Et, eeeee... Tore on üle aasta aja siin tagasi olla! Ma tegelikult olen kirjutamist igatsenud, aga ütlen ausalt, et ei oska enda igapäevase kool-töö-kodu kõrvalt midagi siia kirjutada. Pealegi, kedagi ilmselt ei huvitaks, kui ma kirjutaksin sellist elust. Aga ma olen uute seiklustega tagasi! Väike sissejuhatus sellesse, mis viimase aasta jooksul peale õpetajakarjääri lõppemist minust saanud on. Otsustasin minna Tallinna Ülikooli. Õpin sellist asja nagu Interdistsiplinaarsed Humanitaarteadused (ingl. k. Liberal Arts in Humanities). Jube keeruline on kergelt seletada, mida see endast kujutab, aga toho-tonti, kool tegi minust artikli, nii et saad seda lugeda siit: www.tlu.ee/ht/meediavarav/blogid/interdistsiplinaarsete-humanitaarteaduste-tudeng-tahtsin-midagi-uuenduslikku. Kuna mu õppetöö toimub inglise keeles, on tegu tasulise õppekavaga. Ja kuna ma pole kullahunniku otsas sündinud, siis pidin ma selle kompenseerimiseks endale töö otsima. Minu õnneks leidsin endale väga laheda töö kõige lahedamas kollektiivis, kus ma kunagi töötanud olen - Tallinna Lennujaama tütarettevõttes Tallinn Airport GH-s. Seda on naljakas minevikus kirjutada, sest nüüdseks, kui mul täpselt aasta täis sai, ma enam ei tööta seal... aga sellest lähemalt hiljem. Olin check-ini ja väravaagent, teisisõnu reisijateenindaja; täiesti võimalik, et osad teist on mind seal näinud (siinkohal tervitan töökaaslasi, teie vast ikka nägite mind, kui mitte keegi teine!). Ma kujutan ette, kui igav seda neil lugeda on, kes kogu selle infoga kursis on. Selle aasta alguses otsustasin, et nüüd on minu aeg vahetusõpingutele minna. Kandideerisin ja voilaa, saingi. Mu esimene eesmärk oli saada Euroopast välja ja teine eesmärk oli minna aastaks ajaks. Need kaks aga omavahel väga ei klapi, sest Euroopast välja minnes saab stipendiumit ainult pooleks aastaks. Ühesõnaga, ma nüüd jätan hästi palju vahele ja jõuan selleni, et ma tegelikult oleksin just pidanud oma esimese öö Hong Kongis veetma. Mis juhtus? Võib-olla enamik teist on kursis, et Hong Kongis on juba viimased kuud toimunud protestid. Need on tegelikult enamasti üsna rahulikud olnud, lihtsalt ulmseliselt suured rahvamassid liiguvad ringi. Ma vast mingi päev hiljem keskendun sellele teemale täpsemalt ja seletan lahti, mis toimub ja miks toimub. Ühesõnaga, tuleb välja, et täpselt nendel päevadel, kui ma pidin lendama, start 13. august ja kohale oleksin jõudnud 14. augusti õhtul, olid protesteerijad üle võtnud lennujaama lausa nii, et esialgu tühistati ära väljuvad lennud ja hiljem ka sissetulevad. Eks muidugi on veidi ärev seda kõike jälgida, kui mõtteis on see, et pole kindel, kas ma üldse lendangi või mitte. Samas ausalt öeldes oli mul pigem üsna optimistlik tunne selle kõige kohta, sest üsna mõttetu on midagi hirmuga teha või kuhugi hirmuga minna. Teeb kõik asjatult palju stressirohkemaks. Hirm on tavaliselt suurem kui asi väärt on. See, kuidas ma teada sain, et ma ei lenda, oli muidugi omaette koomika. Lennujaama tuli mind hunnik inimesi saatma: üks kursakaaslane, ema, kolm töökaaslast, kes tulid oma vabast ajast. Ütlesin siis nendele head aega, kes tsooni sisse ei saanud ja hakkasime töökaaslastega minema. Kuna tegu oli bussiga pardaleminekuga, siis töökaaslased tahtsid mulle oma privileege anda ja mind üksinda uhkesti autoga lennukini viia. Ühesõnaga, hull sebimine käis ja selleks ajaks, kui ma väravasse jõudsin, olid mu kolleegidel (ma keeldun neid eks-kolleegideks kutsumast) väga murelikud näod. Üks neist rääkis telefoniga ja ütles samal ajal, et Alice, sul on mingi kommentaar, sa ei saa lennata. Ma isegi ei kujuta ette, mis nägu mul ees oli, aga seda ma tean, et kõik arvasid, et see on kellegi loll nali. Vaatasin enda kõrge tähtsusega kommentaari ja seal oli tõesti kirjutas, et ''reisijat mitte pardale lasta, ei aktsepteerita Qatari lendudele''. No, tegelikult hüppas süda korra saapasäärde küll. Kohe peale seda helistas mulle keegi. Ma olin juba piisavalt segaduses ja natukene pahane, et peast käis läbi mõte, et praegu on väga vale aeg mingi kõne jaoks. Okei, võtan vastu. ''Hello, is this Ms. Karlson speaking? I am calling from Finnair.'' Noooooniiiii.... See esindaja, kes mulle helistas, rääkis, et seoses rahutustega ma täna lennata ei saa. Kusjuures, ta ei täpsustanud midagi, seega ma eeldasin, et kõik mu lennud peale esimese on tühistatud. Ütles, et mul on kaks varianti, kas nad tühistavad mu piletid üldse ja kannavad raha tagasi või siis teevad mu ümber 48h hilisematele lendudele. Kuna ma niikuinii plaanin sinna minna lõppude lõpuks, siis otsustasin hilisemate lendude kasuks. Üritasin uurida, et äkki jõuaksin vähemalt kellaajaliselt varem kohale, aga sain täpselt samadele lendudele piletid, sest kõik teised lennud olid juba täismüüdud ja ümbertehtud. Seega, lähen ja proovin varsti uuesti. Praegu, kui seda kirjutan, on 15. augusti pärastlõuna. Ilmselt postitan kunagi hiljem, eks näis. Lennuk Tallinnast peaks minema 19.30 vahepeatustega Helsinkis ja Dohas ja kui hästi läheb, siis jõuan 16. augustil kohaliku aja järgi 20.35 Hong Kongi. Eesti aeg on miinus viis tundi, st 15.35. Peale seda oli muidugi päris hea kuulda, kuidas töökaaslane ütles läbi raadiosaatja, et ''kuulge, me peame oma enda kolleegi maha võtma, istekoht 12 Alfa, transiitpagas lõpuga 177 viige ka lost and foundi, palun''. Ja, noh, nii siis oligi. Paljud töökaaslased olid vist isegi rohkem šokeeritud, kui mina ise, kui nägid, et ma peale oma lennu väljumist veel lennujaamas ringi vantsisin. Ühesõnaga, oli kurb ja oli naljakas korraga. Parim osa selle juures oli see, et ütlesin töökaaslastele, et meil on nüüd uus võimalus välja minna ja kujutate te ette, täiesti spontaanselt tulidki vist 10 töökaaslast peale oma tööd välja ja me läksime nautisime õhtut linnas mõned tunnid. Parimad inimesed! Eilse päeva magasin suuresti maha, kuidagi väga uimane oli olla. Ilmselt mingit sorti pingelangus, sest eelnevad ööd olin ma hirrrrmsalt vähe maganud ja üldse olid väga ebameeldivad ja kurnavad päevad. Seega ei osanud ma mitte midagi teha. Oma kohvri ja ukulele jätsin ka lennujaama töötajate puhketuppa, sest mul pole sealt 2 päeva jooksul midagi vaja ja ma ei mõelnudki isegi mitte selle 28-kilose kohvri tagasi tassimise peale. Juba neljandalt korruselt selle alla toomine oli täielik piin. Aga mis seal's ikka, lisan teile natukene vahvaid pilte nii töölt kui ka siis reisile minnes. Sõbrad said mind denied boardingu pärast muidugi 2x ära saata, aga ju nii pidigi minema! Olen teile ilmatumalt tänulik! Okei, vahet pole, need pildid ei lae siin ära. Kunagi teine kord! Nüüd on asjalood nii, et jõudsin Helsinki lennujaama, seega 1 lend 3st tehtud ja algus on tugevam kui eelmine kord. Mul on pardaleminekuni veel tunnike aega, seega äkki jõuan postituse tehtud. Kohe-kohe astun Doha lennule.
Näeme juba Hong Kongis!
2 Comments
Airi Karlson
8/16/2019 14:31:33
Mõnus lugemine. Hoian Sulle igas asjas päialt. Emme :)
Reply
Alice
8/17/2019 07:10:00
Aitäh <3
Reply
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |