Paanika-banaanika! ! Jutt Hong Kongi olukorrast hakkab *-märgist all pool. Järsku on kuidagi kõik asjad kuhjuma hakanud. Kooliaasta algas äärmiselt rahulikult ja aeglaselt ja sellise meeleoluga, et tuleb pigem tagasihoidlik semester, aga nüüd tuleb tunnistada, et ma pean oma sõnu sööma. Ma olen jõudnud sinna punkti, kus tähtajad hingavad kuklasse ja süda hakkab kohvi üledoosist aina kiiremini puperdama. Mul on nii palju ka teile kirjutada, aga kuna kõik mu kirjutised on nii pikad ja võtavad nii kaua aega, siis ma ei teagi kohe, millal või kuidas ma kogu info siia ära suudan jagada ja seda kõike tasakaalus hoida muude asjadega, mis teha tuleb või mis ma teha tahan. Muidugi kohalike vaatamisväärsustega tutvumisele ja niisama turisti mängimisele tuleb vist natukeseks ajaks kriips peale tõmmata, aga sellest lähemalt varsti. Teate, natuke raske on olla nii empaatiline inimene. Osad mu kursused on ka sellised, mis keskenduvad väga palju ühiskonna nõrkustele ja toovad esile erinevaid probleeme, nt põgenikud, tervislikud riskid, looduskatastroofid, haigused, kuidas ja miks uudiseid kujutatud on. Ja mu väike süda ei pea vastu sellele kõigele!!! Samas ma nagu ka siiski tahan kõike teada ja olla kursis, et üldse teadlikkus oleks suurem ja levinum ja inimesed suudaks enda tekitatud probleeme lahendada. Oeh, mis see paradoksaalsus nüüd olgu. Istusin tolle lõigu kirjutamise hetkel ühes loengus, mis muidu keskendub meedia tarvitamisele tänapäevases maailmas, aga jõudsime too päev otsapidi põgenike teemani. Ma pole täpselt kindel küll, kuidas, aga see pani mind jälle mõistma, mis privileegid mul on; pani mind hindama selliseid igapäevaseid, tavalisi ja iseenesest mõistetavaid asju, mis mu eluga mul kaasas on. Mul on terved käed-jalad-silmad-suu, mida kõigil siin maailmas pole, mille potentsiaale ma võiksin rohkem ära kasutada. Ma pole kunagi pidanud ületama merd kummipaadiga, kus on peal sadakond inimest, kellest keegi ujuda ei oska, on dehüdreerumas ja suurest hirmust lolliks minemas, samal ajal süles hoides enda imikut, kes võib-olla enam eluski pole. Mul pole nii suurt küsimärki enda homse tuleviku osas ja mul on olemas selline võimalus hariduseks, toiduks, oma voodiks ja puhasteks riieteks. Need on lohtsad, aga vajalikud asjad, mille üle ma pead vaevama ei pea. Aitäh. Vahepeal on nii palju juhtunud ja mul on nii palju kirjutada, aga see vast on tavaline, et kui midagi toimub, siis toimub kõik korraga ja edu siis selle kõige lahendamisel. Paar nädalavahetust tagasi käisin Heleni ja Andjelaga Hong Kongi piiril asuvas Hiina linnas Shenzhenis, mis kujunes selliseks päevaks, et kõik läks valesti, mis vähegi valesti minna sai ja kõigil oli terve päev tuju väga halb. Ma esimesed nädal aega olin nii pahane kogu selle päeva peale, et isegi ei tahtnud sellest esialgu kirjutada, aga mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kuigi kõik detailid muidugi enam nii selgelt meeles pole, siis ühel päeval räägin natukene täpsemalt sellest seiklusest ka. Lisaks sellele jõudsin ma paar päeva tagasi Vietnamist koju. Hong Kongi koju siis. Vietnami reis oli megalahe! Suures pildis läks seal kõik hästi, aga eks nagu iga reisiga, pole ikka muidu see õige, kui midagi halvasti ei lähe. Käisime seal Andjelaga kahekesi. Meil oli lihtsalt see teema, et surusime nädala sisse 3 erinevat linna, nii et me olime kogu aeg natukene väsinud ja väsimus tekitab tahtmatut pahameelt. Lisaks kõigele oli seal ilm veel hullem kui Hong Kongis augustikuus, mis tähendab väga kuuma ja niisket ilma. Ma arvan, et ma pole kunagi oma elus nii palju higistanud. Saun on ka ikka täitsa midagi muud. Ka sellele seiklusele kavatsen hoopis mõnel teisel päeval keskenduda. - * Kuna aga praegu on olukord Hong Kongis üsna drastiliselt muutunud, siis ma mõtlesin hoopis postituse sellele pühendada, et viia teid kurssi viimaste uudistega, minu arusaamade ja arvamustega jms, sest tegemist on endiselt väga aktuaalse teemaga ja ma pole sellest eriti varem rääkinudki (samas oli kogu see teema varem ikka päris leebe). Pluss, tahaks kogu selle teema enda süsteemist välja saada ja ma tean, et ma ei saa kõikide kohalikega enda arvamusi väga jagada, sest ma ei ole kõigiga sama meelt ja see võib lihtsalt mulle endale probleeme kaela tuua, kui ma seda kõva häälega välja ütlen teiste ees. Õnneks on mul mõttekaaslaseid ka, aga see on selline õhuke piir, kelle ees midagi jagada saab. Vähemalt siin eesti keeles kirjutades vist kõige ohtlikum pole. Ma loodan. :) Väikese sissejuhatusena ütlen seda, et kõige paremaks mõistmiseks eeldab järgnev jutt väikest baasteadmist sellest, mis ja miks miski Hong Kongis viimased kuud toimunud on. Kõik see viimasem ja intensiivseim protestide periood hakkas umbes nädal tagasi, septembri lõpus/oktoobri alguses, kus politseinikud kasutasid esimest korda tulirelva ja kuuli läbi rindkere sai keskkooli õpilane, kes õnneks küll jäi ellu, aga kuul läks läbi täpselt südame kõrvalt ja ta on siiamaani haiglas taastumas. Eile, 4. oktoobril tulistas erariietes politseinik jalga 14-aastast õpilast ja seda ma vaatasin ise otseülekandest oma ühikast. Mõlemal tulistamised olid väidetavalt enesekaitseks, aga mõlemad olukorrad on sellised… kaheldavad. 1. oktoober, mis oli riiklik püha, Hiina 70. sünnipäev, möödus Hiinas väga pidulikult ja rahulikult, aga Hong Kongis täiesti vastupidiselt - kohalikud näitasid välja oma raevu Hiina valitsuse vastu põletades lippe ja Hiina presidendi pilte ning lihtsalt rüüstades ja protesteerides. Ma olen algusest peale olnud seda meelt, et meeleavaldus, demonstratsioonid ja protestimine on täiesti okei, vahel isegi vajalik, aga kindlasti mitte piisav põhjus või isegi ettekääne vandaalitsemiseks ja rüüstamiseks. Küll aga on siin selliseks need olukorrad kujunenud. Too päev suleti 25 metroojaama peatust 91st. See on rohkem kui neljandik. Miks? Sest meeleavaldajad rüüstasid metroojaamasid nii palju, et nende kasutamine oli peaaegu võimatu. Kõik asjad peksti seal katki ja kõik, mis võimalik, pandi põlema. Seda oli ka varem ette tulnud, aga mitte nii suures ulatuses. Põhjus, miks rünnatakse ja rüüstatakse metroojaamasid, peitub selles, et kuna Hong Kongi valitsus rahastab seda, siis sellega näidatakse valitsuse vastu üles pahameelt. Metroojaamade hävitamine algas kõik mingist olukorrast, kus üks protesteerija jooksis enda kaitseks metroojaama peitu ja politseinikud jooksid talle järgi ja seal juhtus midagi, aga keegi täpselt ei tea, mis juhtus, sest valitsus ei olnud nõus avalikustama videosid, mis metroojaamade kaamerad salvestasid ja on siiamaani keeldunud andma rahvale ligipääsu üleüldse metroojaamade kaameratele, et näha, mis protestide käigus täpselt juhtunud on. Sellest ka kohalike pahameel ja selle väljendamine vandaalitsemises metroojaamades. Nüüd 4. oktoobril kiskus asi natukene veel koledamaks. Hommikul loengus istudes lugesin uudist, et Hong Kongi linnapea/president, kuidas iganes teda siin nimetatakse, Carrie Lam, andis teada, et võib-olla keelustatakse siin ära näomaskid, lootes sellega vähendada protesteerimist, sest maskide abil varjatakse siin enda identiteeti, et vältida vahistamisohtu ning muid probleeme valitsuse ja jõududega. Ma teadsin kohe, et see pole hea uudis, sest kui siiamaani pole millegi peale keegi rahunenud, siis see on üks olukordadest, mis vihastaks kohalikke veelgi enam. Kõigest loetud tunnid hiljem, võib-olla 5 tundi hiljem, lugesin uut uudist, mis andis teada, et näomaskite kasutamise keeld jõustub peale südaööd, st alates laupäevast. Erandiks võivad olla maskide kasutamine tervislikel või usklikel põhjustel, aga kui riigivõimul on põhjust arvata, et seda tehakse enda identiteedi varjamiseks, siis on neil õigus käskida inimesel oma mask eemaldada. Selle eiramise tagajärjena võib inimest ees oodata kuue kuu pikkune vangistus, kui ta mõistetakse milleski süüdi, ja/või 3000 euro suurune trahv. Kuna selline seadus suruti läbi ilma tavapäraste seadusandlike protseduurite läbimiseta, siis see tekitas kohalikes suurt paanikat, muidugi põhjusega, mistõttu hakati seda uut etappi kutsuma Hong Kongi surmaks või surma alguseks. Miks nii karmisti? See võib tähendada seda, et riigipea võib iga hetk võtta vastu mis tahes seaduseid, mis võivad ohtu seada elanike vabaduse: eriti kardetakse sõnavabaduse piiramist ning sotsiaalmeedia keelustamist - seda kõike Hiina näitel. Seega oli juba ette arvata, et järgnev õhtu ei tõota tulla ilus. Istusin peale kooli oma toakaaslasega ja jutustasin temaga natuke sellel teemal. Ta on siiamaani ainus kohalik, kellega ma jagan sarnast vaatenurka ja enam ei ole otseselt mitte kummagi poolt. Muidugi ma tahan, et Hong Kongi saabuks rahu ja ma eelistaks samamoodi Hong Kongi kui omaette seisvat riiki enda seaduste ja reeglistikuga, aga mõlema osapoole tegevused on lihtsalt läinud juba nii jõhkraks, et neid ei saa enam nii hästi õigustada. Arutasime seda, et meil on mõlemal kahju politseinikest, sest ka nemad jäävad põhjendamatu vägivalla ohvriteks, aga sellest ei räägi ju mitte keegi! Väikese vahemärkusena võin öelda, et isegi üks mu kohalik õppejõududest rääkis loengus väga alandavalt ja halvasti politseist. Kurb lausa. Samas, kes teab, võib-olla oleksin ma ise samasugune, kui minu riigis selline seis oleks. Vot ei oskagi öelda. Mõtlesin igatahes sellele, et politseinikel on samamoodi pered, lapsed, tuttavad, kes ootavad neid igal öösel süda saapasääres koju. Kas nad jõuavad koju? Kas nad on terved? Sain oma toakaaslaselt veel sellist infot, et tal on meie koolis üks sõber, 20-aastane noormees, kes töötab poole kohaga politseinikuna. Antud olukorra pärast tahtis see noormees varjata oma töökohta, aga see saidi teada ning kogu tema personaalne info jms avaldati netis tema alandamiseks ning väidetavalt on tema ühiselamu toa uks täis vihasõnumeid ja -pilte, sest ta toetab oma tööga valitsust mitte rahvast. Jälgisin siis pingsalt otseülekandeid ja uudiseid kuni suurest väsimusest magama jäin. Ma arvan, et tegu oli kõige laialdasemalt levinud rüüstamise ning demonstratsiooniga. Mingeid numbreid ma teile kahjuks öelda ei oska. Küll aga pandi enne kella 11 õhtul kinni KÕIK Hong Kongi metrooliinid. Minuni jõudnud info järgi ei avatud täna mitte ühtegi metroojaama ega -liini. Kuni lõunani oli suletud ka lennujaama-ekspressliin, kuid mingi aeg see avati. Kõik, mis võimalik oli, peksti katki, ja kõike muud, mida sai, põletati. Kahjuks aga ei piirdutud ainult metroojaamadega, sest kõik teele ‘’ette jäävad’’ firmad, mis on pärit Hiinast või mis kuidagi on teada andnud, et nad toetavad teist osapoolt, st Hiinat, rüüstati nii palju ära, kui vähegi võimalik oli: neid pandi põlema, klaasid peksti katki, poodidest varastati asju jms. See kõik kulmineerus sellega, et laupäeval olid kümned-kümned, kui mitte isegi sadad kaupluseketid suletud või sulgesid end varem, et õhtuseid mässajaid vältida. Minul näiteks polnud täna võimalik peaaegu, et kuhugi minna. Mitte, et ma oleksin tahtnud, aga lihtsalt näitena: kuna metroo ei tööta ja toidupood on kinni, siis midagi muud mul väga teha ei olnudki. Tegelikult plaanisin minna kooli raamatukokku õppima, aga ka see on suletud! Suleti eile varem ning jääb suletuks ka homme ja esmaspäeval. Mul lihtsalt on see probleem, et kodus ei teki sellist õppimismeeleolu, mille loob kool/raamatukogu, ning eriti kogu selle möllu saatel pole mul suurt keskendumisvõimet, sest ma pigem tahan olla kursis sellega, mis minust mõnede kilomeetrite kaugusel toimub. Samuti suleti ka kõik põhi- ja keskkoolid eile tavalistest aegadest varem. Üldiselt on kogu see teema nii mitmeharuline ja -tahuline, et keeruline on näpuga järge pidada ja kedagi milleski täpselt enam süüdistada. Minu nägemist mööda ei tee kumbki osapool niipea mingeid allahindluseid, sest kummagi soovitud tulemusi pole saavutatud, mis on põhjustanud selle, et osapooled on lihtsalt veelgi vihasemad ja agressiivsemad. Muidugi maskide keelustamine ei tähendanud, et keegi nende kandmise üleöö lõpetaks, vaid ajas kohalikke vaid rohkem marru. Samuti on huvitav välja tuua, kuidas lahkudes öeldakse ‘’head aega’’ või ‘’tsau’’ asemel ‘’hoia ennast/ole ettevaatlik’’, sest nii ütles mulle mu toakaaslane, kes reede õhtul läbi mäsleva linna koju läks. Kas… mitte mina poleks talle hoopis seda pidanud ütlema? Aga aitäh, muidugi. Tuli välja ka näiteks see, et mu toakaaslane on natuke tülis oma sõpradega, kes ei saa temast aru, miks ta Hong Kongi ei toeta ja protestidest osa ei võta. Ja just nimelt seepärast hoian ma pigem oma arvamused siin endale. Kui te minu pärast muretsete, siis ma ütlen teile, et pole põhjust. Ma ise enda pärast ei muretse, sest ma tean, et pea ees meeleavaldustesse sukelduda ma ei plaani ning üldpildis olen ma kohalikele pigem ohutu - lihtsalt üks turist, kes asjasse ei puutu. Muidugi kunagi ei tohi öelda kunagi ja ettevaatlik olen ma kindlasti. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegu on väga huvitava ajaga, millest kindlasti kirjutatakse ajalooõpikutesse ja ma tahan teada, milliseks see olukord siin kujuneb ning ma püüan ka teid kursis hoida, kui midagi suurejoonelist toimub. Muidugi on see teema pikem ja keerulisem kui mu postitus, aga mõtlesin lihtsalt viimased uudised teile ka kättesaadavamaks teha, sest ma kuulsin, et Eesti meedias seda eriti ei kajastata. Lisan siia lõppu nüüd ühe huvitava ja vaatamist väärt video seoses eilsete mässude ning üleüldise olukorra ja meeleoluga. Lõpetan selle sissekande ühe kohaliku musta huumoriga inglise keele valdajatele: MTR (metrooliinid) sai täna endale uue hüüdnime: empty-R.
Ma luban, et järgmine kord jätkan juba ilusamate teemadega! Olge tublid ja hoidke end!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |