''Hello, I am a small problem...'' ehk kuidas ma siis suurtes meeltesegadustes üritasin täna eelmisele koolile (Hong Kongis) kirja kirjutada. Pidi olema muidugi, et I have a small problem. Samas, jumal seda teab, eks ma vast ise olen ka probleem vahel! Kuskil miskit toimub - Alice! Ja kui miskit ei toimu - Alice! You know the drill! Ausalt kah, mida puder-ja-kapsast need viimased... 3 kuud(?) olnud on. Väga suur emotsionaalne tivolituur ja ma muidugi olen kirjutamise jätnud sinna kaugesse homsesse. Ma olen paar mustandit siia teinud, aga mul juba on kirjutamisega selline veider asi, et kui ei ole tuju, siis ei ole, ja kui tuju kaob poole kirjutamise pealt ära, siis on ka kõik. Või kui ei ole tähtaega, siis ei saa ka midagi valmis. Lobajutust nüüd samm edasi, teen gigalühikese kokkuvõtte sellest, kuidas Hong Kongi elu lõppes ja siis natuke pikema kokkuvõtte viimastest päevadest juba mu neljandas koduriigis (jah, ma arvestasin Eesti siia sisse, mis siis). Põhimõtteliselt lõppes Hong Kongi lust ja lillepidu minu jaoks umbes 5 nädalat varem ajast, mis ma algselt planeerinud olin ja 15. jaanuariks ette ostetud piletid tuli krõbeda hinnaga ümber vahetada. Muidugi oleks uute ostmine veel krõbedam olnud, seega isegi hästi, eksole. Mis-miks-kuidas-millal jms küsimused üritan lahti seletada järgmises postituses. Mul on homme tundidevaba päev, seega miks mitte alustada seda kohvi joomise ja mineviku üle heietamisega? Seega, püsige lainel. Nüüd aga natukene ajakohasemad uudised otse Madalmaadest. Minu 2019/20 kooliaasta Hollandisse tulek oli juba sama kaua ette planeeritud kui Hong Kongi minek. Esialgu tahtsin HKs olla terve aasta, aga Erasmus+ leping ei oleks võimaldanud kahe semestri rahastust, seda sain taodelda ainult üheks semestriks väljaspool Euroopat. Seega otsustasin, et lähen siis teiseks semestriks Euroopas kuhugi ja valisin välja Hollandi mitmetel põhjustel: 1. Ma olen siin varem käinud (ka selles linnas, kuhu ma kolisin) ja mulle väga meeldib selle koha atmosfäär, arhitektuur, kultuur ja inimesed. 2. Hollandi haridussüsteem on päris kõrgel tasemel, seega olin ma uudishimulik (ja natukene hirmul). 3. Paljud teised riigid, mis mind huvitanud oleks (nt Itaalia, Hispaania), nõuavad vähemalt B1 tasemel kohaliku keele oskust, sest neil ei ole ingliskeelne õpe niivõrd palju levinud kui näiteks siin. Vahel mõtlen küll, et oleks ju võinud võtta mingi riigi, kus ma veel käinud ei ole, aga samas, vahet pole, see mind nii hullult nüüd ei torgi ega häiri. Siin ümber on palju riike, kus ma veel käinud ei ole, ja kuna ma asun Hollandi südalinnas - Utrechtis - siis ühendus rongidega edasi liikumiseks on siin väga hea. Lendasin Hollandisse 31. jaanuari pärastlõunal ümberistumisega Riias. Võib-olla osad teist teavad, et mul on majutuse leidmisega olnud suured raskused, olen nüüdseks kuu aega igapäevaselt silma peal hoidnud erinevatel gruppidel ja saitidel, kirjutanud kümneid-kümneid kirju ja esimese täiesti realistliku pakkumise sain umbes paar päeva enne äralendu. Leppisime nendega kokku, et teeme videokõne sellel ajal, kui mul Riias ümberistumine on. Kõik läks superhästi, jutt voolas, palju naeru ja jätkus ka omajagu sarnaseid jooni. Nad näitasid mulle kodu ja oma kassi. Kõik oli väga tore ja jäin siis nende otsust ootama järgmise päeva pärastlõunani. Kuna ma suutsin pakkimise viimasele päevale ja osaliselt ka viimastele tundidele jätta, siis lennus olles oli vähemalt hea uni. Kohale jõudsin Amsterdami kohaliku aja järgi ca 18. Nüüd on meil 5/6(olenevalt siis aastaajast, Hong Kongis kella keeramisest ei teatud midagi)-tunnise ajavahe asemel -1 tundi vahet ehk siin on kell 1h vähem kui Eestis. Mul on mu uuest kodulinnast pärit ka kohalik sõber, kes mu elu mingi 83749x kergemaks on teinud ja ilmselt ka edaspidi teeb. Boet aga ise õpib ja elab hetkel Belgias, aga see on ainult umbes 2-tunnise autosõidu kaugusel Utrechtist, seega pigem ligidal. Boet tuli mulle Amsterdami lennujaama vastu, kust me üheskoos rongile hüppasime ja Utrechti sõitsime, asjad ta ema juurde viisime ja siis ühes väga hipsterlikus toidukohas ta ema elukoha juures käisime. Ikka päääris kallis ja uhke koht oli, aga toit oli uskumatult hea. Nad kasutavad ainult hooajale omaseid ja kohalikult kasvatatud tooraineid. Koht ise oli seest äärmiselt ilus, ütlesin Boetile ka, et näeb välja nagu mõni hipi-kohvik kuskilt Telliskivist. Ja üsna selline see ongi. Kohati modernse ja vanakooli sisedisaini segu, avara ruumi, heledate toonide ja suuuure hunniku taimedega restoran. Esimese öö sain veeta Boetiga ta ema juures ja ma olen selle eest läbi ja lõhki ääretult tänulik. 1. veebruar oli aga üks huvitav päev. Mul oli ülikoolis vahetusõpilastele suunatud orientatsioon, mille eesmärgiks on uusi õpilasi omavahel liita, tutvustada koolis tegutsevaid organisatsioone ja vastata küsimustele ning pakkuda abi neile, kes seda vajavad. Utrechti ülikooli (edaspidi UU(Utrecht University)) koolihooned asuvad linnas laiali mitmes kohas. Peamiselt kas siis kesklinnas, mis on no uskumatult mugav ja hea asukoht, või siis sellest natukene eemal teaduspargi juures. Humanitaarhooned on kesklinnas. Samas on mul ilmselt vahel asja ka teistesse majadesse. Boet oli nii kena ja viis mu kooli ära, nagu saadaks oma lapse esimesse klassi. Miskipärast oli mul sees meeletu ärevus. Tavaliselt see nii suur ei ole, Hong Kongis sellist asja alguses küll ei tekkinud. Mul ei tekkinud kellegagi mingit sidet, ei tekkinud tahet kellegagi suhelda ja ennast kuhugi vestlusesse pressida, nii et istusin suurema ajast üksinda kuskil nurgas. Mõned mängud ja asjad tegin tiimina kaasa küll, aga see oli ka kõik. Andsin endast maksimumi, et saavutada miinimum. Ühel hetkel lihtsalt tujust ära olles istusin omaette ja näksisin pähkleid, mis emps mulle kaasa loovutanud oli. Siis tuli mulle kiri ''Aitäh, sinuga oli nii tore jutustada, aga meie otsus kahjuks langes kellegi teise kasuks. Loodame, et leiad endale kodu ruttu!'' Tol hetkel varises terve mu maailm kokku ja ma istusin koolis kuskil nurgas ja poetasin paar pisarat, sest tolleks hetkeks sakkisid kõik asjad mu päevas lihtsalt täiega juba. Kirjutasin Boetile, et olen kooliga lõpetanud ja võime kokku saada. Tegelikult oli mul nii raske ja õnnetu olla, et istusin tund aega veel niisama ja alles siis hakkasin liikuma. Saime linnas kokku, kui üks esimese asju, mis ta mulle ütles, oli see, et ta läks oma tüdruksõbrast lahku, kellega nad ikka päris mitu-mitu aastat koos olid. Ma aga lootsin, et ta tuleb hoopis räägib mulle midagi toredat, et äkki siis mu päev muutub ka paremaks. Selle peale rääkisin ma talle enda loo ka ära ja saime üheskoos aru, kuidas too päev ikka korralikult sakkis. Olime kuidagi vaiksed ja nukrad, aga koos oli vähemalt kergem. Otsustasime ta venna töökohast läbi astuda. Ta vend töötab ühes pisikeses burgerikohvikus. Sain väga head vegan burksi ja elu oli jälle natukene parem. Õhtul istusime ja ajasime ta emaga juttu kõigest ja mitte millestki. Rääkisime, kui veidrad meie päevad olnud on. Ja enam-vähem nõnda segaduses see päev järgmisesse veereski. 2. veebruar ei olnud midagi erilisemat, me kõik olime harjumas nende tingimuste ja oludega, mis meid ümbritseb. Vahva osa muidugi on see, et õhtul sõitis Boet tagasi Belgiasse, kus ta elab koos oma nüüdseks ekstüdruksõbraga, seega eriti tore olukord. Õnneks tüdruk ei ole hetkel ise seal, aga tuled vist neljapäeval tagasi. Suht hall uimerdamise päev oli. Jalutasime natukene selles naabruskonnas ringi, kus on park kitsede ja lindudega. Õhtul sõime kollektiivselt pitasid ja rääkisime veel elust ning mängisime Cards Against Humanity mängu. Leppisime Boeti emaga kokku, et ma saan temalt nädalakeseks veel rohelise tule ta katuse all olla ja kui me nädala lõpuks teineteist ei vihka, siis võin äkki ühe nädala veel olla. Te ei kujuta ette ka, kui hirmus ja vastik see tunne on, nagu ma oleksin enda ööbimist peale surunud, aga samas ei olnud, aga samas... nooo, jah. Teisalt on ta ema väga-väga hooliv ja tore ja selline tšill! Aga ma ikka tunnen ennast halvasti ja tahan esimesel võimalusel leida kodu, kuhu ma oma Utrechti semestri lõpuni jääda saaksin. 3. veebruar ehk täna oli juba natukene toredam päev. Humanitaarias õppivate vahetusõpilaste infopäeval oli vähem inimesi, mis tegi suhtlemise palju lihtsamaks. Aga muidu sarnase põhimõttega üritus: et jagada infot, vastata küsimustele ja abistada muredega. Võib-olla natukene spetsiifilisem ja personaalsem. Meil oli ka väike viktoriin, mille ma kogemata võitsin. Peale ametlikku osa sain endale esimese sõbra, kelleks on Lisa Lätist. Mida vahvat leidu, eks! Jalutasime temaga pärast linnapeal natukene ringi, sõime lõunat, uurisime kohaliku SIM-kaardi kohta ja siis lõpuks läksime mõlemad oma teed pidi. Ma jalutasin veel veidi ringi, sest päike paistis. Käisin läbi ka kohalikust toidupoest, mille peale mu silmad särama lõid, sest veganmaailm on siin meeletu. Jess! Ma olen nii põnevil, et saan proovida nii palju uusi asju. Ühesõnagaaaa, sellised lood siis siinpool sood. Natuke selline väsinud ja stressirikas on olla, aga õnneks on kõik see ka mööduv nähtus. Ma ei tahaks Boeti ema juurde kauemaks kui kaheks nädalaks küll jääda, see oleks juba natukene naeruväärne, aga eks paistab, mis elu toob. Nüüd olen natukene suutnud endale aega võtta ja puhata ja lihtsalt olla ja seepärast suutsin end kokku võtta ja siia teile ja tuleviku-minale veidi kirjutada. Alati teie, Alice
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |