Nonii. Alice on tagasi oma seiklustega. Ma tahaksin tihemini kirjutada, aga ma pole kõige parem ajaplaneerija, ütlen ausalt. Kui ma nüüd eelmine kord mainisin, et ma Vietnamis kohe esimene päev haigeks jäin, siis nüüd üks päev peale eelmise postituse avaldamist jäin jälle haigeks. Seekord mitte õhureostusest, vaid... jumal teab millest ja see mõjus mulle natukene raskemini. Olin peaaegu nädala täiesti maha niidetud ja 4-5 päeva veetsin oma voodi seltsis, millest 2 esimest ööd ei saanud üldse magada ja mõtlesin, et lähen haiglasse, kui kolmandat päeva ka magada ei saa, sest ma tundsin, et ma lähen väsimusest hulluks muidu. Aga lõpp hea, kõik hea, sain lõpuks magada ja mu energia on nüüd tagasi ja teised suuremad vaegused on mu ka viimaks maha jätnud. See on ka põhjus, miks ma vahepeal midagi siia kirjutanud pole. Ma isegi ei suutnud õppida ja nii palju, kui ma millegi sellise tegemist vihkan, siis ma palusin ühe kodutöö jaoks pikendust, sest ma lihtsalt ei suutnud kaua ekraani vaadata, veel vähem millegi analüüsimisest rääkimata. Õnneks mulle tuldi vastu ja ma väga austan seda. 29. september Esimene täispäev Phu Quocis oli meil pigem rahulik. Ärkasime üles, sõime hommikust, nautlesime niisama ja otsustasime kahepeale rolleri rentida. Sellega on selline huvitav lugu, et Andjelal on autosõiduload; minul neid ei ole, kuigi ma olen autokooli sõidutunnid ja teooria ja kõik koolitused ära teinud, siis eksamiteni ma pole jõudnud ja nii juba mitu aastat. Ilmselt tagasiminnes peaksin täiesti nullist alustama. Natuke kahju, aga tegelikult polnud see siin üldse mu jutu mõte. Mõtlesime, et kuna tal on load, las võtab need igaks juhuks kaasa ja küll kahepeal kuidagi millegagi hakkama saame. Tehniliselt ma vist polnud rolleriga ise kunagi sõitnud. Vähemalt hetkel ei tule meelde. Hea asi oli see, et saime rentida otse majutuselt, seega vähem muresid. Rentimine üheks päevaks oli umbes 16 eurot, vist 400 000 kohalikku dongi või midagi sellist. Saime selle eest täispaagi, kaks kiivrit ja rolleri. Ma tegelikult salaja endamisi mõtlesin kohe, et ma tahan juhtida, sest see tundus nii lahe kogemus. PS, kes ei tea, siis Vietnami liiklus on täiesti hullumeelne. Rahustuseks võin öelda, et Phu Quocis seal, kus käisime, oli talutav, saime hakkama. Samas ma mõtlesin kohe, et ilmselt see kuidagi läbi ei lähe, kuna tal on load jne. Rentides aga kummagi lubade kohta midagi ei küsitud ja sealt saime teada, et rolleriga võivad sõita kes iganes. Nägime konkreetselt ka lapsi nendega sõitmas. Täitsa 12-14-aastaseid, kindlasti. Küsisin siis Andjelalt, kas ta tahab juhtida, mille peale ta küsis vastu, kas ma tahan. Ma ütlesin, et ma heameelega sõidan, kui tal selle vastu midagi pole. Tuli välja, et ta eelistaski seda, sest tal oli kunagi nooremana mingi väike trauma rolleriga. Ei midagi tõsist, aga kui saab vältida seda, siis pigem väldib. Mulle sobib! Algus oli muidugi naljakas, sest ma päris täpselt ei teadnud, mis nupp teeb mida ja kuidas rollerit tööle panna jms, kuigi ega seal neid nuppe ja asju just eriti palju polnud. Olulisemad asjad näitas meile hosteli kutt ära, aga eks selle rolleri tajuvuse kätte saamine võttis natukene aega. Meie diil oli selline, et ma sõitsin ja ta luges kaarti. Muidu üldiselt oli meie diil ja klapp väga hea, aga kui ta kaart pange pani, siis ta läks lõpuks päris närvi. Sain üldse aru, et ta pole kõige parem orienteeruja, sest tal võttis natukene kauem kaardist aru saada kui minul. Kuigi ma olen alati arvanud, et ma olen kohutav kaardilugeja? Aga, ei, üldiselt sujus kõik väga hästi. Meie esimene sihtkoht oli Sao rand saare teises otsas, kuhu oli umbes 20 kilomeetrit sõita. Majutuse ümbruses olid meid kohutavalt augulised teed ja veidrad sillad, nii et neid oli alati lõbus ületada. Kui aga lõpuks suuremale teele jõudsime, siis oli kõik kergem, rolleritajuvus tuli ja üleüldse oli vahva. Ühe korra a luges kaarti valesti ja ütles mulle liiga hilja, et oleksin pidanud vasakpöörde tegema. Siis ma viimasel sekundil üritasin teha, aga see ei õnnestunud ja siis ma rammisin veidi teede vahel olevat saarekese äärekivi. Midagi ei juhtunud, väike põks käis ära, kõik asjad ja inimesed jäid terveks, aga kuna Andjela ei osanud õigel ajal oma jalgu maha panna, et me rolleriga ümber ei käiks, siis kui mina panin jalad maha, siis kogu rolleri raskus pluss minu ja Andjela raskus jäi minul püsti hoida, siis natukene peaaegu kummuli käisime. Aga see oli siis, kui peaaegu seisma olime jäänud. Sain jalale mälestuseks sinika ja palju naeru. Lõpuks peale seiklemist jõudsime ilusti ka oma sihtkohta. Järgmiseks mureks tekkis see, et me ei saanud istet lahti, mille all oli väike salasahtlike, kuhu ma oma koti koos rahakoti ja rätiku ja muu vajalikuga panin. Peale väikest proovimist ja kahtlemist küsisime parklas ühe suvalise paari käest abi ja lõpuks tuli valvurionu ka appi ja mitme peale saime ilusti siiski selle lahti. Natuke piinlik oli, aga ikka juhtub. Taipasime, et seda otseselt meile majutuses ei näidatudki. Ja kuigi sellel on juhend põhimõtteliselt peale joonistatud ka, siis esimese korraga ei saanud ikka pihta. Mis sa teed, kui asi on arusaamiseks liiga lihtne ja loogiline, eksole? Aga ilma pikema jututa (haha, päris pikk jutt on olnud juba mitte millesti, Alice), rand ise oli väga ilus ja meie rõõmuks oli seal tegelikult päris vähe inimesi. Muidugi omapära selliste randade suhtes on see, et kõik maksab. Vedelemistool? Maksab. Kiiged? Maksavad. Parkla? Maksab! Õnneks meile, va miljonäridele ei olnud see midagi konti murdvat, aga siiski kõige eest me sellest olenemata ei olnud nõus maksma. Vedelesime veidi päikese käes, peale igat 30 minutit umbes käisime ujumas, siis vahepeal jalutasime niisama seal ringi, tegime pilte, kuni ma lõpuks tundsin, et see päike on mu ikka päris uimaseks teinud. Lühidalt öeldes me põlesime mõlemad ikka tohutult ära. Mina kandsin ilusti päikesekreemi ja panin vähemalt 3-4 korda seda endale peale, nii et... ma ei teagi nüüd. Aa, ja kui me viimast korda vette läksime, siis meid tervitasid seal meduusid ja Andjela jooksis suurest ehmatusest veest välja. Ega me eriti vette tagasi ei kiskunud ka, sest me polnud kindlad, mis sorti need elukad olid. Osade sutsakad pole midagi, aga osadel on ikka jõhkralt tugevad need ja kuna meil polnud netti, et uurida, siis jätsime enda tervise huvideks testimised testimata ja rohkem eriti vette ei kippunud. Üks asi, mis mulle selle koha puhul kohe üldse ei meeldinud, oli prügi. Samas see on üldse Aasias päris läbiv teema. Ranna selles otsas seda eriti ei olnud. Veest leidsin ühe tüki plastikut, mille ma sealt välja tõin, aga muidu oli vesi väga, väga puhas. Samas mööda rannajoont teise otsa kõndides leidsime ühe koha, kus oli konkreetne prügihunnik. Paar pildidemonstratsiooni nendest ka all. Lõpetuseks sõime rannaäärses restorasin hilislõunat ja sõitsime koju tagasi. Selle ajaga ma olin täiesti ära unustanud, kuidas rollerit tööle keerata ja see oli küll natuke piinlik. Aga kaks pead on õnneks kaks pead ja kõik lõppes jälle hästi. Tagasi sõites olime me mõlemad juba päris-päris punased. Seepärast ma panin rätiku enda kätele ja õlgadele, et ma rohkem päikest ei saaks. See oli hea niiske ka ja kotti ega kuhugi seda niikuinii panna ei oleks tahtnud. Tagasitulles pidime veel kütust hankima. See tegi mu korraks päris murelikuks - mul pole aimugi, kuidas see üldiselt käib, veel vähem oli mul aimu, kuidas see kuskil võõras riigis välja näeb. Aga nagu ma juba ütlesin, kaks pead on ikka kaks pead ja siiski suurem osa kohalikest on küll väga abivalmid. Läksime tanklasse, kus kusjuures on mingid inimesed, kes teistele tangivad, nii et viskasin sularaha talle näppu ja meil pandi paak täis. No problem! Hiljem vedelesime majutuses ja nautisime seda kohta ja puhkasime päikesest. Andjela veel läks basseini ujuma, ma vette rohkem ei kippunud ja olin tal lihtsalt seltsiks. Õhtul, umbes kell 9-10 paiku läksin ma veeäärde kiikuma. Lihtsalt nautisin ilma, tuult, vaikust, kohta. Ja kiikusin. Väga mõnus oli. Natuke ümisesin laulda ka omaette. Mingi hetk kirjutas mulle Andjela: ''Meil on sisalik toas! Tule ruttu!'' Ühesõnaga, ta kardab kõike. See oli nii naljakas. Kui m tuppa jõudsin, polnud sisalikku kuskil ja ta oli nii paanikas, et sisaliku enda silmist kogemata lasi. Aga see oli kõigest sisalik. Nad on armsad ja kardavad meil ilmselt rohkem. Ma neid ei karda, oleksin rahumeeli suutnud välja viia ta, aga me ei leidnudki teda üles. Ju siis leidis väljapääsu. 30. september Järgmiseks päevaks olime planeerinud saare teisele poole otsa sõita, kus asub Safari ja loomaaed. See tähendas seda, et rentisime rolleri uuesti. Järelikult oli Andjela vist ikka pigem rahul mu sõidutehnikaga. Ja tegelikult see sõidu osa oligi üks kõige vingevamaid, sest sõites näeb nii palju. Sinna oli veidi üle 25km, nii et kahe päevaga sõitsime kokku umbes 100km, mis on väga tuus minu arust! Täiega teeksin seda veel! Safarist pole ka väga palju rääkida vist. Tore oli, aga oleksime tahtnud seal kauem olla, see pandi kõik üsna vara kinni. Minu jaoks oli tipp-hetk see, kui saime leemuritega sõpradeks. Nad turnisid mu peal ja lasid pai teha. Mingid teised turistid andsid mulle nende jaoks süüa ka. Andjela oli samal ajal lihtsalt paanikas, see oli ausalt nii naljakas. Mul on üks video, kus ta filmis mind ja rääkis: ''Alice, ALICE, ALICE, üks TULEB SU POOLE, APPI!!! Ma lähen siit välja, ausalt.'' Ta hoidis minust ja leemuritest turvalist distantsi samal ajal, kui ma neid paitasin ja nunnutasin. Väga, väga armsad loomad ja meeletult tore kogemus. Teine tore kogemus oli see, kui me ühes kohvikus seal söömas käisime, mille kõrval kaelkirjakud ringi jalutasid. Ma arvan, et ma nägin kaelkirjakuid esimest korda elus. Nad on ka väga armsad! Ja sain ühele sõbrale pai ka teha natukene. Ja känguruid nägin ka esimest korda! Neile kahjuks pai ei saanud teha, aga nad on ka meeletult armsad! Äkki järgmine kord saan pai teha. Peale Safarit sõitsime aga kesklinna. Otsustasime viimase täispäeva õhtu seal veeta, sest otseselt linnas me veel käinud polnudki. Seal on samuti öömarket suur asi, kus tahtsime õhtust süüa ja üleüldiselt viimast õhtut nautida. Muidu oli nagu hea plaan, aga ma mõtlesin, et see tähendab seda, et me peame pimedas tagasi sõitma, mis oli ka ikka, noh, ma pakun, et umbes 10 kilomeetrit tagasi majutusse. See hirmutas mind korraks, aga mitte piisavalt, et see asi tegemata jätta. Alustasime aga rahulikult enne öömarketi avanemist ühes kohvikus kohvitades. Kahjuks läks asi nii, et kohalikud ei saanud aru, et ma ei taha piima, nii et minu jook läks raisku. Selleks ajaks, kui sealt kohvikust lahkusime, oli juba veidi hämaramaks läinud ja me pidime öömarketile lähedal parkimiskoha leidma. See õnneks polnud kõige raskem, sest kohalikud korravalvurid suunasid meid õigesse kohta, aga liiklus see aeg oli juba täiesti segane. Ma ei väsi ennast kiitmast, et ma seal hakkama sain. Tegelikult oli tõesti ülimalt lahe, sest adrenaliini sai ikka omajagu. Jätsime siis rolleri lihtsalt... kuhugi, kus teised rollerid ka olid, ja palvetasime parimat. Öömarket oli väga lahe. Peale Vietnamist tagasi tulemust kõlas mu kõrvus veel mitmeid päevi tugeva aktsendi saatel fraas: ''Hello, madam, hello!'' sest täpselt seda lauset kasutasid kõik kauplejad seal turul ja see oli lõpuks nii naljakas. Õnneks ma olen piisavalt paksu nahaga ja suudan öelda ei ja tuimalt minema kõndida. Küll aga öömarketi ees seistes võtsin ma oma telefoni taskust ja sajad tuhanded Vietnami dongid panid taskust plehku. Ma ise seda ei märganudki, aga õnneks olid kohalikud nii toredad, et näitasid mulle ja sain oma raha kõik ikka ilusti tagasi! Andjelal oli selle kauplemise ja keeldumisega natuke keerulisem suhe. Ma tegelikult isegi kauplesin talle ühed päikeseprillid sealt veidi alla 4 euroga. Nagu ikka, järjestikku olid päris mitu boksi, kus päikeseprille müüdi. Ta ütles, et tahab uusi ja et ilmselt oleks siit hea osta, peaks odav olema. Okei, teeme ära. Ilmselgelt on sealne kultuur selline, et nii, kui sa kuhugi näpud külge paned, siis visatakse sulle peegel ja pakutakse hinda ja muidugi ka teisi mudeleid, mida proovida võiks. Esimeses kohas öeldi prillide hinnaks 160 000 dongi ehk 6+ eurot. Mitte, et see mingi hind meie jaoks oleks, aga ma teadsin, et seal saab kaubelda. Ütlesime, et vaatame edasi. Ja seekord päriselt tahtsime edasi vaadata. Ära minnes hõisati järgi, et okei 140 000. Ütlesin, et jah, hästi, aitäh, me vaatame ringi ja kui ei leia paremaid, tuleme tagasi. Paar boksi edasi leidis Andjela isegi ilusamad prillid. Seal öeldi hinnaks kohe 140 000. Ütlesin neile, et aitäh, hea pakkumine, aga eelmises kohas pakuti 120 000 hinnaks. Selline lihtne valge vale, mille peale äriti meile prillid kohe 100 000 ehk alla 4 euroga. Hästi tehtud, Alice! Andjela proovis ja Alice kauples. Hea tiim. Minu õnneks oli seal turul väga mitmeid veganvalikuid, mille kohta ma eelnevalt ka netist infot otsinud olin ja ma sain päris mitmeid asju proovida, nii et igasugustest snäkkidest sai kõht pärast ikka täiesti täis. Kui me aga rollerit otsima hakkasime, siis... seda enam ei olnud. Lihtsalt ei olnud selles kohas, kuhu me panime. Selleks ajaks oli ka see koht täitunud mitmekümnete rolleritega. Meil oli isegi igaks juhuks pilt rolleri numbrist, et ei ajaks kellegi võõraga segamini. No, ausalt, kõndisime ringi, natukene paanikas ka, rollerit lihtsalt ei ole. Korraks mõtlesime, et ei teagi, mis nüüd teha. Kõndisime edasi, otsisime rollerit ja meie õnneks oli ta lõpuks olemas... lihtsalt täiesti teise kota tõstetud??? Pole aimugi miks, aga, jumal tänatud, see oli olemas! Mis oleks veel parem, kui üks väike šokk õhtusse, eksole? Aga oodake, ostes ühe šoki, saate teise šoki tasuta kaasa! Kodus oli meil toas üks meeletult suur ämblik. Ja kuigi ma olen loomade sõber, siis ma sellest olenemata ei eelista väga, et mu toas mingi suur tundmatu ämblik ringi siblib. Samas, ütlen ausalt, ma oleks võinud ta sinna paika ka jätta. Aga Andjela on meil endiselt suur paanika-banaanika. Kuna ma ütlesin, et mul on ämblikust pigem suva ja tappa ma teda nõus ei ole, siis Andjela ei suutnud seda asja sinna paika jätta ja mul on telefonis 5-minutiline video, kus ta iseend julgustab teda tapma. See on üks järjekordne huumorinurk. Võtab siis lõpuks mu raamatu ja üritab teda lüüa, aga lõi mööda. Peale seda pani suurest hirmust nii suure kisa maha, et majutuses töötavad kutid jalutasid meie hütist mööda, et vaadata, kas meiega on kõik ikka korras. Ma muidugi naersin seal pisarateni. Hea uudis on see, et ämblik viga ei saanud ja ronis ise lõpuks katuseaugust välja, aga Andjela vist ei suutnud päris mitu tundi peale seda magama saada. Igatahes, tagasisõit sealt pimedas oli täitsa lahe. Saime juba peaaegu ilma kaardita hakkama. Kohalikud valmis ja puha. Kogu see Phu Quoci seiklus oli ikka täiega mõnus! Ma arvan, et selleks korraks jälle aitab. Mu pea rohkem ei tööta, et midagi juurde kirjutada, vast oluliseim sai jälle kirja.
Järgmine kord juba Hanoist! Paid!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |