Nagu ma lubasin, võtan ma nüüd kokku selle suure segaduse, mis eelmise semestri lõpus juhtus, miks ma varem ära tulin ja miks ma sellest kirjutanud pole. Ups, kaks tassi kohvi jõin juba ära ja hommikusöök on ka ammu kõhus peidus, seega selle lubadusega panin natuke mööda. Vältimaks pikast jutust veelgi pikemat, jätan esialgu välja reisid Jaapanis Okinawale (toimus novembri esimeses pooles 6 päeva) ja Tais Chiang Maisse (novembri lõpp kuni detsi algus, paar päeva), võin neist eraldi kirjutada, need kohad täiesti väärivad omaette postitust. Nagu ma eelmises Hong Kongi mainivas postituses rääkisin, oli olukord seoses protestidega seal täielikult käest ära minemas. Ma arvan, et see oli viimase 7 (või juba 8?) mässukuu tipphetk, milleni see olukord küündis. Kuigi ma tõesti olin mässukeskmest pigem kaugel, siis aeg-ajalt toimus nii mõndagi minu piirkonnas ka. Ühel õhtul vahistati kaks minu kooli vahetusõpilast, sest nad juhtusid vales kohas valel ajal mustades/tumedates riietes ringi kõndima. Ja teate, kuidas minaa ja ka teised õpilased sellest teada saime? Me kõik jälgisime otseülekandeid igal õhtul-öösel ja sealt nägime, kui keegi neid filmis. Üks õpilastest postitas meie Whatsappi gruppi ekraanipildi neist ja küsis, kas need on meie kooli õpilased. Nii oligi. Kuigi nad otseselt midagi valesti ei teinud ja politseil oli vaja neile mingit süüdistust ju kaela ajada, siis nad lõpuks esitasid süüdistused selle osas, et neil polnud kaasas passe ja õpilaspiletit. Nähtavasti peavad vahetusõpilased HKs endaga kogu aeg kaasas kandma kas kohalikku ID-kaarti või passi ja õpilaspiletit korraga. Mina näiteks ei teadnud sellest seadusest varem mitte midagi ja ilmselgelt ma ei tassinud oma passi alati kaasas. Mida jaburust. Huvitav on muidugi see, kuidas esialgu süüdistati neid protestis osalemises, aga kuna neil polnud mingeid tõestusi, siis veeretati süüdistus millegi muu kaela. Terve öö oli väga pingeline, sest kooli poolt saadeti jaoskonda advokaat, kes olukorra lahendamisega tegeles ja samuti ka üks kohalik õpilane, kes oli äärmiselt toetav alati kõikide vahetusõpilastega seotud murede osas. Ta on tõeline superstaar, ausalt. Kogu see möll ja teadmatus kestis poole hommikuni, sest poisse hoiti jaoskonnas kinni kella 5-ni varahommikul. Peale suuri vaidlemisi ja erinevaid seaduslike protsesside läbimisi lasti õpilased vabaks, kes siis kohe samal päeval ostsid lennupiletid ja lahkusid riigist. Eks ma ilmselt oleks nende asemel täpselt sama teinud. Max, see kohalik õpilane, kes neid kõiges aitas ja meid asjaoludest kursis hoidis, oli järgmisel päeval täiesti läbi omadega. Sattusin temaga kokku, kui saatsime osasid vahetusõpilasi bussile, kes siis omakordas lennujaama läksid. Vaatasime teineteisele lihtsalt silma, jagades pilkudega kaastunnet ja tugevust ja poetasime sünkroonis teineteist kallistades mitmeid pisaraid. Sellest loost kerime paar päeva tagasi: Olime Heleri ja Androga Okinawal ja nautisime sealset rahu ja ilu, kui mu vahetuse koordinaator Eestist kirjutas mulle küsimusega, kuidas mul läheb ja kas minuga on kõik hästi. Tol hetkel mul polnud veel aimugi, mis HKs toimub ja see tundus minu jaoks imelik kiri. Vastasin, et kõik hästi, et ma pole ise hetkel riigis, aga kui mingi mure on, eks ma võtan ühendust. Siis aga kirjutas Andjela mulle, mis mõnede koolide kämpuses toimub ja et ka meie koolis toimus tol päeval boikott, kus õpilased blokeerisid sissepääsud klassidesse, treppidele, liftidesse ja lõunapaiku tühistati ära tunnid, mis veel alanud polnud. Öösel peksid mingid õpilased ka meie kooli söökla puruks, sest see on ühe Hiina ettevõtte tütarfirma. Seoses protestide niivõrd laiaulatusliku häiritusega liikluse osas tuli esmaspäeva õhtul HK koolist meil, et järgmise päeva tunnid on tühistatud, sest inimesed lihtsalt ei jõuaks kas üldse või siis õigeks ajaks kohale: transport liikus ilma mingisuguse plaanita just nii tihti ja hästi kui sattus. Ja selliseid meile tuli päris mitu päeva järjest. Loodeti, et situatsioon paraneb, aga kahjuks mitte nii kiiresti, kui oleks võinud. Lõpuks, kui olin Okinawalt tagasi, kui anti teada, et kogu selle semestri lõpuni on näost näkku tunnid tühistatud, kusjuures meie ülikool oli HKs viimane, kes selle otsuse vastu võttis. Ülejäänud pidavat selguma jooksvalt ja igal õppejõul on pigem vabad käed, kuidas nad selle olukorra lahendavad. Mõnel puhul tähendas see muidugi lisatööd niigi olemasolevatele kodutöödele, eksamitele, grupitöödele ja esseedele. Üldse kõik tõotas tulla äärmiselt 'põnev' ja veelgi kaootilisem. Päevapealt otsustasid ka sadad, kui mitte isegi tuhanded, vahetusõpilased kas ainult riigist lahkuda või isegi lõplikult koju minna. Eriti käis see õpilaste kohta, kes Hiinast pärit olid; nemad olid esimesed suurter hulkades koheselt lahkuma. Samalaadne suur väljaränne toimus ka meie koolis järgnevad 3 päeva kindlasti. Kool isegi korraldas otsebusse kas Hiina piirini või lennujaama ühe korra päevas, et õpilased ei peaks muretsema, kuidas nad kuhugi sellise hädise liikluskorraldusega jõuavad. Mu hea sõbranna Andjela läks ära kohe järgmisel päeval, kui ma olin HKi Jaapanist naasnud. See oli päris südant lõhestav, sest kõik asjad toimusid nii kähku. Samal ööl vahistati meie kooli vahetusõpilased ka. Ainult loetud päevadega sai mu ülikooli kämpusest täielik kummituslinn. Käisin iga päev kedagi bussile ära saatmas, vaatasin pealt, kuidas kõik sõbrad lahkusid ja kuidas kõik teineteisele võib-olla igaveseks ootamatu head aega ütlesid. Samal ajal käis mul võitlus iseendaga - mis minust edasi saab? Mu koduülikool palus mul kohe tagasi tulla, et vältida minu olukorra ja heaolu halvenemist ja turvalisuse nõrgenemist. Ma jonnisin oma trotsiga vastu, sest ma ei olnud valmis tervet oma elu päevapealt seisma panema ja tagasi kolima. Mul oli niiiiiiii (!!!) palju kooliasju veel teha, mille tegemine oleks kindlasti olnud enamgi raskendatud, kui oleksin koheselt tagasi Eestisse tulnud juba pelgalt 6-tunnise ajavahe pärast. Mul oleks tehniliselt pool päeva vähem aega olnud midagi teha, ses Eesti kell 18 õhtu on juba HK südaöö ja ei oleks olnud just eriti realistlik jääda Eestis HK ajatsooni pelgalt selleks, et enda kooliasjad korda saada. Vahepeal tekkis idee, et võin ju asjad kokku pakkida ja kuhugi kõrvalriiki pageda, et mitte ajast nii mõjutatud olla ja siis oma kooliasjad ära lõpetada. Agaaa see oleks ka tähendanud vähemalt kahenädalast 'reisi' kuhugi, mis on esiteks üsna kulukas, et lihtsalt õppima minna? Pluss ennast teades ma juba sain eos aru, et kui ma oleksin selle variandi kasutusele võtnud, siis suure tõenäosusega ei oleks mu õppimisproduktiivsus just eriti kõrge olnud, sest ma oleksin pigem kuskil ringi seigelnud. Teisalt jälle olin ma Erasmuse lepinguga seotud ja pooleldi oma koduinstitutsiooni vastutusel seal riigis, seega nende jaoks oli kõige olulisem, et ma oleksin turvalises keskkonnas, mida nad aga sellises olukorras mulle ju otseselt tagada ei saanud. Lõpuks peale üsna pikka arutelu leppisime kokku, et jään HKi siiski veidi kauemaks, muidu oleksid mu tallad Eestimaad juba novembri keskpaigas tervitanud. Võtsin seal olemise vastutuse täielikult enda kaela ja seletasin, et ma ei tunne ennast ohustatuna, sest ma olen kohalikest nii erinev, keegi otseselt mind millegagi seoses ei ründa ega ohusta ja jälgides pidevalt uudiseid, tean täpselt, kus-mis mässud toimuvad, et neid vältida, st ma ei ole nii rumal, et peaees kuhugi sellisesse situatsiooni hüpata oleksin tahtnud. Samuti tegin kindlaks, et mul on piisavalt toetust nii kohalikult koolilt, neilt, sõpradelt/perelt kui ka enda rahakotilt, kui midagi peaks tõesti nii drastiliselt muutuma, et mul oleks vaja koheselt riigist lahkuda - see poleks olnud probleem. Toetudes eelmainitud faktidele otsustasin paar nädalat veel Hong Kongis olla. Selle aja sees saatsin ära veel sõpru, tegin koolitöid, käisin suurest meeleheitest ja kurbusest kolmeks päevaks üksinda Tais ning tegelesin pakkimise ja koristamisega. Vastates küsimusele, miks ma seda infot kohe kõigile ei kuulutanud või põhimõtteliselt mitte kellelegi oma tagasitulekust teada ei andnud, siis selleks oli paar olulist põhjust. Esiteks, ma olin kogu situatsioonist nii väsinud, et ma ei jaksanud selle tähelepanuga tegeleda. Ilmselgelt oleks paljud mu sõbrad-tuttavad mulle kohe kirjutanud ja kümme küsimust küsinud, et miks ma tulen ja kas minuga on kõik hästi ja kas nad võivad lennujaama vastu tulla või mis iganes. Mul oli sellest olukorrast ja keskonnast vaja pausi ja vältida seda, et peaksin kellelegi kõike koheselt seletama. Ma ju plaanisin niikuinii varem tagasi tulla ja ma pigem räägin sellest inimestele näost näkku, kui hakkan 16-le inimesele eraldi kirjutama. Lihtsalt liiga väsitav. Pluss, nagu ma juba korraks mainisin, ma tahtsin seda teemat lihtsalt vältida, et see enda peast välja saada. Seepärast käisin ma ka natukeseks Tais 'puhkamas', mis kujunes õnneks väga toredaks reisiks, kust ma tulingi tagasi palju värskemana. Samaaegselt arutasin ka empsiga, et ma tulen ju tagasi kaheks kuuks: detsember ja jaanuar. Mis ma teen need kaks kuud? Päris pikk aeg niisama passimiseks. Esialgu oleks mul olnud ainult 2 nädalat Aasiast tagasi tulekust kuni uue semestrini Hollandis. Ta pakkus, et ma võiks selle aja Eestis olles töötada, mis mõte mulle esialgu vastukarva käis, sest ma olin nii segaduses ja väsinud, aga mis tegelikult kujunes väga heaks, oluliseks ja abistavaks ideeks. Tekkis õhku selline küsimus, et kes ikka tahab töötajat kaheks kuuks? Kui ma lähen uude kohta, siis terve selle aja ma põhimõtteliselt õpiksin ja minust ei oleks nii palju kasu ja mis mõte sellel üldse on, kui ma niikuinii kohe jälle ära lähen. Emps aga pakkus, et ma kirjutaksin lennujaama, ehkki on neil abi vaja. Tegu siiski üsna pühaderohke hooajaga. See tundus alguses natukene naljakas idee ja ma ei uskunud, et mind nii lühikeseks perioodiks appi tahetakse, aga ma siiski küsisin. Selgus, et neil oli mu abikäsi väga vaja ja ma läksingi lennujaama seitsmeks nädalaks tagasi tööle. Ühe nädala sellest olin küll haiguslehel, sest mu organism ilmselt lihtsalt nõudis puhkust pidevast rahmeldamisest. Viimane nädal Hong Kongis oli päris nukker, sest kõik mu sõbrad olid läinud, kõik oli nii inimtühi ja ma lihtsalt mõtlesin ennast lolliks. Käisin mõned korrad kesklinnas jalutamas, et kohale aitäh ja tsau-baka öelda ja valmistasin end rahulikult ette riigist lahkumiseks. Valisin muidu riigist lahkumiseks 3. detsembri, kuna see oli ametlik periood, mis ajani pidid tunnid kestma ehk jooksvaid kodutöid oli palju. Peale seda oli eksamiperiood, mis oli natukene talutavam, aga ajavahe tõttu oli see ka muidugi mul Eestis ikka korralik mägironimine. Ma läksin Eestisse aga ringiga, sest esimene punkt oli hoopis Lõuna-Koreas asuv Seouli linn, kus mul hetkel elab ja õpib üks tuttav. Tahtsin sinna väga minna ja mu külastus sinna oli planeeritud juba ammu. Ma ei oleks saanud nii head võimalust kasutamast jätta, et tasuta öömaja ja giid ja sõber korraga paketile kaasa saada! Üks märkus siia vahele veel. Novembris kõige suurema mässu ajal käis Postimees Hong Kongis ja nad tegid ühe suure uudise sealsest elust, kuhu ka mina oma panuse intervjuu alusel andsin, aga kuna see kahjuks on tasuline artikkel, siis isegi mina ei pääse sellele enam ligi. There goes my fame. Ma muidugi ei mõelnud sellele, et seal oli ca 30 kraadi külmem riigist, kust ma just lahkusin. Seouli kraadid kõikusid -7 ja -12 vahel ja ma võin vanduda, et tuulega oli see veelgi külmem. Samas ma olen ka meeeeeeletu külmavares. Ilmselgelt ei olnud mul mitte ühtegi sobilikku riietust sellise kliima jaoks. Aa, ja muidugi oli mulle see üldse üllatus, et seal nii külmaks (ja veel külmemakski) läheb. Ma lihtsalt ei olnud kunagi varem sellest mõelnud ega sellega kokku puutunud. Tean, et paljude teistega, kellele ma sellest rääkinud olen, on sama lugu olnud. Mu kõige soojemad riietusesemed kohvrid olid üks närune pusa ja teksajakk. Jep, -10, siit ma tulen! Muide kohalikud kutsuvad Lõuna-Koread Kagu-Aasia Siberiks. Huvitav, mis Põhja-Korea siis veel on? Õnneks tuli Maria mulle lennujaama vastu ja tõi kaasa ka oma talvejope, et ma täiesti ära külmuma ei peaks. Lõpuks ma ostsin endale lihtsalt enda mantli ja mütsi ja kindad ja salli, sest need kuluvad ka Eestis niikuinii ära. Lühidalt võin öelda, et Korea jättis mulle väga sümpaatse mulje ja ma tahan sinna tagasi minna pikemaks perioodiks soojemal ajal, sest sellise külma tõttu ei suutnud ma õues olemisest maksimumi võtta. Üks huvitav tähelepanek on näiteks aga see, et inimesed Koreas on kõvasti pikemad kui inimesed Hong Kongis. Kui ma HKs metroos seistes nägin üle inimeste peade mitmekümneid(!) meetreid, siis Koreas olid väga paljud minust ikka korralikult pikemad ja nõnda metroorongi teise otsa nägemisest võisin ainult unistada. Eestisse tagasi jõudmine oli natuke nukker ja natuke kergendav. Ega ma poleks üksinda HKs pikalt midagi niikuinii teinud. Lennujaama tagasi tulles tekkis küll koheselt kodune tunne, sest terve see maja on täis tuttavaid, kes tegid mind nähes meeletult suured silmad ja jooksid mind kallistama. See oli kõige armsam asi üldse! Tööd seal alustasin kohe paar päeva hiljem. Samaaegselt tegelesin ka eksamite, esseede ja grupitööde lõpetamisega, mis kujunes korralikuks ajaga žonglöörimiseks. Ühel päeval istusin peale öövahetust tööl veel ligi 7 tundi, et lõpetada ära üks eksam. Mu lemmik oli muidugi see, kuidas muidu üks väga muhe õppejõud ei olnud nõus muutma eksami aega, mis toimus HK aja järgi 9:00-12:00 ennelõunat ehk siis minu kodumaa aja järgi 3:00-6:00 öösel/hommikul. Eriti normaalne oli see, et enamik teised õppejõud olid väga vastutulelikud ja said aru vahetusõpilastest ja ajavahega kaasnevatest probleemidest ning meeleldi muutsid kas eksami vormi või kellaaega. Osade ainete eksami lahendamiseks oli näiteks 24h aega, mõne jaoks isegi kauem. See kõlab palju inimlikumalt mu jaoks. Aga, noh, see õppejõud kirjutas mu mure peale, et: ''Ma ei saa mitte midagi sinna parata. Paned endale kella kaheks öösel äratuse ja tõused vara nagu monk.'' See kõlas kohati nagu lihtsalt mõnitusena, ausalt. Ja see fakt, et ''ta ei saa sinna midagi parata'' on täielik valejutt. Ta lihtsalt ei viitsinud eksamiformaati muuta või selle ümber tõstmisega tegeleda. Ilmselgelt oleks ta saanud sinna midagi parata, sest kui kõik teised said, siis miks tema ei oleks pidanud saama? Norm teema. Oleks see olnud siis vähemalt kasvõi valikvastustega eksam või selline lühike küsimus-lühike vastus stiilis töö, aga ei! See oli esseelaadne eksam, milles pidi valima 4st küsimusest 3 ja vastama neile vähemalt 500 sõnaga ehk siis 1500 sõna kolme tunniga. Lahe. Eks ma sain selle muidugi tehtud küll, aga ma olin nii trotsi täis, loodetavasti täiesti arusaadavatel põhjustel. Lisaks see kaheks kuuks tööle minemine oli hea mõte, sest sain Hollandi jaoks raha kõrvale panna. Lähen neljapäeval ühte korterit vaatama, nii et ma tõesti hoian pöidlad pihus, hoidke teie ka. Mul on ka ääretult heameel selle üle, kui palju aega ma suutsin selle rööprähklemise vahelt oma sõpradele-tuttavatele-perele pühendada. Jäi veel mitu asja küll tegemata ja mitu inimest nägemata, aga pooleks ei tasu end ka joosta. Aa, muide, ma usun sellesse, et iga asi juhtub põhjusega. Isegi, kui mingi sündmus on ääretult negatiivne või halva mõjuga tollel hetkel, siis ilmselt pikemas perspektiivis on see kuidagi kasulik. Ehtne näide sellest, et ainult loetud nädalad peale seda, kui ma Hong Kongist lahkusin, hakkas levima praegune koroonaviirus/ Wuhani kopsupõletik/ SARS/MERS 2.0 või mis iganes nimega te seda uut haigust nimetada tahate. Vastasel juhul oleks ma viiruse puhangu ajal veel selle keskme läheduses asunud päris mitu nädalat ja sellest on küll hirmutav mõelda. Nii et mul on nüüd tõsimeeli heameel, et ma sealt varem ära sain. Teisalt tunnen ma kohalikele meeletult kaasa. Mu HK ülikoolis on näost näkku tunnid jälle peatatud juba vähemalt nädal aega ja seda kuni märtsi alguseni. Kämpusesse ning õpilaskodudesse sisenemisel ja välumisel möödetakse kõikide temperatuuri eranditult. Vaesekesed. Olge tugevad! Tundub, et sain vast nüüd suuremad sündmused sellega seoses ka jagatud. Baiiiii!
1 Comment
Kadre
2/7/2020 13:19:19
youre doing amazing sweetie!! <3
Reply
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |