Ma ei tea, mis värk on, aga pildid ei taha minuga üldse koostööd teha, ma proovin mingi aeg hiljem. Igatahes on mul esimene päev enam-vähem seljataha juba jäänud. See, kuidas ma eile üldse kohale jõudsin, oli muidugi omaette koomika. Midagi rasket õnneks polnud. Lennujaam oli üsna rahulik ja pigem tühjemapoolne, kohvrit ootasin ca 20-30 minutit, aga õnneks see tuli, kõik terve ja olemas. Rattad natukene kriuksuvad, aga selle kohta ma midagi rohkem kommenteerida ei oska. Mul oli kaks varianti: tulla ühikasse kas taksoga või bussiga, aga kuna ma tahan proovida vähemalt millegi arvelt raha säästa, siis tulin bussiga. Ma isegi Tallinnas kodus ei kasutanud taksot üldse. Alati kõndisin jala koju linnast, kui midagi enam ei sõitnud. Lennud möödusid iseenesest väga toredasti ja ilma viperusteta. Ainus naljakas hetk oli see, kui Helsinkis väravas istudes järsku mind nimepidi kutsuti, pardaleminekuni oli kena tund kindlasti. Korraks ehmatasin täiesti ära, aga nad pidid lihtsalt mu dokumendid üle kontrollima, viisa ja pagasinumbri jms süsteemi lisama. Me tegime ka lennujaamas vahel nii, et kui meil aega oli, siis kutsusime reisijaid enne välja, et mingi probleem võimalikult kiiresti ära lahendada. Piltidega alustan sealt, mis eelmisesse postitusse panna tahtsin: Kuna mul oli kolm lendu, siis otsustasin, et maksan väikese summa juurde, et saada vegantoitu lennukis ja ma pean ütlema, et täiesti väärt seda. Nii head toidud olid, peaaegu nagu et mu lemmiktoidud sain! Väga lahe! Qatar on tõesti hea lennufirma. Stjuuard(ess)id olid ka väga, väga viisakad ja abivalmid. Mulle meeldis Helsinkisse lendamise puhul see, et 1. kuna mul on lennujaam kõik sõpru täis, siis sain lennukini vip-teenuse ehk mind viidi lennukini eraautoga, kui teised reisijad läksid bussiga ja 2. lennuki väljumisaeg oli 19.30, aga tõusime õhku umbes 19.21 ja 19.31 oli meie all juba Soome mandripiir. Igatahes väike tutvustus mu toitudest ka(jah, kõik seal on vegan)(nagu ikka, kliki peale, lähevad pildid suuremaks ja näed pildi allkirju ka): Okei, õnneks ma sain varasemalt kokku TLÜ kaudu LU-s (Lingnan University) käinud õpilase Carmeniga, kes andis mulle enda sõidukaardi, millel juba oli natukene raha peal ja mis aitas mul säästa natukene närve. Leidsin õige bussi üles, läksin peale, tegin sisse minnes piiks-piiks ja jälgisin kaardilt, kus ma olen ja millal maha pean minema. Õnneks buss ütleb ja näitab peatuseid ka, seega elu oli mugav. Sinna sõit võttis ca 1h30-40min aega ja ma olin selleks ajaks juba nii väsinud, et jäin bussis 3 korda magama. Aga jõudsin ilusti õigesse kohta. Muidugi sadas meeletult padukat, nii et esimese asjana otsisin oma vihmakeebi välja. Väravatest sisse kõndides näitasin turvameestele oma ühika nime ja nad saatsid mu sinnani. Nemad väga inglise keelt ei valdanud, nii et see oli päris huvitav. Ühikas näitasin oma olulisi pabereid, sain toavõtme ja voodipesu ja siis läksin oma kohvri, seljakoti, ukulele ja voodipesuhunnikuga tuppa. Elan kämpuse lõunapoolses tiivas, C-hoones ja kolmandal korrusel. Siin peaks olema vist 10 erinevat õpilaskoduhoonet ja kuulsin kohalikult üliõpilaselt, et minu hoone stereotüüp on see, et see on kõige vaiksem ühikas. Sobib. Saab vajadusel rahulikult magada ja kuskil mujal lällata. Ühikasse jõudes ma ei osanud kohe midagi peale hakata. Pakkisin mõned asjad lahti ja avastasin, et kapis riidepuid ei ole, seega riided jäid kõik kohvrisse. Ühendasin end wifiga ja hakkasin mõtlema, et järgnevad 2 päeva mitte midagi ei toimu, sest on nädalavahetus ja kõige olulisema, st esimese päeva, ''magasin'' ma maga, sest mind tehti ümber 48h hilisematele lendudele. Oleksin peaaegu 2 päeva juba kohal olnud. Seega kõige olulisim info jms jäi mul saamata. Räägiti korralduslikust poolest, õpetati natukene kohalikku keelt, anti süüa ja tehti kämpuses tuur ning viidi niisama eluga kurssi ja teiste vahetusõpilastega kokku. Pluss Carmen ütles mulle, et see on see aeg, kus saad tuttavaks teiste taimetoitlastega, siis on kohe kergem edasi vaadata, kelle külge end söömise ajaks klammerdada. Mu suurim hirm oligi see, et ma nüüd pean järgnevad kaks päeva üksinda olema, sest ma ei julge midagi teha ega kuhugi minna. Samas vahel lahendab elu osad probleemid minu eest ära ja nii ka seekord, sest läksin mingi hetk vetsu, kus nägin üht eurooplase välimusega neiut hambaid pesemas. Ma esimese asjana kohe kiiresti vuristasin talle: ''Oh, are you an exchange student?'' Ja sealt hakkasime rääkima, et jõudsime mõlemad täna õhtul ja et ta tuli kellegagi koos siia ning homme lähevad tutvuvad kohaga. Jumal tänatud, et ta mind ka kaasa kutsus. Ütlesin, et mu uksenumber on 310; leppisime kokku, et tuleb kell 9 hommikul uksele koputama. Kogu vestlus käis nii, et ta pesi hambaid, mul polnud aimugi, mis ta nimi on või kust ta pärit on. Õnneks ka need mured said hommikul lahendatud. Tema nimi on Katerine ja ta on Taanist. Ma arvasingi, et ta nägi hirmsasti skandinaavlase moodi välja. Ahjaa, üks vahva fakt vetsu kohta on see, et meil on kuuekohaline uksekood vetsu-pesuruumi(= kuna tegu on ühiselamuga, siis mu elamus on üks pikk koridor, kus on 13 tuba ning ühiskasutatav ruum, kus on wc ja pesuruum ühes) jaoks, seega käin seal veel telefoniga koos, sest mulle ei ole see number pähe jäänud. Küll varsti jääb. Pealegi see, kuidas ma avastasin, et see ruum koodiga on, on ka omaette lugu. Öösel oli uks vetsu-pesuruumi lahti, aga hommikul, kui tahtsin hambaid pesema minna, oli see kinni ning lingi kõrval tervitas mind miski, mis nägi väga välja nagu koht, kuhu peaks sisse saamiseks koodi panema. Kuna ma olen natukene selline.. arg inimene.. jah, ma tean, osad teist ei usu mind, aga teate, see nii oleneb olukorrast ja inimestest mu ümber, siis ma ei julgenud alla vastuvõtulauda seda küsima minna ja mõtlesin, et Katerine niikuinii tuleb varsti. Ühesõnaga, kui ta tuli, sain temalt koodi. Sain veel teada, et ühikahoone peauks on ka suletud ja sealt saab sisse kas kaaaa ühe uksekoodiga või õpilaspiletiga, mida meil veel pole. Seega veel koode ja numbreid, juhhei! Igatahes sain oma hommikused tegemised aetud ja sain all kokku veel 3 uue inimesega. Sebastian ja Sara tulid koos Katerinega Taanist, nad õpivad kõik koos keeli ja rahvusvahelisi suhteid. Siis oli kaasas ka Sara toakaaslane, kohalikku päritolu Chayenne, tänu kellele me üldse midagi too päev korda suutsime saata. Alustasime sellest, et hankisime endale kohalikud SIM-kaardid, siis hankisime teistele adapteriotsad ja mulle natukene toitu ning riidepuid. Tegelikult valetan, alustasime sellest, et ta näitas meile koolisööklat, kus kõik peale minu hommikust söid, sest iga toidu sees oli liha või muna või piim. Natukene kurb hakkas, aga pole hullu, küll ma midagi välja mõtlen. Jama on ka see, et ühika ''kööginurgas'' pole ka pliiti ega midagi. Seda isegi ei saa kööginurgaks nimetada, sest see on imepisike boks, kuhu mahub ainult üks inimene, seal on kraan, mikrolaineahi ja kuumaveemasin. Ja pürgikast, mida näiteks ühikatubades ka pole. Ühikas ise on väga väike, aga seal on kõik kapid-riiulid-sahtlid, mis vaja on. Mul on isegi 3 sahtlit praeguse seisuga täiesti tühjad. Üks sahtel käib isegi võtmega lukku, sinna ma peitsin kõige tähtsamad asjad: magusa eestist ja mu dokumendid. Ainsad puudused olid-on söögitarbed ja riidepuud. Peale seiklemisi tulime tagasi ühikasse, mina tegin lõunauinaku, sest öösel magasin ainult 4 tundi ja siis mingi hetk tulid taanikad mulle ukse taha teada andma, et nad lähevad kellegagi õhtul välja, kas oleksin ka huvitatud liituma. Diil! Mul on nii siiralt hea meel, et nad mind kaasavad, sest ma muidu ei julgeks väga toast välja minna ega midagi teha. Muidu pakkisin siis ülejäänud asjad lahti ja vedelesin niisama. Taanikatel ümberringi nii palju tutvuseid, et saime kokku uue kohalikuga, Maxiga, kes käib siin koolis kolmandat aastat. Ta viis meid rohkem ''kesklinna'' poole. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis Hong Kong on jaotatud kolmeks suuremaks territooriumiks: New Territories (kus asub ka mu ülikool), Hong Kong Island ja Kowloon. Seega läksime siis New Territories piirkonnas rohkem asustatud ja rahvarohkemasse kohta sööma sellist asja nagu ''hot pot'', mis kujutab endast ette sellist asja, et sul on keev vesi vürtsika puljongiga, kuhu sa paned sisse mida iganes sa tahad. Sööd palju jaksad, jood palju jaksad ja maksad 18 eurot. Väga lahe kogemus. Naljakas oli ka, sest kõik käis muidugi toidupulkadega ja kuigi tehnika iseenesest on kerge ja ilma toiduta liigutan ma neid õigesti, siis nuudleid sealt nö supist kätte saada oli siiski omamoodi huumor. Aga ma lubasin Maxile, et kui mitte varem, siis semestri lõpuks ma õpin selle maagia ka ära. Veel vahvaid ja mitte nii vahvaid fakte: - Sain teada, et meie ülikoolilinnakus on ca 40 kassi, paljud neist on väga sõbralikud ja neid võib paitada ja neile süüa osta. Mulle väga meeldib!!! Ilmselt saate mu sotsiaalmeedias siis omajagu kassipilte näha. - Elan üsna hõredalt (Hong-Kongile kohaselt hõredalt) asustatud piirkonnas, mis ei ole kõige arenenum ega populaarsem, seega ainult inglise keelega on siin veidi keeruline hakkama saada ja minusugusel täistaimsetoidu-eelistajal on ka natukene keeruline. - Ma nägin täna kämpuses üht umbes peopesasuurust tigu. Väga armas oli! Järgmine kord teen pilti ka. - Siin on joogivee jaoks eraldi kraan. Ja täna tuli seal pigem kuumapoolset vett ja sain teada, et külmaks see vesi ei lähegi. Ah-ah. - Sain Maxilt teada, et levinumad usud siin on budism, kristlus ja katoliiklus. Ta on kristlane ja käib igal pühapäeval kirikus ja ainus asi, mis talle selle puhul ei meeldi, on pühapäevane varajane ärkamine. Ma olen vist veel Eesti ajas, sest kell on kohe 3 öösel ja mul ei ole grammigi und. Aga ma varsti lähen, ausalt; samas, võib-olla on asi selles, et ma sõin üle pika aja soojast toidust kõhu nii täis, et ei saagi veel magada. Nii juhtub ka vahel. Homseks leppisime taanikatega kokku nii, et magame kaua jaksame ja siis lähme linna avastama, sest meil kõigil on nüüd kohalik sim-kaart ja internet ja probleeme kohe poole vähem!
Ja kes muretsevad rahutuste pärast, siis siiani pole ma midagi näinud, kõikjal on olnud täiesti tavaline, pigem isegi rahulik, aga eks see sõltub piirkonnast ka. Ma hoian teid kindlasti kursis! Ma rohkem muretsen selle pärast, kuidas ma söödud saan, kui mul pole ei pliiti, kooli kämpuses süüa ja lähimas ostukeskuses on ka nigel olukord minusuguse jaoks. Aga küll ma midagi välja mõtlen. Ühesõnaga, (ha-ha, siit tuleb sõnu rohkem kui üks) võin öelda, et algus on olnud vahva, mul on heameel, et ma ei pea üksinda ringi nokitsema, aga samas et ma olen veel üksinda toas. Mingi hetk, augusti lõpus, tuleb mulle toakaaslane ka, kes on samuti kohalik. Järgmise korrani! Äll
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |