NB! See siin on nüüd täitsa võrdväärne novelliga juba, kisub pikaks see asi. Ma olen nii intensiivselt end uudistesse põiminud, et nii raske on sellest mullist välja tulla ja päriselt asjadega tegeleda nagu koolitööd või blogi kirjutamine. Ma isegi viskasin siin teiste vahetusõpilastega nalja ka, et ma vist pole kunagi Eestis olles nii pingsalt kohalike uudistega kursis olnud kui siin. It's funny because it's true. Ma teen nii, et kirjutan teile Shenzheni suuremad seigad ära ja siis viskan vahele mõningaid fakte ja lõppu teen kiire ülevaate praegusest seisust Hong Kongis seoses protestidega, sest ma täna kogemata põhimõtteliselt kõndisin sisse ühele algavale protestile. Alustan hoopis ühe väikese faktiga. Mul on siia kolimisest saati olnud liiga palju kõrvaklappe ja ma olen nende peale kulutanud rohkem raha, kui ma tunnistada tahaksin. Paar 1: Vahetult enne siia lendamist ostsin ma endale uued kõrvaklapid, et oma 22 tunni pikkust reisi ilusti nautida saaksin. Peale teist lendu lakkas üks klappidest töötamast ja mul oli ees veel kolmas ja kõige pikem lend. Paar 2: Otsustasin Doha lennujaamast siis uued klapid hankida. Seal on kõik asjad esiteks eluhinnaga müügil, teiseks mul polnud aegagi, et kuskilt väga midagi otsida, pidin üsna kohe lennule minema. Seega ostsin esimesed, mis ette jäid, mis vist maksid 70 eurot. Ma ei tea, et ma oleks kunagi oma elus nii palju ühe paari peale kulutanud. Aga mis sa teed. Minu needuseks oli see paar täielik katastroof, mul pole nii kehva helikvaliteediga kõrvaklappe olnud väga-väga ammu. Eriti kurvaks teeb asja see, et nende eest hingehinda küsiti. Paar 3: Kõigele lisaks läksid need katki veel paar päeva enne Vietnami reisi. Kuna Vietnami reisi jooksul oli meil kokku 4 lendu, siis ma teadsin, et ma pean uued ostma. Käisin elektroonikapoes ja olin nõus 45 eurot maksma uute klappide eest. Need olid väga head kõrvaklapid ja meeldisid mulle väga. Kõik tundus ilus olevat. Kuni aga Vietnamis olles avastasin, et need on justkui.. kadunud? Paar 4: Tuli välja, et nii oligi. Seega viimase lennu ajaks otsustasin endale jälle uue paari osta. See oli küll odavam paar kui eelnevad, aga kuna ma olin juba nii palju raha kulutanud, siis hakkas natukene kurb küll. Mul on tunne, et mul tegelikult peaks neid kokku olema 5 paari? Aga ma ei mäleta, mis ühe paariga juhtus. Igatahes, Shenzhen, mitu nädalat hiljem ja ma endiselt ikka ajan oma trotsi selle päevaga ja ei suuda uskuda, et ma nii palju pange astusin. Nagu Murphy seadus ütleb: kõik, mis saab valesti minna, läheb valesti. Tegime plaani sinna minna Heleniga, kes on ise Hiinast pärit ja mitu korda Shenzhenis käinud, ja Andjelaga. Kuidagi juttude käigus jõudsime konsensusele, et Helen paneb meile umbkaudse külastusplaani kokku, sest ta on seal varem käinud. Ainus asi, mis vajas eeltööd, oli minu viisa. Shenzhen on selline eriline piirkond Hiina ja Hong Kongi piiril, kuhu saab viisa hankida piiril, kui siseneda Hong Kongist. Tingimus on see, et jääd ainult sinna linna ja võid olla max 5 päeva. Helenil muidugi midagi vaja polnud ja Andjela on Serbiast pärit ning minu üllatuseks ja uudiseks saavad Serbia ja Hiina väga hästi läbi, st ka temal polnud viisat vaja. Seega ainult minul oli selle pärast vaja muretseda. Me Andjelaga uurisime selle viisa tegemise kohta päris mitmetelt lehekülgedelt ja foorumitest. Sain näiteks seda teada, et saab maksta ainult sularahas Hiina rahaga ja üldiselt peaks olema üsna kiire protsess. Lugesin ka selle kohta, miks osade viisade taotlused tagasi lükatakse ja kas ma peaksin millegi pärast muretsema. Üldpildis tundus üsna tehtav ja kiire protsess. Enam-vähem stiilis: köhi-pappi-ja-korras. Kuna Shenzheni lähim piiripunkt on meie koolist 15-20-minutilise bussisõidu kaugusel, siis tundus patt sinna mitte minna. Läksime rõõmsalt piiripunkti hoonesse ja mu sisetunne oli kuidagi vale. Ma ei tea, muretsesin ja põdesin ja mõtlesin, et ma ei saa aru, kõik tundub kuidagi liiga lihtne ja kus see koht nüüd on, kus ma endale viisa teha saan. Mõtlesin, et, nooo, ma ei tea, lähen ametnikuni ja küsin temalt, sest turvamehed seal inglise keelt väga ei rääkinud. Ametnik lappas mu passi ja lasi mu edasi. Mõtlesin, et...? Kas see viisa tuleb siis PEALE piiripunkti teha või mis värk sellega täpselt siis kah on? Nüüd tekkis eriti kummaline tunne. Pole ju võimalik, et ametnik ei tea, et mul on viisat vaja. Kõndisime siis kolmekesi edasi ja tuli uus järjekord, täpselt samasugune immigratsioonisaba, nagu enne oli. Okei, lähme siis.. edasi? Helena ja Andjela olid täpselt enne mind ja said piirist läbi. Ametnik siis lappas mu passi mitu korda, klõbistas arvuti taga ja peale paari minutit küsis, kus mu viisa on. Ütlesin, et mul veel ei ole viisat, aga tahaks nagu piiril teha... et kuhu ma minema pean või mis värk on? Tuli välja, et ta ei saanud ka väga inglise keelest aru, nii et ta kutsus kellegi kolmanda, kes juhatas mu kellegi neljanda juurde. Ma korraks kiikasin Heleni ja Andjela poole ja raputasin pead, andes teada, et ma ei saa siit viisat. Vähemalt selline oli mu sisetunne, kuigi kinnitust veel saanud polnud. Juba siis mõtlesin, et kurat küll, Alice, ise töötasid aasta aega lennujaamas ja puutusid iga päev mingi viisajamaga kokku, kuidas sa nüüd iseendaga hakkama ei saa? No täiesti siiralt väga rumal tunne tekkis lihtsalt. (Tervitan siinkohal kõiki oma lennujaama sõpru. Jep, päris piinlik on ikka veel. Ma vist polegi millegi sellisega nii palju pange astunud. (Samas ma vähemalt ei ürita USAsse ilma ESTAta minna või midagi, eksole) Help! Lohutage mind.) Järgmised amentikud ka mingi klõpsutasid arvuti taga ja küsisid, kus mu viisa on. Ütlesin, et tahan VOA(visa on arrival) teha. Klõpsivad edasi. ''Okei, aga siin seda teha ei saa.'' Küsisin, kus saab, ja nad viskasid mulle ette ühe paberilehe, kuhu peale oli kirjutatud, millisesse piiripunkti peab minema, et seda viisat saada. Kuna ma tehniliselt olin juba (illegaalselt poole jalaga) Hiinas, siis mul ei olnud internetiühendust, et otsida, kuhu minema peab, ja ma ei saanud oma reisikaaslastele ka teada anda, mis minust sai või kuhu ma kadusin või mis üldse edasi. Ja muidugi wifit seal ka polnud. Küsisin ametnikelt, kuidas ma siis välja saan ja nad väisasid käega tagasi sinna, kust ma tulin. Nooh, seal samamoodi (piiri?)punktid, kust ma otse kohe kindlasti tagasi ei saa. Mingi ametnik viis mind tagasi eelnevate ametnike juurde, kelle juurest ma just ise tulin, nemad ütlesid edasi, et mul vaja välja minna, siis anti mind jälle üle ja viidi kuhugi tagaruumi, kus ma ootasin natuke, ja siis lõpuks mind saadeti välja, näppu anti väike paberilipik, mis oleks justkui väitnud, et väljusin Hiinast. Näete jah, kui pikk juba selle seikluse algus on, ja ma polnud veel korralikult Hiinasse jõudnudki. Ja ma ütlen teile, et see oli ainult päeva algus, meil läks KÕIK metsa. Esialgu ei ühendanud mu telefon Hong Kongi netiga ära ja siis ma ei saanud Helenit ega Andjelat kätte, sest Andjelal seal pool netti ei olnud kindlasti ja Heleni kohta ma ei teadnudki. Hiinas on ju kõik sotsiaalmeedia keelatud, st ka Whatsapp, mille kaudu me suhtlesime. Mõtlesin, et ma ei saagi neid kätte. Õnneks aga kuidagi sai Helen mingi aeg Whatsappi ja siis rääkisime teineteisele kogu loo ära. Kui ma kooli tagasi jõudsin, oli kaks tundi sellest ajast, kui me kolmekesi koolist lahkusime, kell oli umbes 11.30. Ma olin juba nii pettunud ja pahane, et mõtlesin, et ei lähegi enam kuhugi. Esimese piiripunktini, kus nüüd päriselt viisat taodelda sai, oli veidi üle tunni, ja teiseni üle pooleteise tundi. Helen veel ütles, et läheksin teisse piiripunkti, et see olevat kuidagi parem või ma ei tea, mida iganes. Ehk siis.. veel ligi kaks tundi? Pool päeva on juba raisus. Nooooooo... maaaaa ei tea nüüd. Ah, mida iganes, eks ma siis lähen, muidu jääb täiesti minemata. Võtsin siis selle seikluse uuesti ette ja vist pidin 3 või 4 erinevat transporti kasutama, et Luohu piiripunkti jõuda. Kõlab nagu mingi väike Soome külake, eks? See selleks; kaks tundi hiljem taotlesin õiges kohas õiget viisat, maksin õige rahaga ja olin täiesti legaalne migrant seekord. Küll aga oli seal rohkem inimesi ja rohkem ootamist ja värk-särk. Järgmiseks probleemiks osutus see, et nii, kui ma piiri ületan, pole mul nendega võimalust kontakti saada, sest mul pole netti ja võib-olla Hiina üldse blokib mu sotsiaalmeedia ära, kes seda teab, eks. Palusin neilt üht, et nad tuleks mulle piirile vastu. Ja siis hakkas Helen ma ei tea, mis häma ajama, aga rääkis, et ''ohh, see piir liiga kaugel ja nad ikka ei jõua ja et ma tuleks ise ja saame linnas kokku''. Amisasjanagu? Ma olin piisavalt palju juba läbi elanud, võiks natukenegi mulle vastu tulla ja aidata. Pluss, selleks ajaks olin ma 5 tundi söömata ka olnud ja ma olin niiiii väsinud ja niiiii pahur, et ma pole ammu ennast sellisena mäletanud. Seega põhimõtteliselt ütles mulle Helen, et saa ise hakkama ja kohtume linnas. Kurat, esiteks, kus kohas? JA MILLAL? Ma ju ei tea, kuidas ja millal ja kust ma üldse kuhugi saan. Jeebus! Selles suhtes, et ükski probleem pole muidugi lahendamatu, aga kui sa saad teist inimest aidata, siis palun tee seda. Eriti, kui sa oled kohalik. Ma võin teile nii palju öelda, et Hiinas räägiti VÄGA vähe inglise keelt. Vähemalt kõikides nendes kohtades, kuhu mina (ja meie) sattusin(/me). Kuigi härra Google ütleb, et inglise keel on seal laialt levinud, siis meie Andjelaga naersime selle peale ikka päris kõvasti. Piirikontroll muidugi on seal väga ebamugav, nii palju näpujälgi, passi skännimist, näotuvastust ja seda kõike umbes 4x. Eelmises piiris oli sama. Ja seepärast tekkis mul jube kurjategija tunne, sest nad raudselt kuidagi süsteemist nägid, et ma üritasin mõned tunnid varem piiri ületada vms. Viisaprotsess oli kiire ja valutu ja kui ma üks kord sellest jamast välja sain, siis kaheks sekundiks hakkas kergem, kuni ma avastasin, et ma pean ma-ei-tea-kuidas kuhugi ma-isegi-ei-tea-kuhu minema. Otsustasin endale sealt kohaliku SIM-kaardi osta, et mul netti oleks. Mulle öeldi ostes, et Whatsapp, Instagram, Facebook ega Google ei tööta. Okei. Jah. Saad hakkama, Alice. Selle ostmiseks samamoodi näotuvastus, passikoopia, allkirjastamine ja kõik värgid veel. Inglise keelt nad ka ei osanud ja pidid Googeldama, mis asi see Eesti veel on. On see ikka päris koht? Kuidagi, ma ei tea, kuidas, nad jõudsid Googeldades Küproseni ja küsisid, kas see on see koht. Ma näitasin uuesti passile, ei, EESTI, EST-O-NI-A. Peale pikkkaa jamamist sain ka selle protsessi tehtud, maksin jälle muidugi raha, sest kapitalism on maruvahva. Kell oli vist kaks või kolm pärastlõunal. Päev oligi juba täiesti raisku läinud, sest umbes 3-4 tundi hiljem oli kottpime. Ma ei hakka liiga pikalt (hah, eks näis) kirjutama, mida kõike me läbi elasime, aga ma teen teile väikese ülevaate ja lühikokkuvõtte. Esiteks, ma pidin neid mööda linna taga ajama, sest Helen keeldus mulle vastu tulemast ja ma siiamaani ei saa aru, miks. Kui ma lõpuks nendega kokku sain, ütlesin neile kohe esimese asjana otse, et ma olen väga väsinud, näljane ja väga pahur, nii et, kui ma nähvan teile, siis ärge võtke südamesse. Ma tegelikult palusin neilt varem mulle midagigi kuskilt süüa hankida, kasvõi puuvilja või midagi, aga mida ma ei saanud... Nojah. Muide, seal on ka turvakontrollid IGAS metroojaamas, st iga kord, kui lähed metroojaama, lähed pisikesest turvakontrollist läbi. Ja igalpool on kaamerad ja korravalvurid. Päris häiriv oli mu jaoks. Pidin nendega ühes metroojaamas kokku saama, kus ma ajasin neid ka 15-20 minutit taga, sest Helen ei suutnud mulle öelda, millise väljapääsu poole ma minema pean. Need olid tähistatud erinevate tähtedega A-st G-ni. Võib-olla oli neid isegi rohkem, ma enam ei mäleta. Esialgu saatis ta mu valesse kohta, mis oli muidugi kõige kaugemal ja siis me lihtsalt ei leidnud teineteist üles. Vingerdasime seal linnas veidi ringi, saime süüa ja siis Helen küsib, mis me siis teha kah tahame?... Eee, sul pidi plaan olema? ''Aa, jaa, no, okei, aga lähme siis näiteks ühte kaubanduskeskusesse.'' Okei. See oli üsna kaugel, kuhu sõitsime 3 metroo asemel 4ga, sest Helen sai millestki valesti aru ja sõitsime vahepeal valesse suunda, see röövis meilt jälle vähemalt tunni. Kaubanduskeskus oli täiesti mõttetu. See polnudki nagu kaubanduskeskus. Mingi hetk ütleb Helen, et ta ei teadnud, ta polnud seal kunagi varem käinud. Oeh, kullake, miks sa testid ja katsetad praegu. Pole just kõige parem aeg, või mis. Seal polnud mitte ühtegi poodi, mis meid oleks huvitanud ka. Selleks ajaks olime me kõik juba äärmiselt pahurad ja ilmselt iga pisemgi asi oleks meid rivist nii välja lükanud ja keegi meist oleks murdunud ja kellelegi halvasti öelnud. Siis hakkas veel vihma ka sadama ja me polnud mitte midagi oma päevaga teinud. Üks pisike fakt veel oli see, et Helenil oli tühi käsipagasikohver ka kaasas, sest ta ema saatis talle paki kuhugi pakiautomaati või -kontorisse vms. Ja mingi hetk liiga hilja tuli välja, et see koht oli juba kinni ja ta ei saa oma asju enam kätte, aga ta ei öelnud ka enne meile mitte midagi. Meil polnud sellest aimugi. Igatahes oli lõpuks kõik äärmiselt ebamugav. Kui me viimaks otsustasime, et lähme ära, sest me olime pahurad ja väsinud, kell oli üsna palju ning õues oli pime ja sadas vihma, siis bussi oodates mingi mees käis Andjela sääri katsumas ja siis jooksis minema. Nii et põhimõtteliselt ahistas teda. See veel puudus. Aitäh kirsi eest tordil. Mul oli nii heameel, kui me hakkasime Hong Kongi poole tagasi minema, mu üüratu ärevus ja ebameeldivus hakkasid üle minema, tekkis tunne, et ma lähen tagasi koju, kus on mugav ja kus ma tean täpselt, kuidas miski käib. Kuniks ma hakkasin mõtlema, et... kas ma pean läbima sama piiripunkti, kust ma tulin? Sest me ikka tahtsime lahkuda läbi selle, kust on lühem maa koju. Ma mõtlesin, et ei saa olla.. cammoon, ma tahan tagasi minna, küll nad ikka lasevad. Sest kui nad ei oleks mind sealt läbi piiri lasknud, siis ma ei oleks enam järgmisesse piiri jõudnud enne selle sulgemist ja oleksin pidanud üleöö Shenzheni jääma. Ma ütlesin Helenile ja Andjelale, et ma lähen esimesena ja nad ootavad, kuni ma piirist läbi olen, sest ma ei ole nõus enam kuhugi üksinda jääma, kui midagi peaks juhtuma. AGA. Õnneks läks see viimane pisiasi hästi ja ma sain ilusti tagasi Hong Kongi. Ja nagu te aru olete võinud saada, siis ma tundsin, ja siiani tunnen, end niii rumalasti, et ma ei osanud ennetavalt välja uurida, kus piiripunktides ma oma viisat teha saan. Ma küsisin Helenilt, kas ta arvab, et saan seal. Arvas, et saan, jah. Okei. Ja Andjelaga arutasime samamoodi, et kuidas see võimalik on, et mõlemad uurisime selle viisa teema kohta ja meil mõlemal jäi see detail kahe silma vahele. Lihtsalt ei olnud kuskil. Nüüd guugeldades on see muidugi umbes teine asi, mis ma selle viisa kohta leian. Klassika. Lühidalt öeldes läks kõik metsa, ma raiskasin mõttetult palju närve, raha ja aega mitte millegi peale. Agaaaaaa, pole midagi, jälle targem. Tean, kellega mul reisida ei sobi jaaa üldse, noh, elu on selline, mis sa teed. Jumal tänatud, et me ei läinud kauemaks ega kaugemale. Ja kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja muu selline motiveeriv teema. Et siis vähemalt sain nüüd õlult ära selle teema ja äkki keegi teine vähemalt õpib mu vigadest. Agaaa, mis seal's ikka. Faktide aeg: * Juba vähemalt kuu aega olen ma kasutanud sooja(! enne käisin a-la-ti külma veega pesemas) vett, sest siin pole enam nii kuum. Kuigi paljud ikka räägivad, et liiga palav on. Ei tea, pole kindel. * Kohalikud on suured heledate juuste ja heledate silmade fännid, aga ma olen alati tagaplaanile jäänud. Miskipärast paljud arvavad, et ma saan oma juuste pärast palju tähelepanu, aga ma teadsin kohe, et ei saa. See on Euroopas suurem asi kui siin. Ma ei tea küll, miks. Sellest olenemata sain ühes loengus kahelt kohalikult komplimendi, et mul on väga ilusad juuksed, meenutan neile tegelast ''Vaprakese'' multikast. Küsisid, kas nad võivad mu juukseid katsuda ja kui see tehtud said, siis kinnitasid, et need on nii pehmed. See oli nii naljakas ja armas korraga. * Mul on nii raske siin õppida, sest kogu mind ümbritsev keskkond on siiski mulle harjumuspärasest koolimaailmast väga erinev ja mul ei ole väga tunnet, et ma siin koolis käin. Lisaks veel otsa panna kogu selle protestide teema ja üldse muu põneva, näiteks Jaapani taifuuni, mis siin toimub, siis ma lihtsalt olen pidevalt ninapidi uudistes, nagu ma juba alguseski mainisin. * Käisin siin ühel päeval esimest korda kinos Jokkerit vaatamas. Mulle väga meeldis, kaamera- ja näitlejatöö olid minu jaoks eriti märkimisväärsed ja natukene meenutas mulle Hong Kongi see film ka. Kino on siin muidu üsna odav. Pilet õpilasele 5 eurot ja popkorn ning jook juurde 3 eurot. Samas see kino oli pigem vanem, ma ei mäletagi, millal ma viimati sellises kinos käisin. Heli oli alguses liiga nõrk, pärast juba parem. Aga läheks uuesti küll. * Ja kuiiii hea oli üle nädala aja lõpuks kooli kämpusest kuhugi kaugemale saada! Ma just mõtlesin mingi aeg, et ma pole kuu aega Hong Kongi saarel käinud! - Ja nüüd väike kokkuvõte protestilaineilt. Käisime täna Andjelaga 10 000 Buddha kuju kloostris, mis oli kuskil eriti X-asukohas, kuhu kumbki meist varem jõudnud polnud. Peale seal ringi jalutamist otsustasime vaadata kaubanduskeskusesse, sest see oli täpselt metroojaamaga ühenduses ja me polnud seal varem käinud. Juba sisse minnes oli veidi aru saada, et midagi hakkab toimuma, sest musta riietatud näomaskidega inimesi oli seal palju märgata. Jalutasime ringi, tutvusime keskusega, kui kuulsime et protesteerijad hakkasid oma hüüdlauseid karjuma. Ma kõiki neid lauseid ei tea, aga kaks tükki neist peaksid olema: ''Seisa Hong Kongiga, meie aja revolutsioon '' ja ''5 nõuet/käsku, mitte 1 vähem''. Või nüüd on neil juba 6 nõuet? Vot ma pole täiesti kindel. Mingi teema oli kuskil vahepeal. Keelest ei saa aru, siis ei oska midagi ennustada ka. Igatahes karjusid ja kogunesid, laulsid, karjusid veel, mängisid muusikat, istusid põrandal. Saime aru, et meil tasuks uttu tõmmata enne, kui metroojaam kinni pannakse ja asi täitsa jamaks kisub. Selleks ajaks, kui me väljuma hakkasime, olis paljud poed ennast juba igaks juhuks kinni pannud. Ja metroo sissepääsu tekkis konkreetne tropp - kõik, kes ei soovinud ennast protestimisega siduda, üritasid korraga sellest piirkonnast ära minna. Ma pole veel kordagi sellist järjekorda metroos näinud. Allpool on ka paar pilti. Kodus jälgisin uudiseid terve õhtu vältel ja nägin, et meil vedas 10-20 minuti täpsusega kuni asi seal käest ära läks. Hakati vandaalitsema, taaskord Hiinaga seotud kaupluseid hävitama, metrood hävitama ja midagi läks seal kuskil vist põlema ka... või pandi põlema, sest igatahes suitsu oli ja tuletõrje käis ka kohal. Üldse lõppes see õhtu jälle natukene inetult, lausa 11 inimest viidi haiglasse, 27 metroopeatust 94st sulgeti varem ja ühes piirkonnas oli kuulda suurt plahvatus(? kuskil pole selle kohta täpsustust hetkel). Ma vist selleks korraks nüüd lõpetan. Palju on küll veel rääkida ja Vietnami reisi jutt tuleb ka ühel päeval ette võtta kõikide muude (kooli)kohustuste kõrvalt, aga ma juba niigi kirjutasin teile pool raamatut kokku ühest lühikesest päevast. Aitäh, et te endiselt vahel ikka uurite, kuidas mul läheb ja palute mul ka siia kirjutada ja annate niisama endast märku ka. See on tore! Olge paid!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |