Ma siin vaatan, et Vietnami reisi algusest saab varsti juba kuu aega mööda. Päris uskumatu. Aeg lendab siin palju kiiremini, kui esialgu tundus. Eks ma proovin seda seiklust siis vaikselt lahti harutama hakata. 26. september Olin hommikul väga tubli ja käisin isegi koolis. Lend läks õhtul ja olime ainult käsipagasiga. Siin on enamikel odavlennufirmadel lubatud võtta ainult 7 kilo. Natukene muretsesime selle üle, palju meie pagasid kaaluvad, aga keegi ei kaalunud ja kõik tundus päris hästi minevat. Lennujaamas ühes kohvikus kohvi juues ja lendu oodates saime tuttavaks ühe austraallasega, kes mind ja Andjelat vahepeal pealt kuulas ja siis meie üle itsitas ja siis liitus meie vestlusega. Ma täpselt ei mäletagi, millest kõigest me rääkisime, aga selline tavaline ebamäärane tekst nagu ikka võõraste inimestega: reisimime ja töötamine ja õppimine ja ilm ja muu säärane. Aga tore oli ikka, väga vahva onkel oli. Lennukis avastasime, et saime kohad varuväljapääsule, mis tähendas lisaruumi jalgadele, mis meile Aasia-standardite järgi hiiglastele oli imeline. Huvitav oli muidugi see, et registreerimislauas keegi ei küsinud, kas varuväljapääs meile sobib, mida nad muidu tegelikult peavad tegema, eksole. Tulen ja targutan siin nüüd. Igatahes, see stjuuard, kes pidi meile seletama, kuidas varuväljapääs töötab, tuli lihtsalt küsis: ''Te ilmselt juba teate, kuidas see siin töötab, eks, jah?... Oeh, väga hea, teete mu töö palju kergemaks.'' Me lihtsalt noogutasime kaasa. Muide, lendasime Hong Kongist Ho Chi Minh City-sse, lühidalt vahel HCM või HCMC, vanasti oli linna nimi Saigon, mida ka tänapäeval palju kasutatakse, ka linna lennujaama kood on selle järgi: SGN. Tee lennujaamast hotellini oli põnev. Need riigid siin Aasias on vägagi tuntud kauplemise pärast ja me pidime enda taksojuhiga ikka meeletult palju kauplema, me lõpetamise teineteise peale karjudes, ta lausa üritas raha meie käest ära rebida, sest meil võttis veel kohalikust rahast arusaamine korralikult aega. Näide teile: 1 euro on umbes 25 500 Vietnami dongi. Ehk siis tegu on ühe sellise riigiga, kus oled kohe automaatselt miljonär. Igatahes, see oli kohutav kogemus ja maksime talle ikka rohkem, kui oleksime tahtnud või kui oleks isegi pidanud. Pealegi, esialgu me arvasime, et ta tõi meid valesse kohta ja tüssas, sest see tänav, kus väidetavalt meie hotell oli, oli väga kitsas ja hirmus ja mingi kohalik tuli ka kohe ütles, et pange oma väärtuslikud asjad kohe peitu. Okei? Esimese hooga astusime valesse hotelli sisse ja siis olime suures šokis, miks neil meie broneeringut pole. Õnneks kõik lõppes hästi ja selle sama imekitsa tänava lõpus oli meie hotell. 27. september Raadiohääl Alice: ''Tere hommikust, Vietnam!'' Ärkasin üles sellega, et ma olin haigeks jäänud. Selline klassikaline nina-kinni-nohu ja kurguvalu, vahel oli seetõttu raske hingata, ja mu näonahk oli täidetud uute ärritatud punnikestega. Vahva. Ma esialgu ei saanudki aru, kust mu haigus pärines, aga mida aeg seal edasi, seda rohkem ma järeldasin, et jäin õhureostusest haigeks. Kuigi selle loogika järgi oleksin ma pidanud siis ka Hong Kongi saabudes haigeks jääma, aga järelikult on seal see asi siiski hullem. Ma ausalt öeldes natukene kahetsen, et ma näomaski endale ei hankinud. Üldse me magasime vist umbes ainult 5 tundi, sest me jõudsime eelmine õhtu nii hilja kohale ja reserveerisime endale kohad üheks ekskursiooniks selle päeva hommikuks. Ma ütlen ausalt, ma ei teadnud täpselt, mis see ekskursioon endast kujutab, sest Andjelale meeldib väga igasuguse planeerimise ja majandamisega tegeleda. Õpib siiski ärindust, nii et planeerimine ja majandamine ongi tema tassike teed. Samas peale mitut päeva mulle tundus, et natuke on asi ka selles, et ta ei oska ootamatute olukordadega midagi peale hakata ja jääb hätta, kui asjad pole viimseni planeeritud. Pole viga, ma tean, et mina saan hakkama ja kahekesi saame ka kuidagi hakkama. Ekskursioon pisikese bussitäie inimestega viis meid Mekongi deltasse. Ma arvan, et selle kohta räägivad pildid rohkem kui mu sõnad. Meil oli giid ka, kes rääkis natuke ajaloost ja muust põnevast. Näiteks mainis, et see jõgi läheb läbi kuuest(!) riigist: Hiina, Myanmar, Tai, Laos, Kambodža ja Vietnam. Samuti ta ütles, et vesi on pruunikat värvi selle tõttu, et see liigub väga palju(?), mis tähendab, et põhjas olev muda ringleb samuti palju ja muudab selle vee pruuniks. Ehk et see hoopis tähendab, et vesi on puhas. Ma ei tea, ma seda väga palju ei usu, et see vesi seal jube puhas on, nähes kohalike elustiili, aga kes seda teab. Samuti sõitsime väikese paadiga pärast ühes delta pisikeses harus ringi, kus saime teada, et praegusel aastaajal tõuseb ja langeb seal vesi kaks korda päevas. Saime seda isegi natukene oma nahal tunda, sest pärast suurema paadiga sõites oli raske leida kohta, kust maabuda saaksime, paljud trepid ja astmed olid liiga madalad ja pooleldi vee all. Sõitsime sellisesse kohta nagu Ükssarviku saar, kus peal ja ümber me ringi avastasime. Giid meile ei öelnudki, mis seda saart nii kutsutakse, aga tänu härra Google-le leidsin, et see nimi on tulnud nende traditsiooniliste koonusekujuliste mütside järgi. Seal elab umbes 6000 kohalikku, kellest enamik töötavad seal puuvilla-, kookosekommi- või mesinduse tööstuses, mis seal kõik muidugi valmivad käsitsi ja on nii audentsed, kui üldse vist enam võimalik on. Meile tutvustati kõiki neid tööstuseid. See oli väga huvitav saar, aga samas me Andjelaga arutasime selle üle, et mul on kohalikest isegi natukene kurb, sest vähemalt tuhanded turistid käivad nende elukohast läbi iga päev. Kas neid see häirima pole hakanud? Raudselt on sellel omad tagajärjed ka juba kohalike elule või saarele/veele tekkinud. Samas, mis ma siin pläran, ma olin üks nendest turistidest. Üheks väga vahvaks üllatuseks pürgis ühine lõuna. Ma arvan, et meid oli seal kokku umbes 20 ringis ja pooled neist veganid! Täiesti uskumatu! Ma nii muretsesin lõunase toidu üle ja võtsin endale isegi hommikul hotellist kaks banaani kaasa. See tähendas seda, et meil oli lõunaks kaks lauda: omnivoorid ja veganid. Ma pean ütlema, et kohalik toit, mis seal pakuti, oli ka täiesti imeline ja muutis mu tuju nii palu paremaks. Jutustasime kõik koos seal igasuguste asjade üle, sain teada, kust kõik pärit on, kaua keegi vegan on olnud ja miks veganiks hakanud ja muud sellist. Nii tore oli. Ah, jaa, meie giid oli ka vahva. Tegi nalja. Kohalike ingliskeelne hääldus on ka muidugi omaette huumorinurk. Alguses oli ikka natukene keeruline aru saada, pärast hakkas kergem. Andjela pidi vahepeal minult üle küsima, mida räägitakse, sest nii raske aktsent oli. Samas, lahe kogemus jälle. Põhimõtteliselt lõunaga lõppeski meie ekskursioon, peale seda läksime paadiga tagasi mandrile ja bussiga tagasi linna. Umbes 18 paiku olime tagasi. Meil vedas ilmaga tohutult. Giid ütles ka kohe alguses, et praegu on vihmaperiood, seega eranditult iga päev sajab. Ja sealsed vihmahood on ikka.. korralikud! Sama nagu Hong Kongis. Eestis või üldse Euroopas pole ma näinud mitte midagi sellist. Igatahes, nagu ma ütlesin, siis meil vedas, sest vihma hakkas sadama loetud minutid peale seda, kui me bussi läksime. Sama päeva õhtul läksime linnapeale natukene ringi jalutama, vaatasime üle kohaliku ööturu, mis on selles riigis üldse päris populaarne teema. Samas, Hong Kongis on ka. Suurem Aasia teema siis ehkki? Sõime õhtust ja siis läksime ühte katusebaari ja nautisime seal juba viimast õhtut HCMC-s, sest järgmise päeva pealelõunal lendasime Phu Quoci saarele. Kuna me pigistasime nädala sisse kolm linna: HCMC, Phu Quoc ja Hanoi, siis lihtsalt ei jõudnud rohkem seal linnas olla. Muide, HCMC on riigi kõige rahvastatuim linn, kuigi pealinnaks on Hanoi. Minu lühikese vaatluse järgi tundus Hanois rohkem inimesi, sest seal oli liiklus väga palju hullem ja inimesi tundus olevat rohkem ühte kohta pressitud. 28. september Kuna meil oli umbes pool päeva aega enne lendu, siis ostustasime linnas ringi vaadata. Kaesime üle kohaliku ja kuulsa katedraali ning postimaja, mis mõlemad olid ilusad, aga samas mitte midagi erilist. Siis tuiasime ringi veidi sihita ja lõpetasime enne tagasiminekut ühes kohvikus, kus ma sain teenindajatelt komplimendi. Läksin meie lõuna eest maksma, kui üks teenindajanna ütleb teisele midagi kohalikus keeles ja siis üks kolmas teenindaja ütles mulle, et esimene arvab, et ma olen väga ilus. Armas. :) Peale seda kõndisime tagasi hotelli, pakkisime asjad kokku ja suundusime lennujaama. Lennujaamas tervitas meid üks korralik trall. Esiteks läksime me kohale liiga vara, Andjela oli aega valesti vaadanud ja kuigi ma tavaliselt kontrollin üle sellised asjad, siis ühe korra, kui ma ei kontrollinud, juhtus muidugi nii. Õnneks, õnneks, et see oli liiga vara, mitte liiga hilja! Samas, muidugi ei kulmineerunud asi sellega. Seekord palus töötaja meie käsipagasid kaalule. See oli meil kahepeale kokku vist 18 kilo kanti, aga pidi olema 14. Asi on selles, et ma ostsin sealt Mekongi ekskursioonilt omajagu käsitöökookoskomme ja see lisas kindlasti vähemalt kilo mu pagasile. Igatahes see naine hakkas seal rääkima, et maksate ja registreerite ühe ära. Ma ütlesin talle kohe konkreetse ei ja ütlesin, et lähme pakime ümber. Mis me Andjelaga tegime, oli see, et me panime selle meeletult palava ilmaga nii palju kihte riideid selga, kui me suutsime, ja võtsime raskemad asjad nagu raamatud, kaamera jms kätte. Samuti pani Andjela enda ostetud komme endale püksi. Jep, lugesite õigesti, pani püksi. Mina panin endale vöökoti kõhule ja panin vöö ning enda vahele neid pakke ja katsin salliga ära. Mõned illustratsioonid leiate ka alt poolt. Vähemalt meil endal oli lõbus. Proovisime vahepeal pagaseid kaaluda ja eraldi olid meie asjad mõlemad alla 8 kilo, koos kaaludes üle 15. Ütlesin Andjelale, et nad peavad võtma meie pagaseid eraldi, st 7 kilo talle ja 7 kilo mulle ja kui meie käsipagas kaalub alla kilo lubatust rohkem, siis neil pole õigust raha küsida ka. Sama ütlesin ma teenindajale, kui ta palus meie asjad koos kaalule panna ja peaaegu hakkas ütlema, et pole 14 kilo. Peale mu lauset pani sildid külge ja lasi meil minna. Lend möödus rahulikult ja hotelli saime ka kenasti. Tere, Phu Quoc! Kuna me jõudsime varaõhtul oma ööbimispaika, siis otsustasime terve järgneva õhtu seal veeta, sest umbes 1-2 tunni pärast oleks juba pimedaks läinud ja meil polnud mõtet kuhugi seiklema minna. Meil oli väga super majutus, millest ma lisasin jälle allpool pilte, seega meil isegi polnud vaja mitte midagi muud. Sisseregistreesimisega läks meil kaua aega, sest retseptsioonis ei olnud 15-20 minutit mitte kedagi. Võtsime oma kodinad ja hakkasime siis kedagi ümbrusest otsima, et teada anda, et tahaksime end sisse registreerida. See mure sai lahendatud. Veidi hiljem avastasime, et see oli ainult hea mõte jääda majutusse, sest umbes tunni pärast saabus sinna päris suur torm ja ma vist pole midagi sellist kunagi näinud. Väga, väga, väääääga tuuline oli. See kulmineerus äikese- ja vihmatormiga. Ma arvan, et ma pole oma elus mitte kunagi nii tugevat välgupaugatust kuulnud. See oli ülilahe kogemus. Andjela on meil natuke nõrgahingelisem ja ei fännanud seda tormi just eriti palju. Seal majutuses olid ka sõbralikud koerad, kes inimeste seltsis ringi lippasid, mille üle mul oli väga hea meel, aga Andjela kartis neid nagu tuld ja keeldus toast välja tulemast, kui koerad kuskil ringi hulkusid. Põhimõtteliselt veetsime esimese õhtu tormisaatel natuke väljas ja siis vahetult enne vihma suurimat vihmahoogu toas, et end järgmiseks päevaks välja puhata. Tulen nüüd vahelduseks tagasi natukene Hong Kongi rindele ja jutustan natuke niisama elust-olust. Käisime eile Andjelaga kohalikus lõbustuspargis, mille nimi on siin Ocean Park, kus on erinevaid atraktsioone ja toidukohti ja isegi loomaruume (ma ei tea, kuidas teisiti neid nimetada). Kuna tegu on oktoobriga siis kogu selle kuu vältel igal nädalavahetusel Halloweeni-teemalised üritused ja etendused ja kummitusmajad sinna püsti pandud. Kuna ma USAs elades sain väga ägeda kogemuse lõbustuspargis samuti Halloweeni perioodil, siis olin sellest eriti põnevil. Lühidalt öeldes pidime mõlemad selles täiega pettuma. Me olime seal pargis kokku natuke üle 7 tunni ja pääsesime ainult kolmele atraktsioonile, sest järjekorrad olid absoluutselt ebainimlikud. Esimeses järjekorrad ootasime 1h 15min, teises 45min ja viimases 2+h. Muul ajal jalutasime ringi, vaatasime loomi, sõime ja puhkasime ja mõtlesime mida teha. See oli kõik nii väsitav ja me ei teinud suurt midagi ju tegelikult. Ebareaalsed järjekorrad. Mõnes kohas olid need 3+ tundi. Ma ei saa aru, see on täiesti jabur. Ja kuna protestide pärast metroo pannakse kinni 22 ajal ja kojuminek võtab aega umbes 1.5h, siis me pidime hiljemalt veidi peale 20 sealt ära minema. Me lõpuks lihtsalt ei olnud nõus kuskil nii kaua seisma. Ma ei saa sellisest loogikast üldse aru. Kui sul on linn umbes 7.4 miljoni elanikuga(pluss veel muud möödujad ja turistid), siis miks sa teed sellist asja, et see Halloweeni teema ainult nädalavahetuseti on? Ma mõtlen isegi kaebuse kirjutamise peale. Nõme klient Alice. Fakti(ja muu põneva)nurk: * Ma igatsen normaalset ja värsket toitu juba niiiii väga. Ma peaaegu hakkasin kiirnuudlitoiduga ära harjuma ja leppima, aga siis lõid sisse pisikesed terviseprobleemid ja ma sain aru, et ilmselt on see kõik toidust. * Ilmselt sellest eelnevast (või siis kliimast või siis õhust või millest iganes) on mul tekkinud siin täiesti ebabnormaalsed peavalud ja ma ei oska nendega mitte midagi peale hakata. Andjela ütles ka mulle eile, et mul on need iga kord, kui ma temaga kuskil käin. See on kummaline, sest mul Eestis valutas pea ikka väga harva. Ja ma ei taha võtta peavalurohte, sest esiteks, see ei ravi midagi, vaid lihtsalt summutab valu ajutiselt ja teiseks, ei tundu väga tervislik neid igapäevaselt võtta. See on selline väga terav valu, mis lööb peasse üle iga sekundi ja mul aitab ainult see, kui ma igasuguse tegevuse, ka kõndimise, lõpetan, pressin silmad kokku ja pressin kätega pead ka. Ja see kestab selliste 5-15 minutiliste intervallidena. Selle ajal pole võimalik mitte midagi teha. Vahva. * Siin on minuvanustel paaridel suur komme kanda ühesuguseid särke. Eestis seda eriti palju pigem ei tehta, tundub imelik. * Osad kohalikud on ikka uskumatult ebaviisakad. Nad kõnnivad nii tihti süüdimatult otsa ja mina siin proovin olla viisakas ja nende vahel vingerdada. Ajab ikka vihale küll. * Blogi kirjutamine röövib konkreetselt terve päeva. Täiesti jabur. Ma vahepeal muidugi teen muid asju, nt söön, jutustan kellegagi või käin väljas jalutamas nagu täna, sest ma ei taha terve aeg ekraani vaadata, aga no siiski... miks niii kauaaaaaa?
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |