Järgmine osa kuni - märgini on kirjutatud eelneva nädala jooksul. Siin postituses on jälle 100 erinevat asja üheskoos, sest puder ja kapsad on ju ikka ühe õige vegani lemmikvärk, eksole. Ma olen osade kokkupuutunud vahetusõpilastega jõudnud sellistele järeldustele, et keegi meist ei saa: 1. vara magama, 2. hästi magada ja 3. vara üles tõusta. Ja seda on päris naljakas näha, kui suur kergendus see kõigile on, et mõnes mures ei olda üksinda. Aga eks see ongi kogu selle vahetusõpilase kogukonna tunde võlu. Teisalt on see jälle kurb, et kõigil täpselt samasugune lugu viimased 2 nädalat on olnud. Samas olen ma täheldanud, et sõltumata mu üsna elavast ja seltskondlikust loomust, olen ma siiski introvert. Kõik teised räägivad, kuidas nad nii väga juba toakaaslast tahaksid, sest üksinda õhtuti toas olles hakkab igav või kurb ja lõpuks on neil üksik tunne just seepärast, et pole toas kellegagi juttu ajada. Mul on täiesti risti-vastupidi. Mul on just heameel tulla tuppa ja olla üksinda vaikuses (või siiski, valetan, enamasti muusikalainel) ja enda sotsiaalsuse patareisid laadida ja mitte muretseda selle pärast, kas keegi kuskil kõrval tunneb ennast hästi või kas ma peaks tule kustu panema või mis iganes. Kohe saab 2 nädalat täis ja ma ALLES TÄNA avastasin, et mu laua kohal on väike tuli ka... ma olin kogu aeg nii suures paanikas, et siin ainult täistuli on. No, tule eile meile, Alice... Ma ei oskagi isegi öelda, mis ma vahepeal teinud olen. Suuresti mitte midagi, aeg-ajalt linna avastanud, enamasti toas istunud. Kuidagi jube raske on ennast toast välja saada ja kui saan, siis ka alles õhtul, umbes 16-17 paiku. Ja siis juba paari tunni pärast on väljas kottpime ja tunne, et päev jälle raisku lastud. *Kirjutab Alice, kes taas kogu päeva just toas arvuti taga veetis. Ma tegelikult tunnen, kuidas mu jalad ja lihased kanged on ja tahaks nagu rohkem liigutada, aga samas... ma ei tea, mis värk on. Üldse, terve päeva midagi teha ei taha või ei viitsi ja siis tuleb hilisõhtu ja tahaks ukulelet mängida ja kirjutada ja lugeda ja ja ja kõike, kõike kohe ja praegu! Sest miks mitte! Maruvahva, Älisss, maruuuuuvahva. - Küll aga sain vahepeal tuttavaks ühe uue neiuga, ta on päris Hiinast. Mulle meeldib, kuidas inglise keeles nad ütlevad, et ''I am from the Mainland'' ehk siis tõlkes nagu ''Ma olen pärit... põhimaalt(?)''. Mina teadsin seda väljendit, aga näiteks ühele taanikale tuli see üllatusena. ''Et nii te siis kutsute Hiinat? Põhimaaks?'' Igatahes, mulle just jõudis kohale, et ma siin sujuvalt adopteerin üksikuid mahajäetuid lapsi. Las ma seletan. Helen, see Hiinast pärit tüdruk (väga mitte Hiinalik nimi, eks? Mind ka üllatas), kirjutas üks päev vahetusõpilaste Whatsappi gruppi, kuna üks ekskursioon tühistati, siis see tähendab tema jaoks kahjuks järjekordset toas istumist. Keegi sellele ei vastanud, aga ma otsustasin sabast kinni haarata ja kirjutasin talle, kas ta tahab midagi mingi päev teha. Järgmine päev läksimegi randa avastama ja sööma. Väga vahva oli ja ma sain väga palju huvitavat Hiinast teada. Nad on kasvatatud ikka päris konservatiivselt: gümnaasiumis ei tohi neiud meikida, juuksed peavad olema kogu aeg kinni jne. Kui kellelgi märgatakse meiki, siis tuleb suur vestlus vanemate ja direktoriga, et miks välimusele rohkem tähelepanu pööratakse kui õppimisele, mis määrab nende tuleviku, sest lõpueksami tulemustest sõltub, mis inimesega on tegu. Umbes selline teema. Siis ma uurisin ka selle kohta, miks nad tahtlikult ei päevita. Ta ütles, et laialt levinud arusaam on see, et päevitamine on kuidagi räpane. See idee randist ja muutunud nahatoonist on räpane. Huvitav. Samuti ujus ta esimest korda elus paar nädalat enne Hong Kongi tulekut. Rääkis, kuidas Hiinas on kõik palju odavam ja kuidas seal on elamiseks palju rohkem ruumi ning suuremad kodud. Ta on selline armas. Ta ei saa vist kõigest aru, mis ma inglise keeles räägin. Ma ei tea, kas asi on mu aktsendis(?) või selles, et ma räägin enamasti üsna kiiresti, aga vahepeal ma olen märganud, et ta tõstatab mingi teema, mida me juba varem katsime ja siis on mingi asja üle üllatunud, mida ma talle juba rääkinud olin. Hmm... Aga kui ma siin enne rääkisin adopteerimisest. Ühel päeval sain läbi Instagrami juhuslikult tuttavaks Andjelaga Serbiast, kes muidu õpib Hollandis, aga on samuti Lingnanis vahetusaastal. Ta on ainus serbiakas, nagu ma olen ainus eestikas. Igatahes otsustasime ka kokku saada mingi päev. Nüüd on sellest päevast saanud mitu päeva ja me oleme siiamaani üsna hästi klappinud, mille üle mul on heameel (jee!). Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis me ilmselt lähme ka koos kuhugi reisile, aga muidugi ette ennustada ei saa ja ära sõnuda ka ei taha. Samuti käisime kolmekesi ühe korra väljas. Kõik üksikud tuleb ikka kokku viia! Muide! Esmaspäeval lõunapaiku sain ma oma toakaaslasega tuttavaks! Ta nimi Yen, kohalik, õpib ärindust Lingnanis teist aastat. Huvitav on muidugi see, et sisse tulles tema minu nime juba teadis, aga ma isegi ei teadnud seda, kas ma saan toakaaslase või millal ma saan toakaaslase. Ja natukene veel huvitavam lugu on nüüd see, khmnatukepiinlikkhm, kuidas ma talle peale vaadates, ma pean ausalt tunnistama, ei oleks osanud öelda, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Tal on lihtsalt nii neutraalne välimus, lühikesed juuksed ja neutraalne riietusstiil. Päris tõsiselt ka. Me oleme temaga väga, väga vähe suhelnud, sest ta elab umbes 80% ajast siiski kodus ja käib siin ainult siis, kui tal on loengud hommikul vara. See tähendab, et ööbib siin umbes 1-2 päeva nädalas. Minu jaoks täiesti ideaalne diil! Eks ta on natuke tagasihoidlik ja vaikne, aga sellised on enamik kohalikud siin; ja ma pean ütlema, et ega ma isegi eriti palju jutukam pole olnud. Muide vol2! Esmaspäeval käisin võrkpalli...trennis? See polnud trenn, see oli... Oeh, ma olen nii pettunud selles! See pidi olema nö selline proovitrenn, kus treener vaatab kõikide oskuseid ja valib endale tiimi välja. Tegelikkus oli ikka väga nõme. Las ma seletan: 1. Treener ei rääkinud mitte sõ-na-gi inglise keelt, ainult kohalikku. Ja kuna asiaadid on suures osas ise äärmiselt tagasihoidlikud ja vaiksed, siis ega keegi meile neljale vahetusõpilasele midagi ei tõlkinud ka kuni me ise ei küsinud. Ja nii iga. harjutuse. järel. Treener isegi ei pannud mitte mingit panust sellele, et me kaasatud saaksime. Mida iganes? 2. Jaaa no kirsiks tordil oli see, et peale poolteisttundi ütles ta, et kuna juba oktoobris tulevad mingid tähtsad võistlused ja tal tegelikult on kaks tiimi juba olemas, kelle omavaheline dünaamika on juba eelneva(te)st aasta(te)st paigas, siis uute väljatreenimiseks pole aega. Ja muidugi selle lasime ka teistel meile tõlkida. Seega... ajaraiskamine. Oleks võinud sellest alustada. Natukene kurvaks tegi, aga õnneks meil on siin piisavalt palju aktiivseid vahetusõpilasi, kes ise korraldavad ruumi- ja pallirendid ja hakkame vist omavahel siis aeg-ajalt niisama mängimas käima, kui kõik hästi läheb. Küll aga tunnen, kuidas mu kogu keha lihased ääretult kanged on ehk siis märk sellest, et tuleks rohkem liikuda, eksole-onju. Nonii, nüüd jõuame aga selleni, et ahoi ja valleralleraa, sest mul hakkas ju sellest nädalast kool, mis tähendab, et tegu on mu 14. õppeaastaga olles õpilane ja 16. õppeaastaga üleüldse olles kooliga seotud. Kuigi esmaspäev on mul koolivaba, sest ma üritasin tunniplaani sättida nii, et mul oleksid pikad nädalavahetused, et kergem oleks kuskil reisidel käia (jess, vähemalt millegagi sain hästi hakkama), siis see tähendab seda, et mul olid alles esimesed kaks loengut täna (3. september, teisip). Esimese loengu nimi oli ''loominguline eneseväljendus muusikaga'' ja see kestis kolm tundi. Õnneks pole tegu mingi igava kuulan-mida-lektor-maha-loeb loenguga, vaid selles on palju interaktiivsust, videosid, muusikat, arvamusi, defineerimisi, mingil määral kindlasti filosofeerimist, kultuuridevaheliste eripärasuste analüüsimist jms huvitavat. Samuti tuleb kalligraafiat, kritseldamist, tantsimist ja igasugu muud, ka külalis''esinejaid'' Hiinast ja Ühendkuningriikidest, kui mul nüüd õigesti meelde jäi. Mulle meeldib, et professor üritab rõhutada seda, et kreatiivsuse ja emotsionaalsuse väljendamiseks läbi kunsti ei pea olema professionaal või alast tehniliselt teadlik. Tõotab tulla pigem huvitav kursus. Üsna vaba õhkkonna ja käekäiguga ka. Õppejõud on ise muidu kohalik, mängib professionaalsel tasemel tšellot ja mingit... Hiina kohalikku pilli, mille nimetust ma ei tea. Kusjuures, mõlemad professorid, kes mulle täna loenguid andsid, toetavad õpilasi protesteerimisel. Nad mõlemad ütlesid, et protesteerimisega seoses puudumised on põhjendatud ja üldse olid väga toetavalt ja meeldivalt sel teemal meelestatud. Teise loengu professor ütles isegi midagi sellist: ''Teid on täna siin nii palju. Ma arvasin, et enamik teist on protesteerimas. Sest te peaksite olema... siis teeksite ühiskonna jaoks midagi kasulikku ka siin istumise asemel.'' Teise aine nimi oli ''armastus ja seksuaalsus''. Seda annab meile sakslane, kes on õppinud filosoofiks ja programmeerijaks ning see kursus ongi filosoofiline lähenemine nendele teemadele. Tema kursuse kontuur on üsna selline, mis muidu vist üldiselt Euroopas või vähemalt Eestis on: sisukad loengud, arutelud, kodune lugemine, 2x eksamit, väike uurimus ja ettekanne ning kirjalik lõputöö/essee. Kuigi loengutes me otseselt midagi peale arutelu tegema ei pea, siis kogu see muu teema on ikka korralik hunnik asju. Ta on üsna range ja distsiplineeritud, mis mulle iseenesest meeldib, aga samas on ta ka väga vaimukas. Pluss, meil on loengus üks kohalik kutt, kes itsitab iga asja peale, nagu ta oleks uuesti 15. Samuti ta küsis nii palju küsimusi, et me kõik viskasime ta üle nalja lõpuks. Vähemalt oli meil kõigil lõbus! Mõned head killud selle professori repertuaarist: - ''DEADline consists of two words, no best before or expires after; DEADline means you're DEAD after that.'' - seda ei saa eesti keelde tõlkida väga hästi, nii et jätan selle nii. - ''Ärge saatke mulle e-maile. Kui teil on mingi probleem, tulge astuge mu kontorist läbi, ma muidu istun seal päevad otsa igavuses, sest keegi seal ei käi. Võite e-maili saata ainult erandjuhtudel, näiteks siis, kui tahate teada anda, et surite eile ja homsesse loengusse ei jõua.'' Samuti tuli välja, et mõlemad need kursused on Lingnanis esmakordsed, seega ma olen topeltkatsejänes. Aga, muidugi, ma unustasin rääkida, kui vahva on klassiruumide otsimine, kui sul pole olnud kämpuse tuuri ja pole üldse muidu aimu, mis värk on! Mind aitab välja palju see, et koolil on oma äpp ja äppis on kooli kämpuse kaart. Samas mulle meeldib see, et kummaski aines ei ei kasuta või ei tohi kasutada telefoni ega arvuteid. Värskendav, kaasav ja mõistlik, aitäh. Siiamaani on kool muidu põnev ja ma olen valmis järgmisteks päevadeks! Kuigi ma olen protestidest siiamaani otseselt täiesti puutumatu olnud, siis ühel päeval siiski tervitas kodu lähedal metroojaamas meid selline vaatepilt. Ca 20-30 minutit hiljem saadeti vahetusõpilaste gruppi hoiatus, et sealt võiks eemale hoida, sest politseinikud on kohal ja midagi on käest ära. Kahju, et leidub neid nõmekaid, kes otsustavad rahulikku ja asjalikku protesteerimist ära kasutada vabandusena vandaalitsemiseks. Ja sellenädalane faktiring:
- Ma olin täna-aastat-vana, kui ma sain teada, et siinsed pöidlasuurused prussakad LENDAVAD. Aitäh, elu. Olid armas! - Rotid peaksid siin olema väikeste jäneste suurused... aga vot, seda ma vist lihtsalt ei taha uskuda. Pole näinud, ei oska kinnitada. - Kohalikud ärkavad ellu öösel. Kella 1 ja 3 vahel on ühikates meeletu möll, ilge kisa, itsitamine, ustega paugutamine ja ma ei tea, mis kõik veel. Ma ei jäänud eile üle tunni aja seepärast magama. Õnneks Carmen hoiatas mind pappseinte eest ja mul on kõrvatropid kaasas. Aga, johhaidi, inimesed, magage ka, palun. - Ma olen siin üksinda ringi käies NII omas mullis, et ma kõndisin täna KOLM korda mööda kohalikest, kes mind teadsid ja mind tervitasid ja ma ei tundnud ära ja kahel juhul ei jõudnud isegi reageerida, et vastu trehvata. Väga piinlik. Pole ime, et räägitakse, et ''need Põhja-Eurooplased on ikka nii tuimad ja külmad ja ülbed''. Ja nüüdseks on kell oi-kui-palju-ups-liiga-palju ja Alice'il on umbes viimased 4 tundi juba uneaeg olnud, seega lehvitan tulevikust, olge vahvad ja hoidke mind ka kursis sellega, kuidas teil endal läheb! PS! Sõbralik meeldetuletus iseendale (ja miks mitte ka teistele): joo (VEEL) rohkem vett!!!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |