Ma tegelikult kirjutan headest asjadest ka, aga seda lõpus. Positiivsematel toonidel ikka parem lõpetada, aga negatiivsed ju siiski jäävad rohkem ette ja neist tahaks kohe lahti saada. Üsna puder-ja-kapsad postitus tuleb vist. Hiljem täpsustan, mis värk on. Tänaseks olen siin Hong Kongi-maal veetnud 3 täispäeva, mis on olnud täis nii palju infot, et kirjuks kisub juba. Täna ma nägin kooli kämpuses esimest korda nii palju inimesi vist, sest lõpuks oli nädalasisene päev ja paar olulist asja toimusid ka: sain kätte oma õpilasIDkaardi ning õhtul oli nö õpilaskodu koosolek, kus meile räägiti üle olulised asjad ja see on reaalselt kõik, mis ma täna teinud olen. Arutasime taanikatega juba mitu päeva, et kuidas see võimalik on, et me siin ümberringi nii vähe inimesi liikumas näeme, et kus kõik õpilased küll on. Igatahes, ID kättesaamiseks kulus mul järjekorras 3 tundi. Mul hakkas vahepeal õhupuudusest ja tühjast kõhust nii paha, et peale 1.5 tundi järjekorras seismist ma tulin järjekorrast ära ja läksin istusin mujale, sest muidu ma oleksin lihtsalt minestanud, aga vähemalt sain hoopis suure hunniku kohalike õpilastega tuttavaks, kes kogu seda asja ja olukorda seal majandasid. Seegi tore. Lühidalt eilsest ka. Magasin pool päeva maha ja taanikad läksid ilma minuta linna. Ma kogusin mitu tundi julgust, et üksinda neile järgi seigelda, aga tegelikult oli kõik palju lihtsam kui ma arvasin ja kuna nett on mu telefonis olemas, siis zero problems what-so-ever. Muidugi oli terve päev meeletult vihmane ja ma unustasin oma vihmakeebi maha, nii et tilkusin lihtsalt kogu õhtu. Muidu pole nagu hullu, sest õhk oli ikkagi soe, aga siseruumides on nii tugev konditsioneer, et seal hakkab küll külm. Me seiklesime muidu lihtsalt kuskil ringi. Ma pole kindel, millises linnaosas me käisime, aga mul on väga palju ilusaid pilte! Mulle meeldib pildistada, kui on hämar ja/või vihmane, sest siis ei riku päikese tugev valgust pilte ja vihm annab peegeldusega nii palju juurde, see on väga vinge, mu meelest. Lisan siia vahele ühee suuure(!) hunniku eile Hong Kongis linnakesksemas kohas(ma ei oska kuidagi neid nimetada, sest kõik on linn, aga mõni piirkond on rohkem linn kui teine... mõistate?) tehtud pilte, kus värviliste vihmavarjudega taanikad eneselegi teadmata mu pilte kaunistasid. Okei, nii, las ma nüüd siis vingun natuke ja toon välja miinused, mis mulle ette on jäänud: - Ühika tuba pole mitte millegagi pesta, pole ei harja, ei tolmuimejat ega moppi. See tähendab, mis täna ka elamu koosolekus välja tuli, et me peame ise endale need asjad kõik hankima. Minu meelest äärmiselt nõme. Mul pole nende hankimise vastu midagi, aga see tähendab, et iga semester on vahetusõpilased endale siia pesemisasjad ostnud ja siis, mis, minema need visanud? Miks ei ole kuskil ruumi või kogumiskohta nende jaoks. Jabur! - Mul ei ole pliiti. See on endiselt suur probleem, sest tänu(noh, mitte tänu, aga selle pärast) sellele on mu kogu õhtune tegevus olnud nii kaootiline ja lõbimõtlematu ja uimane, sest mu kõht on lihtsalt nii tühi ja ma igatsen normaalset toitu nii väga. Tahtsin ukulelet mängida ja siis õppesoodustuse vormi allkirjastamisega tegeleda ja pilte arvutisse laadida ja lennupileteid vaadata ja ma olen kõigega poole peale jõudnud ainult. Väga nõme. Sellest ka see kogu puder-kapsad teema. Ja kell on juba rohkem kui 2 öösel, aga kuna ma olen endale eesmärgiks võtnud mingid asjad ära lõpetada, siis ma ei saa enne magama minna, kui need tehtud on. Seega unerütm on ikka paigast ära! Üleeile jäin alles 5st magama, ärkasin 11-12 vahel ja eile jäin 3st magama, ärkasin alles 12. Ikka täiega Eesti ajas veel. Kuna ma olin enne nii uimane, siis lihtsalt tund aega mõtlesin, mida teha tahan ja kogusin jõudu selle tegemiseks. Ja nüüd söön Eestist kaasa toodud šokolaadi ja saan sellest korraks energialaksu ja siis pärast jälle kahetsen, sest lähen liiga hilja magama. Ikka juhtub! Õnneks kohustusi pole liiga palju veel. Aga söögi teema on jama, sest mul ei ole kuskilt endale süüa hankida ega kohta, kus seda teha. Täna sõin kaerahelbeputru, friikaid, banaani ja mango ja kõik. Sellest ka ilmselt mu väsimus ja kõik muud lood. Eks ma veel uurin ja mõtlen, mida teha. - Saame enda isikliku(pildiga) õpilassõidukaardi (edaspidi Octopus card) alles kunagi septembris või oktoobris. Sellega saab sõitudelt 50% alla ja nii on ülimõistlik liigelda. Mul on küll hetkel õnneks Carmeni oma, aga pean ikka ajutise hankima, kui see augusti lõpuks kehtivuse lõpetab. - Toas pole prügikasti. Täiega häirib. Ja paljud kohalikud viskavad prügi ja toidujäänused jms kõik vetsude prügikasti, sest see jääb enne ette kui ''köögi''nurk või puhketuba. Ja see haiseb! - Mul on vaja nii palju asju osta, et natuke paha hakkab. Pesu pesemiseks pesupulbit vms, siis uusi lahtiseid jalanõusid, sest need ütlevad KOHE üles, lühikesi pükse, sest neid on mul sellise kliima jaoks liiga vähe, nõudepesemisvahendeid ja köögirätikuid ja siis põrandapesemisvahendeid ja ma ei tea, mida kõike veel. Praeguse seisuga ma olen iga päev poes käinud ja see on natuke tüütu ja rahast hakkab ka kahju, aga mis sa teed, selline on elu. - Enamik asju on siin küll kahes keeles(st kohalik ja inglise), näiteks nii liiklusmärgid kui ka selline pisiasi nagu poes nimesilt, et tegu on poeassistendiga; küll aga kõik inglise keelt ei oska. Paljud saavad aru vähemalt natukenegi, aga olenevalt piirkonnast seda siiski kõik ei valda. Minu piirkond on nö veidi mahajäänum, seega on kohati keeruline, kui midagi spetsiifilist küsida tahta. Aga turistikam piirkond peaks väga okei olema, eks ma kunagi uurin välja. - Ma pean veel miinuse alla panema selle, et ma peale enda vist juba 3 punapead näinud. I don't like. Ma polegi eriline enam siis. :'( Ok, aga nali naljaks, räägin parematest asjadest ka. + Alustan sellest, et sisseelamine on tehtud äärmiselt mugavaks ja kogu see süsteem, mis nad loonud on, on hästi toetav. Meil on ''buddy'' süsteem, mis natukene mingil määral on TLÜs võrreldav tuutoritega, aga mitte päris. Iga vahetusõpilane saab endale ühe buddy (tõlkes midagi semulaadset vms), osad peavad oma buddyt jagama, aga mul on isiklik buddy. Ta aitab sisse elada, vastab kõikidele küsimustele, juhatab sind igale poole, kui vaja on, ja lihtsalt on suureks toeks. Mul on väga lahe buddy! Kirjutas mulle meili päev enne, kui ma tulema hakkasin, ja siis edasi suhtleme Whatsappis. Vastab alati mu rumalatele küsimustele. Täna saime esimest korda päriselt kokku ka, sest ta veel ei ela kämpuses, aga pidi korraldusliku poole pärast siia tulema. Ta tundis mu kohe ära ja siis tuli mu juurde rääkima. See oli hirmus, sest ma nime järgi isegi ei teadnud, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Vastus: poisiga. Aga ta on tõesti vahva! Ta ütles, et me võiks mingi päev linna avastama ka minna ja see oleks küll temast no tõeliselt tore. + Hea uudis on ka see, et mul on isegi juba vetsu kuuekohaline uksekood peas! Ma tihti igaks juhuks kontrollin üle, aga siiani tundub peas olevat see. + Teine hea asi seoses koodidega on see, et kuna me saime oma Student ID-d täna, siis ma ei pea välisuksel enam koodi trükkima, seega saan ainult sellega viibates sisse. Jehhuu! No more codes! + Esimene sõna kohalikus keeles(hääldusena, aga mitte kohalikus kirjapildis veel) on ka selge: 唔該 (hääldus: mgooi) ja tähendab aitäh. :) + Tundub, et siin on palju asju õppevälises programmides teha. Igal ühiselamul on enda sporditiimid erinevates alades ja siis mingi aeg kõik ühikad võistlevad omavahel. See tähendab, et kui kõik hästi läheb, saan jälle võrkpalliga liituda, jee! Võib-olla lauatennisega ka, aga selle üle ma veek mõtlen. Samuti meie ühiselamu ''vanem?'' on ka joogaõpetaja, seega, kui taaskord hästi läheb, saan joogasse ka jälle mingi aeg minna. Juhhuu, eks paistab! Üks selline +- asi on ka. Ma olen ainus eestlane. See on hea mu arengule ja mugavustsoonist välja tulemisele, aga samas midagi pole parata, ilmselt tekib kunagi üksildustunnet ka, aga see on normaalne. Sest näiteks Taanist on 5 inimest, Rootsist 13, Hollandist mingi vähemalt 6, Hispaaniast ja Prantsusmaalt ja Saksamaalt ka ikka suur hunnik. Enamik tulid lausa oma koolikaaslaste või sõpradega siia. Seega neil on juba palju mugavam olla. Paljud lähevad ka enne kooli kuhugi reisile juba. Tahaks ka vist minna, aga pole selliseid sõpru veel. Samas mulle isegi meeldib see, et ma ei saa siin mugavusest eesti keelt kasutada, jälle saab kuhugi areneda ja midagi harjutada. Ühesõnaga, eks kõik paistab ja kujuneb jooksvalt nagu ikka. Ahhaa, ma lõpetan sellega, et eile, kui ma linnapoole metrooga sõitsin, siis ma pole vist ku-na-gi oma elus nii täis metrood kohanud. Võib-olla kogemata liikusin tipptunnil ka. Parim osa selle juures oli see, et ma sõitsin vist ühe protestiala alt läbi, sest me seisime kolmes erinevas peatuses kokku vähemalt 15 minutit paigal. Kogu aeg tuli teade, et vabandame hilinemise pärast ja anname infot, kui saame edasi sõita. Mingi aeg ütles juht mikrofoni ka midagi, aga muidugi mitte inglise keeles. Igatahes, protesteerijatega ma otseselt kokku ei puutunud, rahvamasse ei kohanud, aga tagasitulles olid ühe metroopeatuse seinad kõik igasugu sõnumeid ja vabadusi kuulutavaid teateid täis. See oli mu meelest isegi ilus! Aa, ja, muide, kui täna sealt järjekorrast ära tulin, siis istusin kohalikega kokku, sest ma läksin otsisin oma buddy üles ja ütlesin, et ma ei jaksa, ma pean istuma. Jäin siis kohalike korraldajatega seal ühte ringi ja sattusin nii mitmega igasugustest asjadest jutustama, mis oli maruvahva. Ühe tüdrukuga vist isegi lähen mingi aeg linnapeale, meil paistavad sarnased huvd olema. Nad on kõik nii meeletult sõbralikud ja abivalmid ja uudishimulikud ja see kõik on nii armas! Natukene rääkisime sellest protesti asjast ka ja minult küsiti, palju ma sellest enne teadsin ja kas ma kartsin tulla. Kui aus olla, siis mina ei kartnud, aga mõned inimesed mu ümber muretsesid mu pärast rohkem kui ma ise. Jällegi, väga numps! Igatahes, kuhu ma jõuda tahtsin, oli see, et ka üks õpilane käis ise protesteerimas too päev ja rääkis, et tegelikult on kõik väga rahulikud ja väga mõistvad ning üritavad seda sõnumit siiralt rahuga edasi anda, aga vahel lihtsalt politseinikud olevat ise asjata agressiivsed olnud. Eks asja ise nägemata ei saa ma seda tõepähe võtta, aga lihtsalt, huvitav oli kuulata. Tuli nüüd üks suur hunnik putru ja kapsast. Ma loodan, et oli vähemalt põnev!
Muidu on vist kõik hea ja põnev, nagu algusele ikka omane. Nautige siis praegu neid tihedaid postitusi, kuni mul kõik veel uus on ja kuni mul veel kooli pole ja selleks rohkem aega jääb. See söögiteema kriibib hinge, sest kogu energia ja tuju jms sõltub sellest ja unest, agaaa... eks näis. Mul on nii-nii-nii heameel, kui mitmeid inimesi huvitab, kuidas mul läheb ja et mulle ikka kirjutate ja uuritakse ja kõik värk-särk, te tähendate mulle nii palju, spasibo! Kallid ja järgmise korrani!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |