1. oktoober Päeva esimese poole võtsime veel ilusast ilmast ja heast kohast viimast ja nautisime seda majutust. Väga meeldiv koht. Ah, õigus! Me tegelikult ärkasime enne päikesetõusu ja siis püüdsime selle vee ääres istudes ka kinni. läheksin sinna julgelt tagasi. Pealelõunal läksime juba lennujaama ja suundusime Vietnami pealinna, Hanoisse. Seekord möödus lend libedamalt ja juba lennujaama minnes ma ütlesin, et mul on plaan, kuidas meie pagasiga seekord kergemalt läheks. Käisime letis korda-mööda, kuni üks meist sis asju valvas. Väga lihtne ja töötas hästi. Ma olen iseenda, kui endise lennujaama töötaja õudusunenägu. Normaalne! Ei, tegelikult nii hull see asi nüüd ka pole. Ma vähemalt ei karju teenindajate peale ja ei tee ennast lolliks. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis mul polegi vist väga palju Hanoi kohta kirjutada. Esimesel õhtul käisime kohaliku ümbrusega tutvuma ja läksime Hanoi üht kõige populaarsemat tänavat vaatama: rongi tänavat. See on üks pikk ja kitsas tänav, mis läheb rongijaamast läbi linna välja, mille keskelt sõidab mitu korda päevas rong läbi. See on alati väga palju turiste meelitanud, seda täiesti põhjusega, see on väga lahe tänav! Sellel tänaval leidub nii tavaliste inimeste kodusid kui ka erinevaid kohvikuid ja poekesi. Kõik on väga ilusti ära kaunistatud ja meeleolu on supervahva. Kõik kohalikud kohvikute omanikud on ka hästi lahedad ja jutukad. Kui rong tuleb, peab kõik asjad rongitee pealt ja äärest kokku korjama ja võimalikult seina lähedale minema. Maha on isegi tehtud kollane pidevjoon, millest ühe ei tohi minna ja ma ütlen ausalt, see on ikka päris seina lähedal. See oli väga lahe kogemus! Emme isegi ütles, et ta on vist selle kohta dokumentaali või midagi näinud. Ma arvan, et ma olin ka sellest kuulnud, aga ma olin täiesti ära unustanud. Kohvikud pakuvad seal ehtsat kohalikku toitu ja jooki. Ma proovisin kookoskohvi ja Andjela proovis munakohvi. Mõlemad jäime väga-väga rahule. Ma arvan, et see kookoskohv on üks mu uusi lemmikjooke ilmselt; see pole pelgalt kohv kookospiimaga, vaid seal oli päriselt sees kookosliha ka ja ma isegi ei tea täpselt, mis-kuidas, aga see oli väga hea. Soovitan kindlasti Hanoisse minnes seda proovida! Kurb uudis on aga see, et tänaseks on kogu rongi tänav turistidele ja seal mitte elavatele kohalikele suletud. See on seotud 'ületurismindusega', mis juba mõnd aega on seda piirkonda seal ohustanud. Oktoobri esimeses pooles, kõigest loetud päevad peale meie lahkumist, pidi rong tegema äärmiselt ohtliku olukorra pärast hädapidurdamise. Ma ütlen ausalt, et ma ei leidnud täpsemat infot selle kohta. See on väga-väga kurb uudis, sest see tänav oli meeletult unikaalne ja kindlasti sealsetele kohvikute ja poodide omanikele väga tõhus sissetulek. Teisest küljest jälle aga ilmselt tüütu igapäevaelu neile, kes sellel tänaval ise elavad. Nagu ikka, mitme otsaga asi. Selles suhtes on mul meeletult hea meel, et me jõudsime selle enda silmaga üle vaadata, aga kurb, et teistel enam seda võimalust pole. Käisime tegelikult seal tänaval mõlemad õhtul, kokku kahes või kolmes erinevas kohvikus. Tellisime ka kohalikku võileiba, mida kutsutakse Bahn Mi-ks. Ma olin väga üllatunud, et nad pakkusid veganvarianti. Muidugi ega seal midagi peale salati vahel põhimõtteliselt polnud, aga mulle see täiesti sobis. Teate, praegu tekkis selline suur tänulikkuse tunne, et mul on võimalus nii palju teha-käia-näha. :) Üks mu lemmiklugusid on aga see, kuidas ma seal kohalikke wifi koode ära arvasin, sest need olid nii lihtsad. Istusime Andjelaga seal rongi tänaval ühte kohvikusse ja siis vaatasime, et ümberringi on palju wifisid. Kuna ma eelmiste majutuste ja söögikohtade põhjal olin näinud, et ega nad paroolidega just eriti palju vaeva ei näe, siis hakkasin äraarvamis mängu mängima. Ja bingo! Arvasin ära ka. Päris lõbus oli nii, peaks mainima. 2. oktoober Nonii, juba viimane täispäev Vietnamis. Me tegelikult midagi suurejoonelist ei teinud see päev. Plaanisime mingeid kindlaid kohti külastada, jalutasime maha päris mitmed kilomeetrid, aga miskipärast olid kõik asjad kinni. Ei oskagi öelda, miks. Ei olnud riigipüha ega midagi. Vaatasime üle jälle kohalikud turud ja linnamelu. Päeva esimeses pooles sättisime end Hoan Kiemi järve äärde, et sealse ümbrusega tutvuda. Me oleme Andjelaga mõlemad üsna kohvifännid (ps, ma olen teefänn ka, ma ei suudagi otsustada, kumb mulle rohkem meeldib, kui täiesti aus olla), seega seadsime sammud kuhugi kohviku suunda. Meil oli kindel ühe kohviku jaoks, mille olime eelnevalt netist leidnud, aga me ei leidnudki seda kohvikut üles. Siis aga komistasime ilmselt veel parema pärli otsa. Selle kohviku nimi oli ''The Note Coffee'' ehk siis eesti keeles oleks see umbes ''Märkme Kohv'' ja ma lasen piltidel selle eest rääkida, siis saate kohe aru, kust selline nimi pärineb. Samuti aga jälle meeletult toredad teenindajad olid seal. Istusime vist ühe tunnikese kindlasti, sealt oli isegi vaade järvele. See oli läbi mitme korruse ja seal samuti müüdi Vietnamile või Hanoile omaseid jooke ja mõningaid snäkke ka, aga me piirdusime ainult kohviga. Peale seda läksime edasi seiklema. Mingi aeg seiklesime kuhugi nii kaugele, et me olime lõpuks väga, väga väsinud. Ma ütlen nii palju, et ma pole ammu sellist kuumust ja niiskust tundnud. Ma isegi ei tea, kas Hong Kongis oli augustis sama jõhker. Ma tean, et siin oli ikka ka korralik saun, aga mul oli tunne, et Vietnamis oli siis isegi hullem. Vot, võta näpust nüüd, eks. Aga igatahes väsisime kiiresti ära. Otsisime jälle üht kindlat kohta, mis selgus olevat suletud. See oli järvest umbes 3-4 kilomeetri kaugusel. Kuna seal lähedal oli üks tempel, mida me niikuinii tahtsime samuti vaatama minna, siis otsustasime sinna kõndida. Ja selleks ajaks, kui templini jõudsime, oli täielik nälg ka juba majas. Me mõlemad olime nii väsinud ja näljased, mõtlesime, et okei, otsime toidukoha ja siis mõtleme edasi. Kõik toidukohad olid seal ümber mõttetult kallid. Nüüd olime dilemma ees. Asi kiskus juba selliseks, et me veidi nähvasime teineteisele, sest tõesti oli natukene keeruline otsustada, mida teha. Kas kõnnime linna mitu kilomeetrit tagasi, sööme seal ja siis tuleme uuesti templi juurde või mis saab? Me polnud nõus ülehinnatud toidu eest maksma ja normaalse hinnaga taimset toitu seal ei olnud. Kuna ma nägin, et Andjelal kiskus tuju väga, väga ära, siis ma ütlesin, et las ta otsib endale süüa ja ma elan üle selle par tundi, kuni kesklinna tagasi lähme. Ta jälle mossas vastu, et ta ei taha ilma minuta süüa. Ütlesin, et las otsib midagigi, mingi puuvilja või midagi magusat, midagi juua. Sest muu lahendus on lihtsalt, kas a) liiga aeganõudev ja väsitav või b) liiga kallis. Ma surusin ennast alla, et mitte temaga tülli minna. Päris raske oli, aga saime hakkama. Otsustasime, et lähme siis templisse. Õnneks seal ala sees oli üks kohvik, kust ta endale midagi näksida ja juua sai. Ma jäin ilma, aga polnud hullu. Ütlesin, et selle eest on mul üks kindel koht, kuhu ma tahaksin sööma minna. Peale templikülastust hakkasime endiselt väsinutena tagasi kõndima. Enamik tee möödus vaikides, sest noh, nagu ma juba viimased 500 korda öelnud olin, me olime väsinud ja väga näljased. Meie õnneks aga see kohvik, kuhu me sööma läksime, oli täiesti imeline! Nii Andjela kui mina jäime rahule. Ütlesin talle ka aitäh, et oli minuga nõus sinna tulema ja et kannatas selle nõmeda väsimuse perioodi üle. Teede ületamine jalakäijana on Vietnamis omaette sport. Isegi, kui sul on roheline tuli, ei tähenda see, et teised su jaoks seisma jääks. Looda sa! Autod ehkki isegi jäävad seisma, aga rollerid on lihtsalt omaette kultuur ja kogemus ja liiklus. Need sõidavad kus ja millal iganes tahavad. Seega, kui sa ilusti ja viisakalt tagasihoidliku eurooplasena tee ääres seisad ja ootad, et üle tee saada, siis ma ütlen sulle ausalt - sa ei saa mitte kunagi üle tee nii. Kuidas seal siis teed ületada? Ma tahtsin seda nii väga filmida, aga see oli liiga ohtlik. Oleks Andjela meist see julgem pool olnud, siis ma oleks saanud temast teed ületades kinni hoida ja filmida, aga ei. Ühesõnaga: teed paar sammu, vaatad paremale-vasakule, kuni kümned rollerid sinust mööda vuhisevad, teed järgmised paar sammu ja sama lugu. Ja nii kuni üle tee jõuad. Kui minna rahulikult ja mitte liiga järskude liigutustega, siis kohalikud sõitjad tajuvad su trajektoori ära ja sõidavad sinust ilusti siis vastavalt kas eest või tagant mööda. Õhtu lõpetasime aga jälle rongi tänaval, nagu ma juba enne mainisin. Vietnam on väga omanäoline riik ja üks nädal seal viibimiseks ei ole õiglane. Samas, ilmselt parem, kui mitte midagi? Pealegi surusime me nädala sisse 3 erinevat sihtkohta, seega kogu aeg pressisime mingeid tegevusi ja külastusi kohta ja öösiti magasime suht vähe. Eks ka seepärast viimane päev nii raskeks kiskus, olime mõlemad väga väsinud ja löödud, sest mitmed soovitud külastuskohad olid teadmata põhjustel kinni. Üleüldiselt on see meile omase elatustasemega võrreldes väga odav riik. Kui ma toon teile näite, siis neli lendu läksid kokku maksma 165 eurot nägu (HKG-SGN-PQC-HAN-HKG) ja kõik majutused läksid näkku 70 eurot nägu. Kindlasti oleks ka veel odavamalt saanud. Üldiselt me muidu raha kulutamist eriti tagasi ei hoidnud ja seetõttu läks seal ikka palju rohkem, kui ma lootsin. Sellele lisaks suutsin ma õige adapteriotsa koju jätta, noh, Hong Kongi koju. Seega meil oli kahepeale ainult Andjela ots ja kaks telefoni pluss minu kaamera. Õnneks saime ilusti hakkama. Aga ma olen lihtsalt natukene totu. Noh, ja siis ma unustasin oma kõrvaklapid Phu Quocis taksosse, seega ostsin sealt uued ja kaotasin kuhugi jälle ära. Täielik needus. Omapärane aspekt liikluses oli veel muidugi see, et turvavööd taksodes ei töötanudki. Mitte üheski taksos, kus me olime. Ja me sõitsime vist kokku vist kuue taksoga. Ka takso hinnad on muidu väga okeid, kui osata valida taksot või kasutada head äppi (Grab!). Ja teine minu ning Andjela jaoks šokeeriv asi oli see, kuidas takosjuhid sõites samal ajal telefonist seriaale vaatavad. Seda juhtus samuti mitu korda. Ja kui ma nüüd täiesti aus olen, siis minu meelest on vietnami keel üks inetumaid keeli, mis ma kuulnud olen. Ilmselt tekib küsimus ''miks?''. Mul pole sellele vastust, mulle lihtsalt ei kõla see keel ilusti. Seda saab võrrelda näiteks sellega, kui mingi laul ei meeldi. Miks ei meeldi? Jumal seda teab, lihtsalt pole minu maitse või midagi. Sama selle keelega. See on ikka uskumatu, kui teistsugune sealne kultuuriruum on. Pani taaskord hindama seda, et mu Eesti on puhta õhu ja loodusega riik. Seal tuli ka väga hästi esile see, et suurem osa inimestest elavad ka pigem kehvades ja vaestes tingimustes. Väga lahe kogemus!
Igatahes, seekordne seiklus jälle seljataga! Edasi heietades... juba kuu aega on möödas. Praegu mõtlen, et mul on ainult neli nädalat tunde veel! Ainult 17 päeva veel lähen koolimajja koolitööde eesmärgil. Täiesti ebareaalne. Ma vist magasin ja elu kõndis minust vahepeal mööda. Mul on veel nii palju, mis ma teha-näha tahan. Järgnevad kaks nädalat tulevad ka põnevad, sest mul on teha üht-teist, aga sellest täpsemalt kunagi hiljem. Viimased 2 novembrinädalat tulevad selle eest ilmselt tohutult töised, sest kõik viimased tähtajad ja lõputööd jne tuleb ära esitada. Aga küll ma hakkama saan! 29. novembriga peaksid vist tunnid lõppema. Siis 2. detsembril on paljude asjade tähtajad ja siis on mul vaba kuni 16. detsember, millal mul on üks eksam. Peale seda on mul umbes kuu aega vaba aega Aasias ja siis juba koju tagasi! Ma olen siin kaks ja pool kuud olnud ja kaks ja pool kuud täpselt olen veel. Vot sedasi see aeg siis nüüd lendab. Olge tublid, varsti näeme! :)
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |