andjelaga naersime selle peale ikka päris kõvasti. Piirikontroll muidugi on seal väga ebamugav, nii palju näpujälgi, passi skännimist, näotuvastust ja seda kõike umbes 4x. Eelmises piiris oli sama. Ja seepärast tekkis mul jube kurjategija tunne, sest nad raudselt kuidagi süsteemist nägid, et ma üritasin mõned tunnid varem piiri ületada vms. Viisaprotsess oli kiire ja valutu ja kui ma üks kord sellest jamast välja sain, siis kaheks sekundiks hakkas kergem, kuni ma avastasin, et ma pean ma-ei-tea-kuidas kuhugi ma-isegi-ei-tea-kuhu minema. Otsustasin endale sealt kohaliku SIM-kaardi osta, et mul netti oleks. Mulle öeldi ostes, et Whatsapp, Instagram, Facebook ega Google ei tööta. Okei. Jah. Saad hakkama, Alice. Selle ostmiseks samamoodi näotuvastus, passikoopia, allkirjastamine ja kõik värgid veel. Inglise keelt nad ka ei osanud ja pidid Googeldama, mis asi see Eesti veel on. On see ikka päris koht? Kuidagi, ma ei tea, kuidas, nad jõudsid Googeldades Küproseni ja küsisid, kas see on see koht. Ma näitasin uuesti passile, ei, EESTI, EST-O-NI-A. Peale pikkkaa jamamist sain ka selle protsessi tehtud, maksin jälle muidugi raha, sest kapitalism on maruvahva. Kell oli vist kaks või kolm pärastlõunal. Päev oligi juba täiesti raisku läinud, sest umbes 3-4 tundi hiljem oli kottpime. Ma ei hakka liiga pikalt (hah, eks näis) kirjutama, mida kõike me läbi elasime, aga ma teen teile väikese ülevaate ja lühikokkuvõtte. Esiteks, ma pidin neid mööda linna taga ajama, sest Helen keeldus mulle vastu tulemast ja ma siiamaani ei saa aru, miks. Kui ma lõpuks nendega kokku sain, ütlesin neile kohe esimese asjana otse, et ma olen väga väsinud, näljane ja väga pahur, nii et, kui ma nähvan teile, siis ärge võtke südamesse. Ma tegelikult palusin neilt varem mulle midagigi kuskilt süüa hankida, kasvõi puuvilja või midagi, aga mida ma ei saanud... Nojah. Muide, seal on ka turvakontrollid IGAS metroojaamas, st iga kord, kui lähed metroojaama, lähed pisikesest turvakontrollist läbi. Ja igalpool on kaamerad ja korravalvurid. Päris häiriv oli mu jaoks. Pidin nendega ühes metroojaamas kokku saama, kus ma ajasin neid ka 15-20 minutit taga, sest Helen ei suutnud mulle öelda, millise väljapääsu poole ma minema pean. Need olid tähistatud erinevate tähtedega A-st G-ni. Võib-olla oli neid isegi rohkem, ma enam ei mäleta. Esialgu saatis ta mu valesse kohta, mis oli muidugi kõige kaugemal ja siis me lihtsalt ei leidnud teineteist üles. Vingerdasime seal linnas veidi ringi, saime süüa ja siis Helen küsib, mis me siis teha kah tahame?... Eee, sul pidi plaan olema? ''Aa, jaa, no, okei, aga lähme siis näiteks ühte kaubanduskeskusesse.'' Okei. See oli üsna kaugel, kuhu sõitsime 3 metroo asemel 4ga, sest Helen sai millestki valesti aru ja sõitsime vahepeal valesse suunda, see röövis meilt jälle vähemalt tunni. Kaubanduskeskus oli täiesti mõttetu. See polnudki nagu kaubanduskeskus. Mingi hetk ütleb Helen, et ta ei teadnud, ta polnud seal kunagi varem käinud. Oeh, kullake, miks sa testid ja katsetad praegu. Pole just kõige parem aeg, või mis. Seal polnud mitte ühtegi poodi, mis meid oleks huvitanud ka. Selleks ajaks olime me kõik juba äärmiselt pahurad ja ilmselt iga pisemgi asi oleks meid rivist nii välja lükanud ja keegi meist oleks murdunud ja kellelegi halvasti öelnud. Siis hakkas veel vihma ka sadama ja me polnud mitte midagi oma päevaga teinud. Üks pisike fakt veel oli see, et Helenil oli tühi käsipagasikohver ka kaasas, sest ta ema saatis talle paki kuhugi pakiautomaati või -kontorisse vms. Ja mingi hetk liiga hilja tuli välja, et see koht oli juba kinni ja ta ei saa oma asju enam kätte, aga ta ei öelnud ka enne meile mitte midagi. Meil polnud sellest aimugi. Igatahes oli lõpuks kõik äärmiselt ebamugav. Kui me viimaks otsustasime, et lähme ära, sest me olime pahurad ja väsinud, kell oli üsna palju ning õues oli pime ja sadas vihma, siis bussi oodates mingi mees käis Andjela sääri katsumas ja siis jooksis minema. Nii et põhimõtteliselt ahistas teda. See veel puudus. Aitäh kirsi eest tordil. Mul oli nii heameel, kui me hakkasime Hong Kongi poole tagasi minema, mu üüratu ärevus ja ebameeldivus hakkasid üle minema, tekkis tunne, et ma lähen tagasi koju, kus on mugav ja kus ma tean täpselt, kuidas miski käib. Kuniks ma hakkasin mõtlema, et... kas ma pean läbima sama piiripunkti, kust ma tulin? Sest me ikka tahtsime lahkuda läbi selle, kust on lühem maa koju. Ma mõtlesin, et ei saa olla.. cammoon, ma tahan tagasi minna, küll nad ikka lasevad. Sest kui nad ei oleks mind sealt läbi piiri lasknud, siis ma ei oleks enam järgmisesse piiri jõudnud enne selle sulgemist ja oleksin pidanud üleöö Shenzheni jääma. Ma ütlesin Helenile ja Andjelale, et ma lähen esimesena ja nad ootavad, kuni ma piirist läbi olen, sest ma ei ole nõus enam kuhugi üksinda jääma, kui midagi peaks juhtuma. AGA. Õnneks läks see viimane pisiasi hästi ja ma sain ilusti tagasi Hong Kongi. Ja nagu te aru olete võinud saada, siis ma tundsin, ja siiani tunnen, end niii rumalasti, et ma ei osanud ennetavalt välja uurida, kus piiripunktides ma oma viisat teha saan. Ma küsisin Helenilt, kas ta arvab, et saan seal. Arvas, et saan, jah. Okei. Ja Andjelaga arutasime samamoodi, et kuidas see võimalik on, et mõlemad uurisime selle viisa teema kohta ja meil mõlemal jäi see detail kahe silma vahele. Lihtsalt ei olnud kuskil. Nüüd guugeldades on see muidugi umbes teine asi, mis ma selle viisa kohta leian. Klassika. Lühidalt öeldes läks kõik metsa, ma raiskasin mõttetult palju närve, raha ja aega mitte millegi peale. Agaaaaaa, pole midagi, jälle targem. Tean, kellega mul reisida ei sobi jaaa üldse, noh, elu on selline, mis sa teed. Jumal tänatud, et me ei läinud kauemaks ega kaugemale. Ja kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja muu selline motiveeriv teema. Et siis vähemalt sain nüüd õlult ära selle teema ja äkki keegi teine vähemalt õpib mu vigadest. Agaaa, mis seal's ikka. Faktide aeg: * Juba vähemalt kuu aega olen ma kasutanud sooja(! enne käisin a-la-ti külma veega pesemas) vett, sest siin pole enam nii kuum. Kuigi paljud ikka räägivad, et liiga palav on. Ei tea, pole kindel. * Kohalikud on suured heledate juuste ja heledate silmade fännid, aga ma olen alati tagaplaanile jäänud. Miskipärast paljud arvavad, et ma saan oma juuste pärast palju tähelepanu, aga ma teadsin kohe, et ei saa. See on Euroopas suurem asi kui siin. Ma ei tea küll, miks. Sellest olenemata sain ühes loengus kahelt kohalikult komplimendi, et mul on väga ilusad juuksed, meenutan neile tegelast ''Vaprakese'' multikast. Küsisid, kas nad võivad mu juukseid katsuda ja kui see tehtud said, siis kinnitasid, et need on nii pehmed. See oli nii naljakas ja armas korraga. * Mul on nii raske siin õppida, sest kogu mind ümbritsev keskkond on siiski mulle harjumuspärasest koolimaailmast väga erinev ja mul ei ole väga tunnet, et ma siin koolis käin. Lisaks veel otsa panna kogu selle protestide teema ja üldse muu põneva, näiteks Jaapani taifuuni, mis siin toimub, siis ma lihtsalt olen pidevalt ninapidi uudistes, nagu ma juba alguseski mainisin. * Käisin siin ühel päeval esimest korda kinos Jokkerit vaatamas. Mulle väga meeldis, kaamera- ja näitlejatöö olid minu jaoks eriti märkimisväärsed ja natukene meenutas mulle Hong Kongi see film ka. Kino on siin muidu üsna odav. Pilet õpilasele 5 eurot ja popkorn ning jook juurde 3 eurot. Samas see kino oli pigem vanem, ma ei mäletagi, millal ma viimati sellises kinos käisin. Heli oli alguses liiga nõrk, pärast juba parem. Aga läheks uuesti küll. * Ja kuiiii hea oli üle nädala aja lõpuks kooli kämpusest kuhugi kaugemale saada! Ma just mõtlesin mingi aeg, et ma pole kuu aega Hong Kongi saarel käinud! - Ja nüüd väike kokkuvõte protestilaineilt. Käisime täna Andjelaga 10 000 Buddha kuju kloostris, mis oli kuskil eriti X-asukohas, kuhu kumbki meist varem jõudnud polnud. Peale seal ringi jalutamist otsustasime vaadata kaubanduskeskusesse, sest see oli täpselt metroojaamaga ühenduses ja me polnud seal varem käinud. Juba sisse minnes oli veidi aru saada, et midagi hakkab toimuma, sest musta riietatud näomaskidega inimesi oli seal palju märgata. Jalutasime ringi, tutvusime keskusega, kui kuulsime et protesteerijad hakkasid oma hüüdlauseid karjuma. Ma kõiki neid lauseid ei tea, aga kaks tükki neist peaksid olema: ''Seisa Hong Kongiga, meie aja revolutsioon '' ja ''5 nõuet/käsku, mitte 1 vähem''. Või nüüd on neil juba 6 nõuet? Vot ma pole täiesti kindel. Mingi teema oli kuskil vahepeal. Keelest ei saa aru, siis ei oska midagi ennustada ka. Igatahes karjusid ja kogunesid, laulsid, karjusid veel, mängisid muusikat, istusid põrandal. Saime aru, et meil tasuks uttu tõmmata enne, kui metroojaam kinni pannakse ja asi täitsa jamaks kisub. Selleks ajaks, kui me väljuma hakkasime, olis paljud poed ennast juba igaks juhuks kinni pannud. Ja metroo sissepääsu tekkis konkreetne tropp - kõik, kes ei soovinud ennast protestimisega siduda, üritasid korraga sellest piirkonnast ära minna. Ma pole veel kordagi sellist järjekorda metroos näinud. Allpool on ka paar pilti. Kodus jälgisin uudiseid terve õhtu vältel ja nägin, et meil vedas 10-20 minuti täpsusega kuni asi seal käest ära läks. Hakati vandaalitsema, taaskord Hiinaga seotud kaupluseid hävitama, metrood hävitama ja midagi läks seal kuskil vist põlema ka... või pandi põlema, sest igatahes suitsu oli ja tuletõrje käis ka kohal. Üldse lõppes see õhtu jälle natukene inetult, lausa 11 inimest viidi haiglasse, 27 metroopeatust 94st sulgeti varem ja ühes piirkonnas oli kuulda suurt plahvatus(? kuskil pole selle kohta täpsustust hetkel). Ma vist selleks korraks nüüd lõpetan. Palju on küll veel rääkida ja Vietnami reisi jutt tuleb ka ühel päeval ette võtta kõikide muude (kooli)kohustuste kõrvalt, aga ma juba niigi kirjutasin teile pool raamatut kokku ühest lühikesest päevast. Aitäh, et te endiselt vahel ikka uurite, kuidas mul läheb ja palute mul ka siia kirjutada ja annate niisama endast märku ka. See on tore! Olge paid! Paanika-banaanika! ! Jutt Hong Kongi olukorrast hakkab *-märgist all pool. Järsku on kuidagi kõik asjad kuhjuma hakanud. Kooliaasta algas äärmiselt rahulikult ja aeglaselt ja sellise meeleoluga, et tuleb pigem tagasihoidlik semester, aga nüüd tuleb tunnistada, et ma pean oma sõnu sööma. Ma olen jõudnud sinna punkti, kus tähtajad hingavad kuklasse ja süda hakkab kohvi üledoosist aina kiiremini puperdama. Mul on nii palju ka teile kirjutada, aga kuna kõik mu kirjutised on nii pikad ja võtavad nii kaua aega, siis ma ei teagi kohe, millal või kuidas ma kogu info siia ära suudan jagada ja seda kõike tasakaalus hoida muude asjadega, mis teha tuleb või mis ma teha tahan. Muidugi kohalike vaatamisväärsustega tutvumisele ja niisama turisti mängimisele tuleb vist natukeseks ajaks kriips peale tõmmata, aga sellest lähemalt varsti. Teate, natuke raske on olla nii empaatiline inimene. Osad mu kursused on ka sellised, mis keskenduvad väga palju ühiskonna nõrkustele ja toovad esile erinevaid probleeme, nt põgenikud, tervislikud riskid, looduskatastroofid, haigused, kuidas ja miks uudiseid kujutatud on. Ja mu väike süda ei pea vastu sellele kõigele!!! Samas ma nagu ka siiski tahan kõike teada ja olla kursis, et üldse teadlikkus oleks suurem ja levinum ja inimesed suudaks enda tekitatud probleeme lahendada. Oeh, mis see paradoksaalsus nüüd olgu. Istusin tolle lõigu kirjutamise hetkel ühes loengus, mis muidu keskendub meedia tarvitamisele tänapäevases maailmas, aga jõudsime too päev otsapidi põgenike teemani. Ma pole täpselt kindel küll, kuidas, aga see pani mind jälle mõistma, mis privileegid mul on; pani mind hindama selliseid igapäevaseid, tavalisi ja iseenesest mõistetavaid asju, mis mu eluga mul kaasas on. Mul on terved käed-jalad-silmad-suu, mida kõigil siin maailmas pole, mille potentsiaale ma võiksin rohkem ära kasutada. Ma pole kunagi pidanud ületama merd kummipaadiga, kus on peal sadakond inimest, kellest keegi ujuda ei oska, on dehüdreerumas ja suurest hirmust lolliks minemas, samal ajal süles hoides enda imikut, kes võib-olla enam eluski pole. Mul pole nii suurt küsimärki enda homse tuleviku osas ja mul on olemas selline võimalus hariduseks, toiduks, oma voodiks ja puhasteks riieteks. Need on lohtsad, aga vajalikud asjad, mille üle ma pead vaevama ei pea. Aitäh. Vahepeal on nii palju juhtunud ja mul on nii palju kirjutada, aga see vast on tavaline, et kui midagi toimub, siis toimub kõik korraga ja edu siis selle kõige lahendamisel. Paar nädalavahetust tagasi käisin Heleni ja Andjelaga Hong Kongi piiril asuvas Hiina linnas Shenzhenis, mis kujunes selliseks päevaks, et kõik läks valesti, mis vähegi valesti minna sai ja kõigil oli terve päev tuju väga halb. Ma esimesed nädal aega olin nii pahane kogu selle päeva peale, et isegi ei tahtnud sellest esialgu kirjutada, aga mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kuigi kõik detailid muidugi enam nii selgelt meeles pole, siis ühel päeval räägin natukene täpsemalt sellest seiklusest ka. Lisaks sellele jõudsin ma paar päeva tagasi Vietnamist koju. Hong Kongi koju siis. Vietnami reis oli megalahe! Suures pildis läks seal kõik hästi, aga eks nagu iga reisiga, pole ikka muidu see õige, kui midagi halvasti ei lähe. Käisime seal Andjelaga kahekesi. Meil oli lihtsalt see teema, et surusime nädala sisse 3 erinevat linna, nii et me olime kogu aeg natukene väsinud ja väsimus tekitab tahtmatut pahameelt. Lisaks kõigele oli seal ilm veel hullem kui Hong Kongis augustikuus, mis tähendab väga kuuma ja niisket ilma. Ma arvan, et ma pole kunagi oma elus nii palju higistanud. Saun on ka ikka täitsa midagi muud. Ka sellele seiklusele kavatsen hoopis mõnel teisel päeval keskenduda. - * Kuna aga praegu on olukord Hong Kongis üsna drastiliselt muutunud, siis ma mõtlesin hoopis postituse sellele pühendada, et viia teid kurssi viimaste uudistega, minu arusaamade ja arvamustega jms, sest tegemist on endiselt väga aktuaalse teemaga ja ma pole sellest eriti varem rääkinudki (samas oli kogu see teema varem ikka päris leebe). Pluss, tahaks kogu selle teema enda süsteemist välja saada ja ma tean, et ma ei saa kõikide kohalikega enda arvamusi väga jagada, sest ma ei ole kõigiga sama meelt ja see võib lihtsalt mulle endale probleeme kaela tuua, kui ma seda kõva häälega välja ütlen teiste ees. Õnneks on mul mõttekaaslaseid ka, aga see on selline õhuke piir, kelle ees midagi jagada saab. Vähemalt siin eesti keeles kirjutades vist kõige ohtlikum pole. Ma loodan. :) Väikese sissejuhatusena ütlen seda, et kõige paremaks mõistmiseks eeldab järgnev jutt väikest baasteadmist sellest, mis ja miks miski Hong Kongis viimased kuud toimunud on. Kõik see viimasem ja intensiivseim protestide periood hakkas umbes nädal tagasi, septembri lõpus/oktoobri alguses, kus politseinikud kasutasid esimest korda tulirelva ja kuuli läbi rindkere sai keskkooli õpilane, kes õnneks küll jäi ellu, aga kuul läks läbi täpselt südame kõrvalt ja ta on siiamaani haiglas taastumas. Eile, 4. oktoobril tulistas erariietes politseinik jalga 14-aastast õpilast ja seda ma vaatasin ise otseülekandest oma ühikast. Mõlemal tulistamised olid väidetavalt enesekaitseks, aga mõlemad olukorrad on sellised… kaheldavad. 1. oktoober, mis oli riiklik püha, Hiina 70. sünnipäev, möödus Hiinas väga pidulikult ja rahulikult, aga Hong Kongis täiesti vastupidiselt - kohalikud näitasid välja oma raevu Hiina valitsuse vastu põletades lippe ja Hiina presidendi pilte ning lihtsalt rüüstades ja protesteerides. Ma olen algusest peale olnud seda meelt, et meeleavaldus, demonstratsioonid ja protestimine on täiesti okei, vahel isegi vajalik, aga kindlasti mitte piisav põhjus või isegi ettekääne vandaalitsemiseks ja rüüstamiseks. Küll aga on siin selliseks need olukorrad kujunenud. Too päev suleti 25 metroojaama peatust 91st. See on rohkem kui neljandik. Miks? Sest meeleavaldajad rüüstasid metroojaamasid nii palju, et nende kasutamine oli peaaegu võimatu. Kõik asjad peksti seal katki ja kõik, mis võimalik, pandi põlema. Seda oli ka varem ette tulnud, aga mitte nii suures ulatuses. Põhjus, miks rünnatakse ja rüüstatakse metroojaamasid, peitub selles, et kuna Hong Kongi valitsus rahastab seda, siis sellega näidatakse valitsuse vastu üles pahameelt. Metroojaamade hävitamine algas kõik mingist olukorrast, kus üks protesteerija jooksis enda kaitseks metroojaama peitu ja politseinikud jooksid talle järgi ja seal juhtus midagi, aga keegi täpselt ei tea, mis juhtus, sest valitsus ei olnud nõus avalikustama videosid, mis metroojaamade kaamerad salvestasid ja on siiamaani keeldunud andma rahvale ligipääsu üleüldse metroojaamade kaameratele, et näha, mis protestide käigus täpselt juhtunud on. Sellest ka kohalike pahameel ja selle väljendamine vandaalitsemises metroojaamades. Nüüd 4. oktoobril kiskus asi natukene veel koledamaks. Hommikul loengus istudes lugesin uudist, et Hong Kongi linnapea/president, kuidas iganes teda siin nimetatakse, Carrie Lam, andis teada, et võib-olla keelustatakse siin ära näomaskid, lootes sellega vähendada protesteerimist, sest maskide abil varjatakse siin enda identiteeti, et vältida vahistamisohtu ning muid probleeme valitsuse ja jõududega. Ma teadsin kohe, et see pole hea uudis, sest kui siiamaani pole millegi peale keegi rahunenud, siis see on üks olukordadest, mis vihastaks kohalikke veelgi enam. Kõigest loetud tunnid hiljem, võib-olla 5 tundi hiljem, lugesin uut uudist, mis andis teada, et näomaskite kasutamise keeld jõustub peale südaööd, st alates laupäevast. Erandiks võivad olla maskide kasutamine tervislikel või usklikel põhjustel, aga kui riigivõimul on põhjust arvata, et seda tehakse enda identiteedi varjamiseks, siis on neil õigus käskida inimesel oma mask eemaldada. Selle eiramise tagajärjena võib inimest ees oodata kuue kuu pikkune vangistus, kui ta mõistetakse milleski süüdi, ja/või 3000 euro suurune trahv. Kuna selline seadus suruti läbi ilma tavapäraste seadusandlike protseduurite läbimiseta, siis see tekitas kohalikes suurt paanikat, muidugi põhjusega, mistõttu hakati seda uut etappi kutsuma Hong Kongi surmaks või surma alguseks. Miks nii karmisti? See võib tähendada seda, et riigipea võib iga hetk võtta vastu mis tahes seaduseid, mis võivad ohtu seada elanike vabaduse: eriti kardetakse sõnavabaduse piiramist ning sotsiaalmeedia keelustamist - seda kõike Hiina näitel. Seega oli juba ette arvata, et järgnev õhtu ei tõota tulla ilus. Istusin peale kooli oma toakaaslasega ja jutustasin temaga natuke sellel teemal. Ta on siiamaani ainus kohalik, kellega ma jagan sarnast vaatenurka ja enam ei ole otseselt mitte kummagi poolt. Muidugi ma tahan, et Hong Kongi saabuks rahu ja ma eelistaks samamoodi Hong Kongi kui omaette seisvat riiki enda seaduste ja reeglistikuga, aga mõlema osapoole tegevused on lihtsalt läinud juba nii jõhkraks, et neid ei saa enam nii hästi õigustada. Arutasime seda, et meil on mõlemal kahju politseinikest, sest ka nemad jäävad põhjendamatu vägivalla ohvriteks, aga sellest ei räägi ju mitte keegi! Väikese vahemärkusena võin öelda, et isegi üks mu kohalik õppejõududest rääkis loengus väga alandavalt ja halvasti politseist. Kurb lausa. Samas, kes teab, võib-olla oleksin ma ise samasugune, kui minu riigis selline seis oleks. Vot ei oskagi öelda. Mõtlesin igatahes sellele, et politseinikel on samamoodi pered, lapsed, tuttavad, kes ootavad neid igal öösel süda saapasääres koju. Kas nad jõuavad koju? Kas nad on terved? Sain oma toakaaslaselt veel sellist infot, et tal on meie koolis üks sõber, 20-aastane noormees, kes töötab poole kohaga politseinikuna. Antud olukorra pärast tahtis see noormees varjata oma töökohta, aga see saidi teada ning kogu tema personaalne info jms avaldati netis tema alandamiseks ning väidetavalt on tema ühiselamu toa uks täis vihasõnumeid ja -pilte, sest ta toetab oma tööga valitsust mitte rahvast. Jälgisin siis pingsalt otseülekandeid ja uudiseid kuni suurest väsimusest magama jäin. Ma arvan, et tegu oli kõige laialdasemalt levinud rüüstamise ning demonstratsiooniga. Mingeid numbreid ma teile kahjuks öelda ei oska. Küll aga pandi enne kella 11 õhtul kinni KÕIK Hong Kongi metrooliinid. Minuni jõudnud info järgi ei avatud täna mitte ühtegi metroojaama ega -liini. Kuni lõunani oli suletud ka lennujaama-ekspressliin, kuid mingi aeg see avati. Kõik, mis võimalik oli, peksti katki, ja kõike muud, mida sai, põletati. Kahjuks aga ei piirdutud ainult metroojaamadega, sest kõik teele ‘’ette jäävad’’ firmad, mis on pärit Hiinast või mis kuidagi on teada andnud, et nad toetavad teist osapoolt, st Hiinat, rüüstati nii palju ära, kui vähegi võimalik oli: neid pandi põlema, klaasid peksti katki, poodidest varastati asju jms. See kõik kulmineerus sellega, et laupäeval olid kümned-kümned, kui mitte isegi sadad kaupluseketid suletud või sulgesid end varem, et õhtuseid mässajaid vältida. Minul näiteks polnud täna võimalik peaaegu, et kuhugi minna. Mitte, et ma oleksin tahtnud, aga lihtsalt näitena: kuna metroo ei tööta ja toidupood on kinni, siis midagi muud mul väga teha ei olnudki. Tegelikult plaanisin minna kooli raamatukokku õppima, aga ka see on suletud! Suleti eile varem ning jääb suletuks ka homme ja esmaspäeval. Mul lihtsalt on see probleem, et kodus ei teki sellist õppimismeeleolu, mille loob kool/raamatukogu, ning eriti kogu selle möllu saatel pole mul suurt keskendumisvõimet, sest ma pigem tahan olla kursis sellega, mis minust mõnede kilomeetrite kaugusel toimub. Samuti suleti ka kõik põhi- ja keskkoolid eile tavalistest aegadest varem. Üldiselt on kogu see teema nii mitmeharuline ja -tahuline, et keeruline on näpuga järge pidada ja kedagi milleski täpselt enam süüdistada. Minu nägemist mööda ei tee kumbki osapool niipea mingeid allahindluseid, sest kummagi soovitud tulemusi pole saavutatud, mis on põhjustanud selle, et osapooled on lihtsalt veelgi vihasemad ja agressiivsemad. Muidugi maskide keelustamine ei tähendanud, et keegi nende kandmise üleöö lõpetaks, vaid ajas kohalikke vaid rohkem marru. Samuti on huvitav välja tuua, kuidas lahkudes öeldakse ‘’head aega’’ või ‘’tsau’’ asemel ‘’hoia ennast/ole ettevaatlik’’, sest nii ütles mulle mu toakaaslane, kes reede õhtul läbi mäsleva linna koju läks. Kas… mitte mina poleks talle hoopis seda pidanud ütlema? Aga aitäh, muidugi. Tuli välja ka näiteks see, et mu toakaaslane on natuke tülis oma sõpradega, kes ei saa temast aru, miks ta Hong Kongi ei toeta ja protestidest osa ei võta. Ja just nimelt seepärast hoian ma pigem oma arvamused siin endale. Kui te minu pärast muretsete, siis ma ütlen teile, et pole põhjust. Ma ise enda pärast ei muretse, sest ma tean, et pea ees meeleavaldustesse sukelduda ma ei plaani ning üldpildis olen ma kohalikele pigem ohutu - lihtsalt üks turist, kes asjasse ei puutu. Muidugi kunagi ei tohi öelda kunagi ja ettevaatlik olen ma kindlasti. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegu on väga huvitava ajaga, millest kindlasti kirjutatakse ajalooõpikutesse ja ma tahan teada, milliseks see olukord siin kujuneb ning ma püüan ka teid kursis hoida, kui midagi suurejoonelist toimub. Muidugi on see teema pikem ja keerulisem kui mu postitus, aga mõtlesin lihtsalt viimased uudised teile ka kättesaadavamaks teha, sest ma kuulsin, et Eesti meedias seda eriti ei kajastata. Lisan siia lõppu nüüd ühe huvitava ja vaatamist väärt video seoses eilsete mässude ning üleüldise olukorra ja meeleoluga. Lõpetan selle sissekande ühe kohaliku musta huumoriga inglise keele valdajatele: MTR (metrooliinid) sai täna endale uue hüüdnime: empty-R.
Ma luban, et järgmine kord jätkan juba ilusamate teemadega! Olge tublid ja hoidke end! |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |